Sellel nädalal tegin härra Jooksjale üllatuse ja sõitsin tema teadmata talle Norrasse külla, et täita üks meie ammune unistus: matkata kurikuulsale Trollikeelele. 🙂

Esmaspäev: trennivaba. Puhkasin poolmaratonist.

Teisipäev: keskpikk jooks. Võtsin oma punnitopitud käsipagasi ja maandusin pärastlõunal Norra läänerannikul Bergenis, kus resideerub ja rügab tööd minu härra Jooksja. Üllatus oli suur ja õnneks meeldis. 🙂 Õhtul oli vaja meil härra auto firma garaaži parkima viia, seega sõitsime sinna ja tagasi jooksime. Norrale väga ebaiseloomulikult saime praktiliselt kogu tee allamäge joosta, seega hästi kerge jooks oli. Jalad olid ikka lõpuks üpris väsinud, kuna poolmaraton oli neis siiski veel sees. 6:48 min/km, 142 bpm.

 

Kolmapäev: kerge jooks. Kolmapäeval kulgesin kergelt läbi vihmasaju ümber 3,2-kilomeetrist õpris tasast rada, mida meie siin nimetame tema kuju järgi kalaks. Tegin ühe ringi ära ja jooksin korterisse tagasi. Täitsa kena jooks, mõnus jahutav vihm ja karge õhk – asjad, mida kodumaal ammu nähtud pole. 6:33 min/km, 141 bpm.

 

Neljapäev: mäkkejooksud. Alustasin trenni ühe kerge ja sileda profiiliga soojendusjooksuga. Seejärel ootas ees Floyeni mäe vallutamine. Trenn, mida olen siin ka 2016. aastal teinud. Pikad trepid kuni mäe jalamini kõndisin ja seda Garminiga ei salvestanud. Mäe jalamil algavad mäkkejooksud: kõik sirged (tõusud) mäest üles jooksen nii kiirelt, kui jaksan. Igas kurvis seisan ja puhkan, kuniks pulss tuleb alla 120. Pikemad tõusud jagasin mitmeks osaks. Tuli midagi üle 10 korraliku mäkkejooksu (lugemine läks sassi). Seejärel oli preemiaks ilus vaade alla linnale. Loomulikult allajoostes sain paduka kaela ja kollanokana ei olnud ma ka kilekat kaasa võtnud, mis ka mäel tuule käes oleks ära kulunud. Aga jäin ellu. 🙂 Tuhar tegi järgmisel päeval väga mõnusat valu.

 

 

Reede: trennivaba. Nagu ka teised päevad, siis härra tööl oleku ajal tegin pool päeva oma töiseid toimetusi ja vahtisin arvutiekraani, seejärel jalutasin linnas ringi ja kolasin sisustus- ja disainipoodides. Õhtul kutsuti mind ühes härra ja kõigi teiste töökaaslastega ülemuse sünnipäeva tähistama. Töökultuur on selles firmas ikka imekspandavalt kodune ja sõbralik. 😊

 

Laupäev: pikk fartlek + liustikumatk Buarbreenis. Päeva alustasime Bergenis. Minu kvas oli pikk fartlek, kus plaan oli lihtne:

• 5 km <142 bpm
• 4 km <152 bpm
• 3 km <162 bpm
• 2 km <172 bpm
• 1 km <182 bpm

Plaan oli lihtne, aga teostus veidi poolik. Jooksin jälle ringe ümber “kala”, et mitte linnas ära eksida ja aina järske tõuse nühkida.

 

Esimene blokk ehk 5 km pulssi alla 142 bpm hoida ei olnud probleem. Tempo tiksus kenasti 6:50 kandis ja pulss 137 kandis.

Järgmised 4 km sain ka plaaniga hakkama: pulss oli täpselt planeeritud vahemikus ja tempo oli ca 6:05 min/km.

Edasi suutsin peaaegu pulsi õigesse vahemikku sundida, kuigi vasaku jala sääremari ei tahtnud enam eriti koostööd teha. Pulss jäi 158 bpm kanti ja tempo oli 5:40–5:50 min/km.

… ja siis läks asi lappama. Jalad olid suhteliselt väsinud ja vasak sääremari elas ikka oma elu. Ma lihtsalt ei suutnud oma pulssi 170 ligi või sellest üle lükata! 😕 Üritasin endast anda täieliku maksimumi, mis nende jalgadega võimalik oli. Viimased 3 km tulid 5:26, 5:37 ja 5:32, pulsid 163 bpm kandis. Nojah. Mis sa siis teed. Läks nagu läks.

Kokkuvõttes tuli keskmine tempo 6:16 min/km ja pulss 148 bpm – ei ole just väga kole.

 

Pühapäev: Trolltunga matk. Spontaansest liustikumatkast pärast fartlekki ja unistuse täitumisest ehk matkast legendaarsele Trollikeelele kirjutan pikemalt eraldi postituses koos piltidega, mida mina teie asemel ei tahaks vaatamata jätta. Pildid selles postituses siin on vaid soojendus. 😉

Kokkuvõttes:

Sel nädalal sai omajagu kilomeetreid kogutud nii jooksurajal kui ka matkarajal. Olen siiani täiesti lummuses meie tänasest matkast. Loodan järgmisel nädalal sellest pikemalt kirjutada. Nüüd aga viimaks tuttu, et ruttu tänasest megapingutusest (üle 8 tunni matkamist, ligi 2000 tõusumeetrit ja rohkelt tööd kõigile lihastele varbaotstest kuni kulmudeni välja) kiiremini taastuda. Head ööd!