“Nad ei mõista… ja see on OK.”

Lugeja näeb blogijast paratamatult ainult seda osa, mida blogija peab sobilikuks maailmale näidata. Blogijal on täielik vabadus endast maailmale oma kuvand luua. See ei tähenda, et blogija on tingimata võlts või kahepalgeline, aga tihti kiputakse arvama, et kui tunneme kedagi internetis, siis tunneme seda inimest põhjalikult ning läbi ja lõhki. Aga igaühel on olemas life behind the scenes, mis tihti pole nii roosiline või glamuurne, kui arvatakse.

Minu blogi lugedes võib jääda mulje, et ma veedangi aega ainult teiste spordisõpradega, elan, hingan ja toitun trenni nimel. See, et ma jagan siin põhiliselt oma sportlikke tegemisi, lisaks juurde natuke mõtteid toitumisest ja ülikoolist, on minu teadlik valik. Ma pole elustiiliblogija, kes oma blogis kogu oma elu kajastab. Tegelikult: ka nemad jagavad mõtteid paljudel teemadel, kuid sugugi mitte kõike. Igaühele jääb alati oma privaatsus ja asjad, millest avalikult ei räägita.

Mina pole oma sportlikke tegemisi siin blogis ilustanud. Lihtne oleks jätta ütlemata ja kirjutamata:

  • kui mul raske on,
  • kui motivatsioon ära kaob,
  • kui eneseusk plehku paneb,
  • kui on vigastused,
  • keha valutab,
  • tervis veab alt
  • ja hing on sees katki…

Lihtne oleks jätta mainimata:

  • et sport on vahel valus ja raske, 
  • et minu ja spordi, eelkõige jooksmise, suhe ei ole mingi muinasjutt,
  • et sellel aastal on mu suhe spordiga olnud rohkem raske ja keeruline kui ilus ja hea.

Lihtne oleks jätta kõik oma (treening)plaanid ja (sportlikud) eesmärgid iseendale ja ühel hetkel lihtsalt tagantjärele neist rääkida, kui need õnnestuvad. Kui ei õnnestu, siis see mugavalt mainimata jätta

See kõik oleks nii lihtne. Aga kas see oleks ikka päris aus ja õige?

Et olla aus ja õiglane, siis pean ma midagi siin selgeks tegema. Minu ellu ei kuulu ainult need inimesed, kes ise spordiga tegelevad, spordile kaasa elavad või minu sportlikke tegemisi toetavad. Sugugi mitte.

  • Minu ellu kuulub piisavalt inimesi, kes isegi ei tea, kui pikk see maraton üldse on. Veel vähem saavad nad aru, miks minusugune üldse jookseb. Kui neile selgeks teha, kui pikk maa on 42 km ja et mina seda joosta kavatsen, siis tuleb sealt ainult mure ja ohkamine.
  • Kui palju üritati mind enne Rattarallit veenda, et ma jumala eest seda 142 km läbima ei läheks? Või TriSmile’ile 111.
  • On inimesed, kes minult tihti küsivad: “Miks sa ennast niimoodi piinad?”
  • Ja inimesed, kes pärast hiljutist põlvevigastust pidasid iseenesest mõistetavaks, et ega ma enam ju kunagi ei jookse. See on nii ohtlik!
  • Kes põhimõtteliselt naeravad selle üle, kui ma end harrastussportlaseks või jooksjaks nimetan.
  • Kes ei saa aru, miks ma kulutan raha varustusele ja võistlustele.
  • Kes ei mõista minu unistusi.
  • Kes absoluutselt ei usu, et minu sportlikud unistused on mulle jõukohased ja et ma viin need kõik täide.
  • Kes ei saa aru, miks ma seda kõike teen.

Kui sa oled pärit sportlikult perekonnast, kogu sinu ‘sisemine ring’ on kas või natukenegi spordiga kokku puutunud või on sul endal olemas korralik sportlik ajalugu (mitte pikk minevik ülekaalulise spordivihkajana), siis on sul kindlasti lihtsam kui mul. Keegi ei õõnesta kogu aeg sind, sinu enesekindlust ega unistusi. Kui nad ei toeta, siis nad vähemasti pole sinu vastu. Ükskõik kui palju sa ennast juba tõestanud poleks.

Ühest asjast olen ma nüüdseks aru saanud. Kui mu elus on olemas need lähedased inimesed, kes ei saa aru, miks ma sporti teen ja kuidas ma seda armastada saan, siis pole mõtet mul seda neile 100 korda seletada. Sellest ei ole lihtsalt mitte mingit tolku. Need inimesed, kes mõistavad, need mõistavad. Neile pole vaja seda selgitada ja põhjendada. Teised võivad ju natuke aru saama hakata, aga nad jäävad alatiseks oma kahtlevale seisukohale. Nad ei saa aru, miks mulle on oluline neid spordivõistluste finišis näha. Nad ei saa aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Nad ei saa aru, et sport on saanud osaks minust ja see ei ole mingi faas, mis lihtsalt üle läheb.

Nad ei mõista ega saagi kunagi mõistma. Ma pean sellega lihtsalt leppima. 

there are some people

Tartu Mill Triatlon 2015

Mäletate veel, kuidas ma eelmisel aastal oma elu esimesel ja seni ainsal triatlonil käisin? Ma isegi enam peaaegu ei mäletanud, aga möödunud laupäev äratas kõik need suured ja säravad emotsioonid uuesti üles. 🙂

Veel mõned nädalad tagasi mõtlesin isekeskis sellele, et ka see aasta Tartu Mill Triatlonist osa võtta. Noh, nii TriSmile’i peaproovina. Mõttes oli selline väike kaval plaan, et vaataks, mis olukord pärast Narva Energiajooksu on, siis otsustaks, kas minna või mitte ning mis distantsile. Kuna olukord oli pehmelt öeldes halb, siis matsin juulikuise triatloniplaani kohe maha. Kurb oli, et triatlon tuuakse mulle põhimõtteliselt kodu ukse alla, aga mina ei saa minna. :/

14 tundi enne Igamehetriatloni starti reede õhtul kirjutas mulle üks mu endistest kursusekaaslastest. Ta oli jooksuraja vabatahtlike pealik ning neil oli rajale hädasti abikäsi tarvis. Ilma väga palju pikemalt mõtlemata olin nõus. Miks mitte? Kui ma ei saa võistelda, siis saan ma vähemalt teistele ägedatele triatleetidele abiks olla. Rõõmsaid uudiseid jagasin kohe ka oma blogi Facebooki lehel.

IMG_4375

Laupäeval loovutasin seega võimaluse kauem magada ja olin kell 9 juba stardipaigas. Vägisi meenus eelmine aasta, kui umbes-täpselt samal kellaajal Heidiga koos rattaid ära viisime ja ujumise starti suundusime… Oh, olid ajad! Nüüd tõmbasin selga oma ilusa rohelise vabatahtlikusärgi (juba ainuüksi selle särgi pärast tasus minna), arutasime ‘sõja’plaani läbi ning hakkasime starti ootama. Minu ülesanne oli Raatuse tänava ja Narva maantee ristis inimesi suunata, et keegi triatleete jooksurajal ei segaks.

Ilm oli palav (27 kraadi), päike paistis lagipähe (õnneks oli mul müts) ning pilvi ei paistnud kusagilt. Aga nii fun oli! 🙂 Lisaks sellele, et pidin kogu aeg jälgima, et neljast suunast ükski inimene valel ajal rajale ei astuks, jagasin küsijatele infot, miks ma seal olen, mis võistlus toimub, kas bussid liiguvad ja miks mina ei võistle. Seda viimast küsimust küsiti ikka väga mitu korda.

Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil

Kell 10 sai stardipaugu Igamehetriatlon ning esimestel sportlastel kulus ikka väga vähe aega, et need 500 m ära ujuda, 20 km rattaga kimada ja siis kuskil jooksudistantsi 2. km keskel minuga kokku saada. Ergutasin absoluutselt iga osalejat rajal, kuigi 99% neist ma üldsegi ei tundnud. “Heia-heia-heia”, “Hästi-hästi”, “Läheb”, “Tubli oled” ja kõiksugused muud ergutavad sõnad läksid koos naeratusega minult iga osalejaga rajale kaasa. Lisaks sain väga paljudele veel meelde tuletada, et nad numbri selja pealt kõhule keeraks. Eelmisel aastal unustasin ise sama teha, aga mulle tuletas seda kohtunik meelde juba enne vahetusalast väljumist. Enne, kui arugi sain, jõudis minuni juba rattur, kes ütles, et viimased triatleedid jooksid minust just mööda ning võin lõunapausile minna. Päev lendas ikka väga kiiresti. Lõunaks oli aega 1,5 tundi ning siis sai stardi Tartu Mill Triatloni põhidistants (1,5+40+10 km).

Kuna seekord oli mul rohkem aega, siis nägin vabalt ära ujumisdistantsi, esimese vahetusala ning esiotsa sportlaste teisele rattaringile mineku. Kella 14 ajal võtsin jälle sisse koha tööpostil. Päike oli veelgi kuumemaks muutunud ja ma tänasin iseennast, et olin end hommikul üleni päikesekreemiga sisse määrinud. Mõnes mõttes olin isegi rõõmus, et selle meeletu kuumusega ise võistlusrajal olema ei pea. Me kõik teame, mis minuga kuumas sportides juhtuma hakkab…

Tartu Mill Triathlon 2015
Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil

Seekord oli mul aega jooksuringi ääres olla veelgi kauem, sest triatleedid pidid jooksma kaks viiekilomeetrist ringi ning vahe esimese ja viimase vahel oli ikka parajalt suur. Jalad kippusid mul ikka väga kangeks jääma, väsimus hakkas tulema, hääl muutus kaasa elamisest aina kahtlasemaks, aga ega see ei takistanud mul ikka rõõmus olla ja kõiki ergutada. Tuju oli nii laes kui olla saab. 🙂 Eriti tore oli see, et vähemasti pooltele võistlejatele tõi minu ergutus ja positiivsus naeratuse näole. Ma tean täpselt, kui raske on sellel hetkel seal jooksurajal olla, lisaks veel see meeletu kuumus ja kõrvetav päike. Kui suudan kellegi võistluse natukenegi kergemaks teha, siis muidugi annan ma endast parima seal raja ääres! Ka põhidistantsi võistlejatel oli väga paljudel number keeramata jäänud, seega sain seda jälle meelde tuletada. 

Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil

Veidi enne kella 16 tuli ‘boss’ mulle ütlema, et nüüd on vaid väike osa võistlejaid veel rajale alles jäänud ning enam pole vaja inimesi reguleerida, kuna liiklus rajal on väga hõre. Võin koju minna. Aga kuidas ma lähen koju, kui keegi veel on seal rajal? Keegi, keda ma juba korra ergutanud olen? Kuidas ma lähen minema, kui veel mõnda inimest on vaja hea sõnaga toetada? Muidugi ma ei läinud. Hea, et ei läinud.

Üks naine, kes oli oma viimasel jooksuringil, peatus korraks minu juures. Vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma olen Margit, ning soovis mulle edu. Kui ta juba minu nime teadis, siis järelikult oli blogilugeja. Tegin natuke uurimistööd ja vist isegi tean, kes see tore naine oli. Väga-väga armas igal juhul. 🙂 Tänasin teda ja saatsin heade soovidega viimast 3,5 km läbima. Samal ajal, kui viimaseid osalejaid ootasin, möödusid minust juba finišeerunud triatleedid, kes kesklinnast välja liikuma olid hakanud. Nii mõnigi tänas veel hea sõnaga, et neile rajal abiks olin. See tegi südame väga soojaks. Made my day!

Kella 16.20 ajal jõudis minuni rattur, kes saatis viimast osalejat. Ikka mitu korda küsisin üle, et kas nüüd tõesti ongi viimane osaleja. 😀 Mulle nagu tundus, et viimasele ringile oli neid vähem jõudnud kui esimesele. Täitsa võimalik, et mõned katkestajad olidki. Selle kuumaga ma ausalt öeldes ei imestaks. Kuulsin ka seda, et rattarajal oli keegi infarkti saanud. 😦 Oh, need spordi pahupooled…

Aga lõppkokkuvõttes oli häid emotsioone rajal ja finišis siiski 100 korda rohkem kui halbu. Mina tulin vaatamata suurele väsimusele ülireipal sammul koju ning peaaegu jooksin treppidest üles, endal suur naeratus näol. Milline päev! 🙂 Vabatahtlikuna spordiüritusest osavõttu soovitan küll igaühele.

Ja mis te arvate, kas ma tahan nüüd veel rohkem TriSmile triatlonile minna? Jah või jah? 😉

Pühapäeval sain pildile Kaidi Kiviojaga, kes sai ETU European Cup Tartu Triatlonil ülekõrge 3. koha. Ja kui te oleks mu nägu näinud, kui ma nägin ,et ta hakkas mind Instagramis jälgima. :O :D
Pühapäeval sain pildile Kaidi Kiviojaga, kes sai ETU European Cup Tartu Triatlonil ülikõrge 3. koha. Ja kui te oleks mu nägu näinud, kui ma nägin, et ta hakkas mind Instagramis jälgima. :O 😀