Kui lubatud sai, siis see postitus ka tulema peab. 🙂 Maratoni stardini on jäänud vähem kui 10 ööpäeva. Räägiks siis natukene sellest, mida kavatsen veel enne maratoni ette võtta ja mis plaaniga maratonistarti astun.
Trennid
Eelmisel pühapäeval tehtud 3-tunnine ränkraske lõpuga jooks andis endast järgmistel päevadel üllatavalt vähe tunda. Vahetult pärast jooksu olin küll suhteliselt surnud ning kõik kohad valutasid, aga juba sama päeva õhtuks tundsin end täiesti normaalse inimesena. Ootasin lihasvalu esmaspäeval, teisipäeval ja veel eilegi, aga mida pole, seda pole. Ilmselt aitas taastumisele kaasa korralik puhkus, sest veetsin 2 päeva pärast jooksu väga vähe aega jalgadel, trenni ei teinud ja puhkasin-sõin-magasin korralikult. Ka puhkeolekupulss oli teisipäeva õhtul minu kohta juba väga hea: 47 lööki minutis. Põhiline oli ja on sellest viimasest pikast jooksust võimalikult palju kasu lõigata.
Viimased 2 nädalat enne maratoni võtan väga kergelt. Et ise millegagi mitte puusse panna, konsulteerisin Marisega ja mõtlesime koos välja ühe tagasihoidliku kava. Ega siin midagi keerulist polegi. 2 maratonile eelnevat nädalat näevad välja sellised:
1. nädal:
- E: –
- T: –
- K: Jooks Jõud Venitus (soojendus, jooksuharjutused ja kiirendused, 1+2+1 km lõigud, venitus)
- N: –
- R: 40 min kerge sörk
- L: 10,5 km vahelduval maastikul jooks Pühajärvel (eelmise aasta kogemuse põhjal võtab pulsi hästi alla järgnevaks nädalaks)
- P: –
2. nädal:
- E: JJV (40 min sörk, 40 min kerelihased, venitus)
- T: – (tõenäoliselt lähen lihashooldusesse rullima)
- K: JJV (30 min kerge sörk, võimlemine, lahtijooksud)
- N: –
- R: –
- L: –
- P: MARATON! 🙂
Ehk siis palju puhkust ja enamasti väga kerged trennid. Te võite tagasisidet anda ja omi parandusi välja pakkuda, aga ma olen kindel, et jään Marise plaani juurde. Meil on hea tiim. 🙂
Toitumine
Teiper vs mitte teiper. Kaalusin kaua ja põhjalikult ning lõpuks jõudsime järeldusele, et minu valik on siiski teiper. Olen teiperist pikalt ja laialt kirjutanud varem SIIN, SIIN ja SIIN. Põhimõtteliselt laen esmaspäevast neljapäeva õhtuni süsivesikud maha ja söön süsivesikuvaest toitu ning reede hommikust kuni pühapäeva hommikuni laen süsivesikud jälle peale ja söön peamiselt ainult süsivesikuid. Seda kõike selleks, et oma glükogeenivarud maksimaalselt täis saada. Isegi, kui ma mingit otsest kõva kasu sealt ei saa, siis ei jää ma vähemalt pärast maratoni kahetsema ja mõtlema, et “Aga kui ma ikka oleks teiperit teinud, äkki siis…”. Seega: teen selle piina läbi. Vähemalt mind muscle saab tugevaks. 😉
Maratoni rajastrateegia
Rajastrateegiast tegelikult liiga palju midagi rääkida polegi. 🙂 Minu eesmärk on püsida nii kaua kui võimalik 5 tunni tempomeistri grupis. See tähendab jooksutempot 7:00 min/km. Ideaalis jookseks ma maratoni ühtlase tempoga koos nendega lõpuni, aga see on nii optimistlik plaan, et ma ei usu seda. Minu ‘vormis’ seda lihtsalt ei juhtu ja ma olen selleks täielikult valmis. Tahaks vähemalt poolgi maad ehk ühe ringi koos grupiga läbida, oleks ikka kergem. Minu maraton tuleb 99% tõenäosusega segu jooksust ja kõnnist (ja halvimal juhul lonkamisest ja roomamisest). Vaimselt olen valmis väga raskeks teekonnaks. Minu ainus lootus on, et tuleb jahe ilm ja päikest ei paista, sest siis on mingi õhkõrn lootus, et mu pulss suudab natuke kauem natuke normaalsem olla.
Lisaenergiast: plaan kaasa võtta 2–4 High5 IsoGeli ja siis veel rajal olevast kahest High5 energiapunktist mõlemal korral üks geel. Ehk siis kokku 4–6 geeli. Kõik oleneb sellest, kui pikaks see maraton venib. Iga tunni tagant üks geel oleks vist enam-vähem. Eks arutan oma High5 sõprade-toetajatega veel seda asja. 🙂
Hirmud
Ma kardan vigastust saada. Ma kardan, et mingi valu läheb kuskil nii hulluks, mõni luu või kogu tervis annab alla ja ma pean katkestama. Selgelt on meeles see, kuidas Narvas kuskil 9. kilomeetri peal põlv valutama hakkas ja 21 km peal olin juba päris invaliid valmis. Või kui Otepää-Elva jooksul pilt tasku minna tahtis. 😦 Kui selline stsenaarium peaks korduma, siis… (sülitab üle õla). Katkestamine ongi minu kõige suurem hirm. Maraton maratoniks, aga mis hinnaga? Ma ei karda ‘halba’ aega, ma ei karda viimane olla, aga ma kardan, et ma ei saa sealt maratonilt seda emotsiooni, seda eduelamust, mida ma sealt otsima lähen. Minna esimest korda maratonile ja see katkestada? Kas ma pärast sellist katastroofi enam üldse kunagi joosta tahaks? Joosta saaks? Vot need on need keerulised mõtted, mis vahel mu pähe ära eksivad.
Sellised kokkuvõtlikud mõtted siis täna. Palun hoidke järgmisel pühapäeval pöidlaid ja kes vähegi saab, tulge raja äärde kaasa elama. See tähendaks mulle nii palju. 🙂
Nourish, Train & Flourish 