Lugu on nüüd selline, et umbes 2 nädalat tagasi vigastatud olles sain endale 13. oktoobriks, järgmiseks esmaspäevaks, numbri sporditraumatoloogile (kes põhimõtteliselt on ortopeed?). Valu oli korralik ja tahtsin väga mingit diagnoosi ja mingit ravi saada.
Praegu on aga valu tallast kadunud (ptüi-ptüi-ptüi) ja siin ma olengi dilemma ees: kas minna sporditraumatoloogile või öelda oma number üles? Kas arst üldse hakkab mingeid uuringuid, MRI-d vms tegema, kui mul enam valu pole? Kas on sellel külastusel mingi point või pigem käin seal oma ja arsti aega ning Haigekassa raha raiskamas? Või äkki saan mingid uuringud, mis mu vead ja ohud mulle ette laovad?
NB! Kokkuvõtte tekst on kirjutatud võistluse päeval. Nüüd ma näen asju juba enam mitte nii mustades toonides. 🙂
Esimest korda ei taha ma väga hea meelega seda võistluse kokkuvõtet kirjutada. Kahjuks seekord ei jäänud ma võistlusega üldse rahule. Ma ise ka väga täpselt ei tea, miks. Las ma räägin lähemalt…
Hommikul ärkasin päris närviliselt ja kogu kõht oli liblikaid täis. Väga ebatavaline. Sellel aastal olen osalenud 15 võistlusel ja nii hullu pabinat pole veel olnud. Isegi kaerahelbepuder ei tahtnud kuidagi alla minna ning näksisin lihtsalt natuke banaani ja leiba. Kuna mul oli nii palju aega, siis käisin kell 9 maratoni starti vaatamas ja tulin siis koju tagasi närveldama. Vahetasin veel särgi ka ära, kuna õues polnud väga külm ja tagantjärele vaadates olid lühikesed varrukad ainuõige otsus.
Veel õnnelikult teadmatu eesootava eel…
Kella 10 ajal läksin tagasi Raekoja platsi juurde, tegin umbes 15 minutit sooja, ootasin uskumatult lühikeses WC-järjekorras, viisin asjad ära ja oligi aeg minna stardikoridori. Jalad tundusid täitsa tipp-topp olevat ning vigastatud tallaalusel polnud ka midagi viga. 3, 2, 1 – start!
Esimese kilomeetri läbisin tagantjärele vaadates liiga kiiresti. Lootsin südames ikkagi aega Tallinna poolmaratoni lähedusse, 2:05 ja 2:10 vahele. Kahjuks ei olnud minu keha aga millekski selliseks valmis, nagu selgus juba poolmaratoni esimesel kolmandikul. Raske oli, tõesti raske algusest lõpuni.
Foto: P. Pokk (Sportfoto)
Täpselt 6. km lõpus ja 7. km alguses lõi alakõhu vasakusse poolde uskumatult tugev valu. Proovisin edasi joosta, aga nii valus oli, et pidin kõndima hakkama. 😦 Esimest korda hakkasin mõtlema katkestamismõtteid, sest veel 15 km sellist valu taluda poleks füüsiliselt võimalik olnud. Umbes 150 meetri möödudes ja korralikult hingates andis valu järele ja hakkasin vaikselt sörkima. Vahepeal tervitas mind veel paar blogilugejat, aga midagi eriti toredat ma neile vastu öelda ei suutnud. Annate ehk selle andeks.
Oli äärmiselt imelik, et kaasaelajaid praktiliselt tee ääres polnud, heal juhul 3–4 kohas elas grupp inimesi korraks kaasa. Üldiselt aga lihtsalt jooksime ilma mingi meluta. Ilm oli õnneks jooksuks sobilik: umbes 10 kraadi, tuulevaikne ja enamasti pilvine.
Teises joogipunktis märkasin Liisat, kes mu pärast seda kohe ka kinni püüdis ja minust möödus. Päris jala kohta ja minu vastus oli midagi taolist: “Jalg on hea, kõik ülejäänu on halb.” Olin tõeliselt läbi, sest ega rajaprofiil terve tee just ei hellitanud. Mulle meeldib Tartus joosta, aga võistlused siin on olnud alati nii kohutavalt raske (meenutagem hetkeks Olümpiajooksu elamusi). Ei suutnud kahjuks temaga koos tempot hoida, sest 5:50 polnud sellel hetkel mulle kahjuks võimetekohane. Kuskil 11 km kandis, olnud jõudnud taas tagasi kesklinna, sõin ka esimese geeli.
Foto: S. Haage (Sportfoto)
Mingil hetkel hakkasin ma oma pulsikellal olevat tempot täielikult ignoreerima, sest see ainult frustreeris mind. Pulsinäit oli nagunii kõrge, üle 170, ja see mind üldse ei huvitanud. Kuskil 14 kilomeetri juures olid reie tagaosad ja tagumik juba nii kohutavalt valusad, et ma kasutasin iga joogipunkti lihtsalt võimalusena korraks kõndida, jalga sirutada, nuusata ja suud loputada. Säärte ja taldadega oli kõik enam-vähem OK, aga jalad põlvest ülespoole olid lihtsalt surnud. Finito.
Foto: A. Tõugjas
Algas täielik piin ja eneseületus. Arusaamine, et ainult 67% rajast on läbitud, muutis tuju veelgi nürimaks. 7 km veel ja mul on juba nii valus. 😦 Oleks lausa nutta tahtnud ja mõtlesin mitu korda kõndimisest või isegi katkestamisest. Polnud tuju, polnud tempot, mitte midagi polnud!
Korraks ajas mind isegi närvi see, et publikut üleüldse raja ääres polnud. Rakveres oli nii palju inimesi ergutamas ja seal olin ma maailma õnnelikem inimene, kuigi jooksin samas tempos nagu Tartus ja jalad olid lõpuks sama surnud. Tegelikkus oli aga selline, et MINA ei jaksanud joosta. MINA olin aeglane. MINA ei suutnud teha jooksu, millega oleksin võinud rahule jääda. Kõik ülejäänu on triviaalne ja ebaoluline. Mina olin see, kes jooksis, ja keegi teine polnud milleski süüdi.
5. km: mingisugune tõus. 7. km: valud kõhus. 15.–19. km: kõik valutas ja tuju kustus. 20. km: äkki ma jõuan lõppu? 21. km: on lootust joosta alla 2:15, pane nüüd! 🙂 22. km (100 meetrit): lõpuspurt.
Lossi tõus 19. kilomeetril oli täielik killer. Pool tõusu jooksin, aga siis enam ei suutnud ning väga hoogsalt kätega hoogu juurde andes rühkisin sealt mäest üles. Olin finišile nii lähedal, aga ikka veel tuli mööda Toomemäge tiirutada. Ärge saage valesti aru, seal on meeletult ilus, aga lihtsalt nii raske oli. Veidi enne 20. km posti nägin endast möödumas 3:45 maratoni gruppi ning sain aru, et kui neid väga ette ära ei lase, suudan lõpetada alla 2:15, kui tubli olen ja rohkem alla ei anna.
Kilomeeter enne lõppu motiveeris see 2:15 aeg mind nii väga, et suutsin tempolt 7:30 min/km (sörk!!!) kiirendada temponi 5:30, millega jooksin kogu 21. kilomeetri. Viimane täiskilomeeter tuli sama kiire kui esimene. Enne lõppu nägin veel Elarit ja Jaani, kelle ergutus andis jõudu lõpuspurdiks. Pööre paremale, Raekoja plats ja punane vaip. Panin mängu kõik, mis veel südames ja hinges sees oli (sest keha oleks langenud juba 7 km tagasi ja mitte sentimeetritki liikunud) ja lihtsalt jooksin nii kiiresti kui suutsin (ehk tempoga alla 4 min/km).
Foto: K. Kroon (Sportfoto)
Finiš ja medal. Selle jaoks ma starti läksin ja selle medali ma sealt sain.
Kahjuks polnud seekord mitte mingit emotsiooni. 😦 Kuidagi kurb hakkas. Minu kõige aeglasem ja kõige raskem poolmaraton. Olin ju finišis, jalg ei teinud valu, aeg polnud midagi katastroofilist, medal oli kaelas ja hooaeg läbi, aga ma ei olnud ikkagi õnnelik. Nägin Marist, tema muidugi kiitis mind ja oli rõõmus, et vaatamata oma vigastusele ja jooksupausile siiski finišeerusin, aga mina olin endas pettunud. Miski ei andnud mulle rahu. Miski jäi kripeldama…
Tulemused
Aeg: 2:14:41
Keskmine tempo: 6:23 min/km
Koht: 513 (566-st)
Koht naiste hulgas: 171 (212-st)
Koht N21 vanusegrupis: 88 (116-st)
Keskmine pulss: 173 bpm
Maksimumpulss: 185 bpm (lõpuspurt)
Kalorikulu: 1344 kcal
Päeva muutis rõõmsamaks see, et Marise maraton oli täielik õnnestumine ning ta saavutas naistest 3. koha. 🙂 Vot see tegi mu küll rõõmsamaks, kui ta poodiumil nii õnnelik oli. On uskumatult tore nii andeka ja toreda inimese käe all treenida. Maris on motivatsiooniks meile kõigile.
Veidike teiperist. Usun, et teiperist mul mingi kasu ei olnud, kahju aga see ka ei teinud. Kui süsivesikute piiramise 4 päevaga võtsin alla 2,3 kg, siis 2 laadimispäevaga tuli juurde 1,3 kg ja stardis olin seega ikkagi 1 kg kergem ja see oli ka ainus otsene teiperi kasutegur, sest poolmaraton on lihtsalt liiga lühike distants, et jõuda seinani, mida on tarvis edasi lükata. Minu puhul ei saanud otsa energia, vaid lõi välja vähene jooksutrenn. Teiper jäägu siiski maratonide jooksmise juurde, minusugusel aeglasel harrastajal seda poolmaratoniks tarvis ei lähe. Ära sai see aga proovitud ning kogemus tuleviku tarbeks on olemas.
Kokkuvõttes ei jäänud ma võistlusega rahule. Ootasin Linnamaratonilt palju, ikkagi minu armastatud Tartu… Vahel jäävad unistused unistusteks. Miski kripeldab hinges, kuigi tegelikult midagi niiiiii halvasti ei läinud. Ei tea. Tegelikult, võib-olla ma isegi tean: kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta. Sellel päeval murdus mu vaim ja vot see ongi vist see, mis kripeldab. Kui seljataha jäävad sellised rasked poolmaratonid, siis kuidas peaks ma suutma kunagi topelt nii pikka maratoni joosta? Ma mõtlen maratonist nii tihti. Ma tahan loota, et ma saan sellega hakkama, aga praegu ma seda enam ei usu. Ma pole piisavalt treenitud, mu pulss on joostes liiga kõrge ja nii seda maratoni joosta ei saa… Täna pean lihtsalt hindama seda, et jalg pidas vastu, plaanitud võistlus sai joostud, medal sai kaela ja võib-olla ongi see nüüd hea koht, kust proovida midagi õppida. Olin 14 päeva rajalt maas. Vähemalt minu puhul kehtib kindlalt see reegel, et paremaks jooksjaks saab ainult joostes. Kui ma ei jookse, siis mu jooks taandareneb. Vot see on reaalsus, see on õppetund. Ma võin ju seda ratast vändata, ma võin ju pumpida, ma võin ju *misiganes*, aga see ei tee minust paremat jooksjat.
No see viimane lõik, kirjutatud võistluse päeval, oli küll väga väga tume ja kurb. Täna ma enam nii kurb ei ole. 🙂 Aasta tagasi jooksin ma Tartus Tudengimaratonil 10 km. See oli tollal minu pikim distants, mida läbisin esimest korda võistlusel ja elus üldse 4. korda. Ajaks tuli 1:11 ja ma olin maailma kõige rõõmsam inimene. Sellel aastal läbisin ma Tartus oma senist pikimat distantsi – poolmaratoni – 4. korda. Eelmine aasta tundus see 10 kilomeetritki nii suur pingutus ja eneseületus. Aastaga olen teinud suure hüppe ja arenenud palju. Ma suudan ära teha absoluutselt kõik, kui ma seda piisavalt tahan. Seega, kes teab, mis juba järgmine aasta ette võetud saab. 😉
See jooksuhooaeg on lõppenud, jäänud on veel 5-kilomeetrine Tartu Novembrijooks 22. novembril, aga selleks ma enam mingit eriettevalmistust ei tee, sest sellest nädalast algab teistsugune treeningprogramm, millest lähemalt kuuleb juba pühapäevases nädala kokkuvõttes. Äkki suudan Kvissentalis hooajale ikkagi mingi ime läbi hea punkti panna? 🙂
Nourish, Train & Flourish 