#100blogipäeva 19/100 – Workout Week 30.06–6.07.2014

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud. 

30.06–6.07.2014

Esmaspäeval sõitsin rattaga Zumbasse ja tagasi. Rattal tuli kokku umbes 33 km ja 1 tund 20 minutit. Zumbat sai tehtud tunnike. Oli kena päev, isegi vihma ei saanud ratta peal. 🙂

Teisipäev polnud minu päev. Kõigepealt alustasin päeva sellega, et passisin parajat hetke, et vihm natukenegi vaiksemaks jääks, et siis rattaga soojendus teha. Niipea, kui olin kilomeetri sõita saanud, hakkas sadama padukat, mis ei lõppenudki. Olin spordipesuni vettinud ning üleni mudane. Vahetasin siis riided ära ja hakkasin BodyPumpi tegema. Juba soojendusloo ajal oli mul keel vestil ning pulss laes. Tegin kõik lood kergete raskustega ja tuju oli ka null. Ei nautinud seda pumpi…

Kolmapäeval koristasin ligikaudu 10 tundi maja (korralik trenn!) ning käisin vahepeal ujumas ja saunatamas. Ujusin kiiremini 500 meetrit krooli ka, polegi veel ujumist ära unustanud. Enne magamaminekut olin läbi nagu läti raha. 😀 Vot siis rest day!

Neljapäeval koristusmaania jätkus ja jooksurajale sain alles kell 21. Plaanitud pika jooksu asemel tegin hoopis lühema otsa ja siis veel jooksuharjutusi. Ilm oli super, enesetunne oli ootamatult hea (kuigi enne uksest välja astumist tahtis pea vägisi padjale vajuda…) ja kokku sai ülimõnus jooks. Distants: 7K, tempo: 6:36 min per km.

Pühapäev. Kiiremad lõigud ringikestega.

Reedel tegin ära oma pika jooksu, kokku tuli 1,5 tundi ja 12,6 km ehk keskmine tempo: 7:06 min per km. Aeglane, aga täitsa tore oli. Pärast jooksu aga hakkas mul kõhus keerama ja enesetunne oli kehv. 😦

Laupäev oli pumpimispäev. Tegin jälle kergete raskustega, kuna seljataga oli pikk jooks ja ees intervalltrenn. Olin enda üle uhke, et suutsin asju mõistusega võtta ja mitte üle pingutada. Oli mõnus trenn, sain keskenduda tehnikale.

Pühapäeval tegin üle kuu aja lõpuks ühe intervalltrenni. Väntasin rattaga oma vana gümnaasiumi staadionile, teepeal kohtasin oma kunagist kehalise kasvatuse õpetajat, kes mind ära ei tundnud. 😀 Minu üllatuseks on 3 aastaga staadioni jooksuring pea täielikult rohtu kasvanud! Mõne koha peal oli mul jooksmiseks umbes 20 cm laiune rada. Ümberringi sagisid mõned pered lastega ning pidin seda 20 cm rada jagama 3-aastaste rattahulludega. Kokku sai joostud umbes tund aega ja 10 km. Kiired lõigud oli pikkustega 0,5, 1, 1, 2, 0,5 ja 0,5 km, vahele siis aeglasemad lühemad lõigud. Oli palav, päike paistis lagipähe ja surm oli vahepeal silme ees. Aga kokkuvõttes olin ikka tubli, kuigi kiirus vajus ikka väga ära.


Kokku: 15 tundi 15 minutit (neto: 10 tundi)

30.06–6.07.14

Kokkuvõttes tuli see nädal kuidagi uskumatult palju trenni, ilma kõnni ja rullimiseta tervelt 10 tundi! Minu kohta ikka päris palju. Ajaliselt kõige rohkem sain joosta, distantsilt ligikaudu 30 km. Kõik trennid ei olnud küll ülisuperhead, tundsin end aeg-ajalt jõuetult, kuid siiski nädala lõpp oli juba parem. 

Järgmisel nädalal ootab mind ees triatlon. Kuna tegu on võistlusnädalaga, siis tuleb palju lõdvemalt võtta ja puhata. Lisaks aitan korraldada AEGEE-Tartu suveülikooli, seega ega nädala esimesel poolel just palju aega spordirajal olemiseks jäägi. Täitsa võimalik, et järgmisel nädalal tuleb sisse 4 (!!!) puhkepäeva, 2 trennipäeva (kergemat) ning 1 võistlus. Pühapäeval juba jalgpalli MM finaal, loodetavasti on seal ka Saksamaa. Tuleb tegus nädal. Eks näis, mis saama hakkab. 🙂

#100blogipäeva 13/100 – surm uppumise kaudu?

Triatlonini pole jäänud enam palju aega:

[ujicountdown id=”A. le Coq Igamehetriatlon” expire=”2014/07/12 10:00″]

Ausalt öeldes ei kahtle ma väga selles, et olen piisavalt heas vormis, et kogu asi ilusti läbi teha. Ujud natuke, teised riided selga ja kiiver pähe, ratta peale, üks Toomemäe tõus, väike jooks ja ongi tehtud. Siin tuleb aga esimese punkti suures mängu üks VÄGA suur aga

Emajões oli üleeile veel 14 kraadi ja nüüd on näit tõusnud “tervelt” 15 kraadile. Õhk on külm ja randades lehvivad punased lipud. Vaatasin ITU lehelt järele, et ilma kalipsota võib vette minna, kui vesi ületab 14 kraadi piiri. Aga kas ma seal oma tavatrikoos ellu ka jään? See on omaette küsimus. Kalipsot mul ei ole ja need maksavad päris päris palju.

Tavaliselt kirtsutan ma nina isegi siis, kui vesi on 20 kraadi. 22 on mõnus. 18 on külm. 15 kraadi… on surm. 😦

Isegi, kui ma tänu tahtejõule ja adrenaliinile hüppaks triatlonis selle temperatuuriga vette, on iseasi, kas ma sealt ka elusana väljuks. Esimesena turgatavad pähe jalakrambid. Olen kunagi basseinis krampis jalaga ujunud, liikusin edasi kui tigu ning tunne oli ülimalt ebameeldiv. Jões on aga võimalik, et krampidele lisandub paanikahoog ja nii ma sinna vee alla vajungi. Teine võimalus on see, et krampe ma ei saa, kuid pärast 500 meetrit külmas vees ujumist olen ma nii kange ja lõdisen külmast, et veest väljudes jalad ratta peal lihtsalt ei liigu. Kolmas võimalus on see, et imejõul tuleb kuskilt natuke sooja ilma enne triatloni ja vesi soojeneb kas või paar-kolm kraadi ja ma ei saagi surma. 😀

Praegu igal juhul tundub triatloni edukas lõpetamine enam kui kahtlane ning mitte alustamine või katkestamine vägagi tõenäoline. Kui isegi suudaksin selle läbi teha, siis kas oleksin terve ka pärast võistlust? Kahtlen, kahtlen sügavalt.

Palun suruge nüüd kõik pöidlad pihku ja loodame, et ilm muutub natukenegi suvisemaks.

PS! Kui keegi oleks nõus mulle kalipsot laenutama või teab kohta, kus neid Tartus (vajadusel ka mujal eestis) laenutatakse, siis kõik pakkumised on oodatud!