Triatlon
Kas mäletate veel üht minu selle aasta eesmärkidest osaleda vähemalt 1 triatlonil? Nüüd on asjalood siis sedamoodi, et vähemalt ühele triatlonile olen ma ka ametlikult kirja pandud! 🙂
9. juulil osalen Tartu Mill Triatlonil (1,5 + 40 +10 km).
Ujuda tuleb Emajões allavoolu 1500 meetrit: Lodjakojast kuni turuhooneni, mida on päris palju ja mis hetkel päris korralikult südame alt kõhedaks võtab. Rattasõidus peab läbima 2 x 20 km. Kogemus 2014. aasta sprindidistantsilt ütleb, et tegelikult on ring pikem ja distants tuleb 43 km lähedale. Kohe pärast ujumist tuleb rattal võtta Narva mägi, seega lihtne on endale liiga teha, samuti on Jõhvi maanteel alati suur oht pool teed puhta vastutuules sõita. Joosta tuleb 2 x 5 km, seal õnneks ühtegi suurt tõusu ette ei tule, aga pärast ujumist ja rattasõitu saab see jooks olema kõike muud kui jalutuskäik pargis.
Tahate ausalt teada? Tegelikult ei tunne ma end hetkel ühelgi alal üldse kindlalt.
Ujunud olen ma sellel aastal… noh, viisakalt väljendudes ikka väga vähe. Basseini olen jõudnud täpselt 2 korda. 2!!! Seda on ikka väga vähe. Piinlik lausa. Eks ma ujuks selle 1,5 km ära küll, aga see ei ole ujumisvõistlus. Seal loeb 3 ala tervik, mitte iga alati eraldi.
Rattasõiduga on asjad ‘paremad’, rattaga olen sõitnud tänase seisuga 5 korda. Seda on ikka naeruväärselt vähe. Enne järgmisel pühapäeval eesootavat Rattarallit (kus muideks kavatsen ilmselt pigem sõitu nautida ja ajale mitte tähelepanu pöörata) saab veel paar rattatrenni teha, aga noh… Saate aru küll.
Jooksnud olen ma muidugi omajagu, 4 ja poole kuuga 450 km. Aga. Siin on üks aga. Minu jooksutrennid on olnud pigem fun and games kui struktureeritud ja eesmärgistatud tegevus. Jooksnud olen pigem lihtsalt enda lõbuks ja seltskonna nautimiseks. Pikki jookse tegin ma süstemaatiliselt viimati… veebruaris. Khmm. Ilmselt mõistate, kuhu see jutt tüürib. Ma olen nautinud seda, mida ma teen. Muidugi olen.
Aga ma tunnen puudust plaanist, süsteemist ja rutiinist. There. I said it! 😀
Treeningplaan
Ma tahaks midagi kindlamat, süstematiseeritumat ja eesmärgistatumat. Eriti triatloniks valmistudes on mul mingit ‘kondikava’-treeningplaani vaja. Et teaksin, et sellel päeval ujun, sellel päeval sõidan rattaga (nii temposõidud kui mahusõidud), sellel päeval jooksen (lõike, fartlekki või mahtu) ja sellel päeval tegelen hädavajaliku jõutrenniga. Kindlasti peavad plaani mahtuma ka need päevad, kus kombineerin alasid, näiteks sõidan rattaga ja sealt lähen kohe jooksma. Vastasel juhul jäävad need trennid ainult ideeks ega mahu kuidagi mu nädalaplaani. Puhkepäevad muidugi veel kõige otsa. Neid ei saa unustada. 🙂
Ühesõnaga pean oma omajagu pead murdma hakkama. Ilmselt on kasulik oma Joe Frieli triatloniraamat välja otsida ja sealt natuke inspiratsiooni otsida. Keegi kindlasti soovitab, et otsi endale triatlonitreener, aga ma olen siiski liialt omapäi kõndiv kass. 😛
Rekordid & eneseületused
Ja tegelikult mahub tänasesse postitusse veel üks mõte. See mõte, et asju tuleb teha omal ajal. Sellepärast on mul nüüd oma tagasihoidlik plaan Narva Energiajooksu poolmaratoni kohta. Ma ei ole praegu ega ka juunis veel poolmaratoni rekordi jooksmise vormis. See on reaalsus ja mul on hea meel, et ma sellest aru olen saanud. 🙂 Kui võimalik, jääb Narva poolmaraton prioriteet B võistluseks ja proovin hoopis nädal enne 10 km peal rekordi ära joosta. Kripeldab see 10 km, kus enam see aasta rekordit püüda ei saa. Väga kripeldab. Siin teemas pole aga kõik veel selge ja paigas, seega ma rohkem palju ei räägi. Kui aga ilm, muud tingimused ja saatus soosivad, võib mind äkki hoopis 5. juunil Raplas jooksmas näha. Poolmaratoni rekord jääb augustit ootama. Eks näis, kuidas elu end kokku mängib.
Võib-olla tahab nii mõnigi teist nüüd selle ’iga asi omal ajal’ kohta öelda, et aga Margit, selleks triatloniks ei ole sinu aeg käes… Eks ma vahel arvan isegi täpselt samuti. Millesse ma end küll segasin?!
Aga mul on kuskil sügaval sees mingi kindlus olemas, et see distants on mulle läbitav. Ma teen trenni, ma valmistun ja ma saan selle võistluse jaoks küpseks. Triatloni olümpiadistants on minu selle aasta seni proovimata eneseületus. Ma tunnen vajadust teha midagi, mis tundub natuke hullumeelne ja päris palju ambitsioonikas. Ma tahan oma mugavustsoonist välja hüpata. See olen lihtsalt mina. 🙂
Eesootavate võistluste valguses on see muidugi halb, aga ma ei viitsi selle pärast praegu muretseda. Seega tegin ilusa päikselise ja sooja ilmaga hoopis tavalisest (8 min/km) natuke kiirema 3 tõusuga 7 km jooksu (6:45 min/km). Sääred kõige paremad muidugi ei ole, aga mis seal ikka.
Nourish, Train & Flourish 