Ausalt öeldes pole mul üldsegi lihtne siia neid emotsioone ja mõtteid kirja panna, sest nii pika võistluse jooksul ununeb päris palju. 😀 Annan endast parima, nagu andsin ka rajal.
Kuna ürituse start Tartust rongiga Puka poole oli alles kell 10.20, siis oli mul hommikul isegi liiga palju aega. Närv oli sees ja uni katkendlik. Teadsin, et sellel päeval tuleb üks suur eneseületus teha ning kerge see kõik olema ei saa. Otepää 3-tunnise treeningu lõpp oli veel selgelt meeles, kui alaselg ja tuhar omadega täitsa läbi oli. Nii ma siis vedelesin kella poole üheksani voodis, tegin putru, toppisin end riidesse ja olin laisk ning läksin bussiga Tartu Rongijaama.
Kohtusin rongijaamas Liili ja Siiriga ning Siiri sõbranna Madliga. Tuli välja, et Madli on ka minu blogi lugeja. 🙂 Eesti (ja veel eriti Tartu) on väike. Hakkasime rongile minema ja siis liitus meiega ka minu treener ja sõber Maris. Vaikselt jagati meile infot ning rong loksus Puka poole. Ilm oli väljas ikka väga ilus: mõned miinuskraadid, pilvitu päikseline taevas ja ei mingit tuult. Täiesti ideaalne jooksumatka ilm!
Tempogrupid olid ringi tehtud ning kõige aeglasem rühm oli nüüd 6:00–6:30 min/km kohta rühm. Teadsin, et pikas perspektiivis jääb see minu jaoks liiga kiireks. Oleksin tahtnud minna 7:00 gruppi nagu esialgu välja kuulutati… Eriti arvestades seda, et juba esimese 5-minutilise jooksuosa ajal sai selgeks, et 6:30 on asi kaugel. Kell näitas pigem kogu aeg tempot 5:xx min/km. Ühel langusel tuli kätte 4:30. Einoh…
Alguses ei tahtnud ma ka gruppi kaugele ära minna lasta, sest rada ma ju täpselt ei teadnud, kuna liikusime väikseid teid pidi. Jooksuosaga hoidsin ilusti grupi lõppu, aga kõndisid nad seal küll nii kiiresti, et jäin iga 5-minutilise kõnniosaga neist muudkui maha. See ajas vahepeal ikka meele mustaks küll! 😦 😀
Kuskil 11 km juures (vist) tuli esimene joogipunkt. Jõudsin seal kiiresti jääkülma vett juua ning juba pidimegi edasi liikuma. Lisaks oli mul juba siis vetsuhäda, aga kuna ma ei tahtnud teistest maha jääda, siis jäi mul põõsas käimata. Ja nii kuni kojujõudmiseni – metsapeatust ei tulnudki.
Matka esimene pool kuni lõunapausini ehk 23. km lõpuni polnud tegelikult väga hull. Tuhar oli hell ja jalad hakkasid väsima, aga oli veel inimese tunne. Vahepeal jäime küll Elvas suusatajatele ette, aga suutsin grupi siiski kogu aeg nägemisulatuses hoida. Lõunapeatuses lisasin juurde ühe pikkade varrukatega kihi, kuiva mütsi ja soojemad kindad. Üldiselt panin riietusega kümnesse, sest kogu aeg oli paras olla. Lõunaks saime suppi, leiba ja saiakest ja oiiii! kui hästi need sellel hetkel maitsesid. Energiat tuli nagu mühinal.
… aga ei jätkunud väga kauaks. Kõnniosadega jäin ma jätkuvalt teistest maha ning enam ei jõudnud neile ka järele kiirendada. Olin lihtsalt väsinud. Vahepeal käis tempomeister tagumistele (ehk siis mulle ka) ütlemas, et veel 5 km peame neil kannul püsima, siis saab igaüks oma tempot tegema hakata, kuna rada läheb ikka otse edasi. Juhtus aga halvim: 1 km enne selle keerulise 5 km lõigu lõppu kadus grupp mul silmist. Osad inimesed sealsamas Peedu juures hakkasid katkestama ja kutsusid endale transpordi järele. Mulle jõudsid järele 2 võõrast neidu: üks neist oli Siiri sõbranna Madli ning nagu hiljem selgus, oli teine Katrin. Nende kahe neiuta poleks ma mingil juhul finišisse jõudnud, juba puhtalt selle pärast, et ma ei tundnud rada nii hästi kui nemad. Olulisem sellest oli aga moraalne tugi: koos on ikka kergem. Alates 29. km läksime edasi kolmekesi.
Pärast kilomeetrikest metsas ekslemist jõudsime välja asfaltteeni ja läksime sealt Valga maanteele välja. Nägime kauguses gruppi minemas ja teadsime, et oleme õigel teel. Hakkas pimenema. Võtsin taskust pealambi ja õnneks olid need ka teistel olemas. Ajapikku jõudsime Nõole, kuigi alates 4 tunni möödumisest stardist me enam eriti ei jooksnud, vaid ainult kõndisime.
33. km kandis pidi olema väike joogi- ja söögipunkt, aga ilmselgelt olid inimesed meie saabumisajaks sealt juba ammu jalga lasknud. Õnneks oli ühel meist raha kaasas ning saime Nõo A&O kauplusest vähemalt juua osta. Mina sõin ära ka ühe High5 tsitrusegeeli, mis sellel hetkel tundus maailma kõige maitsvam asi üldse. 😀 Poleks meil seda joogipausi olnud, siis oleks me üpris kindlasti katkestanud, sest kui kehas ikka enam vedelikku pole, siis on lips läbi.
Natukeseks tuli meile jälle energia sisse. Joosta enam ei jaksanud, täis oli tiksunud viies tund. Katrin vaatas oma telefonist järele, et finišini on jäänud 13 kilomeetrit ja 2 tundi ning 39 minutit. Sellel hetkel tundus see tõelise hoobina: 5 tundi ja 35 kilomeetrit on täis, aga ikka veel on nii palju minna?! Ta mõlgutas ka loobumismõtteid, aga ma panin väga resoluutselt maha ütluse, et praegu võib ainult arvutada, kui kaua meil veel jalgsi Tartusse jõudmisega läheb. 😀 Keegi enam ei katkesta. Oleme siin, lähme lõpuni!
Läks päris raskeks. Kogu keha tegi valu. Õnneks oli meil seltskond hea ning puhusime päris palju juttu. Vaikselt need kilomeetrid läksid. Maraton (42,2 km) sai läbitud 6 tunni ja 19 minutiga. Siis me seda veel ei teadnud, aga minna oli veel 6 kilomeetrit ja tund aega. Jumal tänatud, et me seda ei teadnud. 😀
Kindlad olime aga selles, et enam meie selja taga küll kedagi ei ole. Teadsime, et oleme viimased rajal. Kartsime juba, et kõik meie asjad on kuskile ära viidud ja Kantri hotellis ehk finišis enam kedagi pole. Sellel hetkel see meid aga eriti ei kõigutanud. Tahtsime ainult kohale jõuda ja koju saada.
Väga teravaks muutusid meie otsingud ligikaudse distantsi osas. Teadsime ju, et maad peaks olema kokku 45–46 km, aga liiklussildid väitsid midagi muud. Muudkui läksime maantee ääres, kuni lõpuks jõudsime Külitse kergliiklusteeni. Olime sellel teel omajagu maad matkanud, kui nägime ühes teeotsas üht autot ja kedagi seismas. Lähemale jõudes ei tundnud ma alguses äragi, kes seal seisab. Aga kui ta minuga rääkima hakkas, siis sain aru, et see on ju MARIS! 🙂
Saime teele kaasa head sõnad ja teadmise, et minna on vaid sutsakas. Väga palju selleks hetkeks aju enam ei salvestanud ja ega ma palju midagi vastu öelda ei osanud, sest trenn oli kestnud juba 7 tundi ja 4 minutit. Sai ju Marisega kokku lepitud, et nii 7 tundi läheb mul aega ja 7 tunni juures me kokku saimegi. 😉
2 km pärast olimegi finišis.
Küll see hetk oli alles magus! 48,14 km, 7 tundi ja 24 minutit. Tuhanded kulutatud kalorid. Teadmine, et ma tegin selle ära ning meeletult palju enesekindlust.
Tahtejõud.
Ainult tahtejõud.
Mis nõuandeid annan neile, kes midagi sarnast ette võtta tahavad?
- Kasuta kõiki joogi- ja söögipunkte.
- Vali endale sobiva tempoga grupp. Tihti liigub grupp plaanitust kiiremini, võta ka seda arvesse. Alusta pigem aeglasemas grupis. Kiirendada jõuad alati.
- Võta saateautosse kaasa vahetusriideid, soojem müts ja kindad.
- Võta endaga kaasa telefon ja natuke sularaha.
- Hoia gruppi.
- Kui jääd maha, siis ära jää üksi. Liitu teiste mahajääjatega. Koos on kergem! See on kogu Pekist Priiks moto minu jaoks. 😀
- Katseta enne üritust erineva ilmastikuga erinevaid spordiriideid ja selgita välja parim alternatiiv. Arvesta sellega, et kuskil poole distantsi peal oled juba palju energiat kaotanud ja tõenäoliselt vajad lisariideid, et end mugavalt tunda.
- Naudi ilma ja seltskonda.
- Võta aega taastumiseks. Minul oli järgmisel päeval selline tunne, nagu oleksin haige või peksa saanud. Lisaks ei saanud ma magada, sest üleväsimus oli suur ja jalad valutasid. Järgmise päeva veetsin sõna otseses mõttes voodis pikali olles.
On palju inimesi, keda ma veel tänama pean.
Aitäh TriSmile klubile retke korraldamise eest.
Aitäh Madlile ja Katrinile. Ilma teieta poleks ma ealeski need viimased 19 km üksinda ära kõndinud. Teiega läheks luurele küll!
Aitäh Madli elukaaslasele, kes mu pärast üritust autoga kodu ukse ette tõi, vaatamata sellele, et see üldse nende trajektoorile ei jäänud.
Aitäh kõigile, kes mu pärast matka läbimist interneti vahendusel kiitusega üle kallasid.
Aitäh kõigile, kes mulle enne seda matka eelmiste aastate muljeid ja kasulikke nõuandeid jagasid.
Aitäh Heidile, kelle eelmise aasta Pekist Priiks kogemuseta poleks ma endale seda mineku mõtet nii kindlalt pähe võtnud.
Aitäh jõuluvanale, kes mulle kuuse alla pealambi tõi, mis matkal oli asendamatu. 😉
Aitäh High5 Eesti, kes varustas mind ja minu jooksugruppi energiageelidega.
Ja SUUR AITÄH sulle, Maris, et sa alati minusse usud, mind julgustad ja mulle nii vägevaks eeskujuks oled. Kogu minu teekond jooksjana poleks ilma sinuta see, mis ta praegu on. Seda tänulikkust on raske sõnadesse panna. Sa tead aga vast pikema jututa isegi, kuidas asjad on. Koos ikka edasi. 🙂
Nourish, Train & Flourish 