Rubriik: Trenn

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Võistlus oli värskelt seljataga, seega midagi erilist ette võtta ei saanud. Tegime Kaire ja Kerliga rahuliku jooksu ja üllatavalt tundsin ma end täitsa hästi. Lihased ei andnud tunda, enesetunne oli okei, pulss oli kena. (5,74 km, 7:16 min/km, 141 l/min) Seejärel rullisime veidike, kuniks kõik olid oma jooksudega lõpetanud ja tegime otsa kiire ÜKE. Kõht ja selg. Mul olid järgmine päev sellest 15 minutist kõhule kõik lihased täiesti valusad. (32 min, 92 l/min)

Teisipäev: BodyPump. Natukeseks viimane BodyPump enne pausi. Tegin mõlemad jalalood ilma lisaraskuseta, toimivad nad ikkagi väga hästi. Kõhulihast tundsin igal liigutusel, eriti plangus olles. Hea trenn, aga nüüd tuleb väike paus teha, et keha kõige muu taustal saaks rohkem puhata. (60 min, 122 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Trenn, kui sain justkui puuga pähe. Tundsin esimesest kilomeetrist, et ma olen väsinud ja seda peegeldas selgelt mu pulss. Raske on kirjeldada, aga 10 jooksuaastaga on mul tekkinud mingi sisetunne, mis üldiselt ei valeta. Tunne oli lihtsalt… off. Sörkisime pundiga Raadile (5,62 km, 7:08 min/km, 146 l/min), tegime jooksuharjutused ära. Seejärel oli plaanis 3x500m pikad lõigud maastikul ja mäkkejooksud. Tegin ühe lõigu (5:12 min/km), puhkasin. Mkm, ei ole üldse õige tunne. Tegin veel teise ka (4:54 min/km), aga poole lõigu pealt otsustasin, et jätan täna trenni pooleli ja jooksen koju ära. Ühel nädalal juba tegin selle vea, et pushisin end seal, kus oleks pidanud kergemalt võtma; teisel nädalal sama viga enam ei tee.

Treener soovitas kaheks päevaks kalender trennidest tühjaks lükata ja nädalavahetuse pikem jooks teha lühike, maksimaalselt 75 minutit. Kui ma veel midagi õppinud olen, siis seda, et kui Treener näeb ohumärke ja midagi soovitab, siis tasub kuulata. Lükkasin reedese jooksu cancelisse ja tühistasin plaanid pühapäeval rattaga pikemalt trippida.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: trennivaba. Käisin mõlemal päeval lihtsalt õhtuti jalutamas, et samme koguda ja liikuda. Keskmine pulss ca 100 mõlemal päeval.

Laupäev: pikk jooks. Sõitsin vanematekoju Ida-Virumaale ja tegin oma jooksu lapsepõlveradadel. Ei hakanud asja keeruliseks ajama, hakkasin lihtsalt Jõhvi suunas vaikselt minema, jooksin 37 ja pool minutit kuni Jõhvi Kontserdimajani, kuulasin podcasti ja tulin täpselt sama teed tagasi. Enesetunne oli täitsa normaalne, aga pulss ca 5 lööki kõrgem, kui oleksin tahtnud. Üldiselt ei saa väga vinguda. Vähemalt tunne oli okei? 🤷🏻‍♀️ (10,43 km, 7:14 min/km, 145 l/min)

Pühapäev: ratas. Ilmselt oleks olnud parem, kui täna poleks üldse suurt midagi teinud, aga ma nii väga tahtsin rattaga sõitma minna, eriti Idas olles. Nagu juba kirjutasin, siis pika mereäärse ringi mõtted matsin maha, aga otsustasin teha lühema ringi. Härra Jooksja tuli isa rattaga kaasa ja tegi mulle tuulistes kohtades tuulevarju. Oli omajagu lollakaid autojuhte, kes ohtlikult mööda sõitsid, aga muidu tore ring. (34,49 km, 22,8 km/h, 138 l/min)

Kokkuvõttes:

Selle nädala jooksudega tunnetasin üpris täpselt, et ma olen väsinud ja samamoodi ei saa edasi minna. Kuni Portugalist tagasitulekuni liikus mu vormikõver Excelis ilusti õiges suunas ja vorm läks ka tuntavalt pidevalt paremaks. Nüüd on peaaegu kolm nädalat vormikõver järjepidevalt vales suunas rühkinud ja nii pikk aeg näitab, et midagi tuleb ette võtta, niisama ma paremaks minema ei hakka. Loodan, et siit saab välja tulla ilma täielikult peatumata, lihtsalt natuke hoogu maha tõmmates.

Esimesena kärbin plaanist maha Pumpi, et lihased saaksid korraks rahu. Jooksude osas päris rahulikult siiski võtta ei saa, sest Järgmisel nädalal ootab mind ees Tartu Ülikooli Kevadjooks. Eks saab näha, kuidas sellega läheb, maksimumi andma kindlasti ei lähe. Ühe pikema rahuliku jooksu tahaks nädalavahetusel kirja saada, sest Maastikumaratoni poolik tuleb pidurdamatu hooga. Muu vaatab jooksvalt ja ülejärgmist nädalat praegu veel ette ei mõtle. Loodan, et varsti on jälle hea. Pigem varem kui hiljem. 🤷🏻‍♀️

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Viimane lõigutrenn enne Parkmetsa jooksu. Küsi ja sulle antakse. Soojenduseks tegime ca 2 km rahulikult (7:16 min/km, 137 l/min), seejärel läksime kiirelt võimlemise ja jooksuharjutuste juurde. Sain aru, et enesetunne pole värskeim, aga selle-eest jalad olid superlennukad ja mõnusad. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka ainus kord sel nädalal, kui mu jalad lennukad olid.

Lõigutrenn nägi ette 500m ja 1000m lõike:

• 500m: 4:24 min/km
• 500m: 4:48 min/km
• 1000m: 5:04 min/km
• 500m: 5:02 min/km
• 500m: 5:04 min/km

Tempodest on selgelt näha, mis kaos see lõigutrenn minu jaoks oli. Jalad olid nii lennukad, et esimese 500m lõiguga jooksin end kinni, kõhus hakkas pistma ja selle pistmisega võitlesin kuni trenni lõpuni. Teise kilomeetrise lõigu jätsin tegemata, niigi oli raske. Mingi indikatsiooni selle kohta, mis laupäev tulema hakkab, siiski sain: 5:15–5:20 min/km asfaldil ja veidi rohkem maastikul võiks olla tehtav. Umbes nii ka läks.

Teisipäev: BodyPump. Teisipäevane Pump sobib hetkel nädalasse paremini kui ükski teine päev, seega kasutasin võimalust. Pikapeale hakkab see kava isegi juba täitsa meeldima. Kannatab ka need kiired kükid ära, kuigi isegi ilma lisaraskust võtmata tõmbas jalad täitsa täis. Väljaasted tegin samuti lisaraskuseta. Kokkuvõttes said jalad vist ikkagi esmaspäeva ja teisipäevaga nii palju vatti, et täielikult laupäevaks ära ei taastunud… (61 min, 121 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Sain juba rahuliku jooksu ajal (4,75 km, 7:14 min/km, 137 l/min) aru, et täna pole nendest jalgadest suurt midagi võtta. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et pärast jooksuharjutusi oleks pidanud omad järeldused tegema ning vaikselt kodu poole ära tulema, aga see ongi justnimelt tagantjärele tarkus, mis suurt midagi maksa. Midagi rasket iseenesest plaanis ei olnud: võistlema minejad tegid vaid mäest alla kiirendusi. Need peaks heal päeval tulema mõnusa kiirusega ja lennukalt-kergelt, aga minul oli isegi sujuvast mäest allajooksmine paras kangutamine, jalad olid tühjad ja kiirendusel allamäge 4 min/km sisse võtta tundus ulme. Nojah, mis tehtud, see tehtud. It’s okay.

Neljapäev: trennivaba. Käisin vaid kõnniringil värsket õhku hingamas ja samme kogumas.

Reede: rahulik jooks. Trennivaba neljapäev mõnevõrra aitas, aga mu jalad olid jätkuvalt nii tühjad, et juba 1. kilomeetri ajal otsustasin plaanitud jooksuharjutused ja kiirendused ära jätta. Tegin lihtsalt rahuliku Supilinna 6 km ringi ja poole peal mõneks minutiks peatusin, võimlesin ja venitasin dünaamiliselt. Nende jalgadega polnud mõtet isegi proovida särtsakamaid liigutusi teha. Jooksuga sai vere liikuma, aga olin Parkmetsa jooksu eel üpris murelik. (6,34 km, 7:15 l/min, 143 l/min)

Laupäev: Tartu Parkmetsa jooks. Sellest sai juba kirjutatud.

Pühapäev: ratas. Täna viisin ratta esimest korda sellel aastal õue. Plaan oli tunnike rahulikult sõita, vaikselt jalad liikuma saada ja rattale tehniline nö kontrollsõit teha. Jalad olid täitsa okeid ja ratas liikus ilusti, polegi rohkem vaja tehniliselt midagi korda seada, reedel sai piisavalt tehtud. Sellise 10-kraadise peaaegu tuuleta ilmaga päikesepaistes sõita on muidugi täielik rõõm. Riietusega panin ka täppi, ei hakanud külm ega palav. Endale meeldetuletuseks panen kirja, mis kihid selle ilmaga seljas olid: rattapüksid koos säärtega, paksud CEPi sokid, paksem maikalõikega alussärk, pika varrukaga rattasärk, vee- ja tuulekindel vest, jooksukindad ja fliisist müts kiivri all. (24,73 km, 23,4 km/h, 138 l/min)

Kokkuvõttes:

Täna olen ma nii stressed out uue nädala ees, et ei suuda ilmselt väga objektiivselt möödunud nädalat hinnata. Las jääda. Tulemas on niigi pidevalt tiheda aasta järgmised kaks väga tegusat nädalat, palju tööd peab kiirelt tehtud saama. Lisaks on kuklas mõte, et kodus oleks vaja kevadine suurpuhastus teha, kappe korrastada ja aknad ära pesta, aga kust inimesed selle aja ja tahte võtavad, aru ma ei saa. Tuleb see aeg üle elada, ilus saabunud kevad on abiks.