Mul on tunne, et aeg lihtsalt sulab mul käest. Aeg muudkui ruttab edasi, samal ajal kui mina olen ikka samas kohas. Homme täitub 4 nädalat sellest päevast, kui ma koormustestil käisin ja kõike muutma pidin. 4 nädalat. Ma lootsin, et need arsti soovitatud 2–3 kergemat nädalat tõesti aitavad ning ma hakkan sellest üleväsimusest välja tulema, aga praegu on küll tunne, et muutunud pole eriti midagi või kui, siis väga vähe.
Kui paar eelmisel nädal Soomes tehtud jooksu (ja kui ma ütlen ‘jooks’, siis ma mõtlen üliaeglast sörki, sest päriselt joosta pole ma saanud juba… väga kaua) andsid lootust, et äkki midagi on natuke muutunud, sest teatud hetkedel oli pulss inimlik (loe: langusel 135 bpm), siis nüüd on mul põhjust isegi selle õigsuses kahelda. Miks? Esmaspäeval käisin rattaga sõitmas ja jõudsin juba rõõmustada, et asjad on paremad (pulss kohati 100 ringis, keskmine 121 bpm), aga eilne rattatrenn kinnitas mu kahtlusi, et mu pulsivöö näitas lihtsalt aiateibaid. Sest eile, pankrannikul vastutuules rühkides oli pulss ikka vana ‘hea’ 140–150 löögi vahel.
No mida oskan ma selle peale öelda? Ma ei ole praegu halvas tujus või vaimselt ‘augus’ või depressiivne midagi sellist. Ma olen täitsa tavalises tujus ja kõik on nagu korras, aga ma pean iseendaga iga päev roppu tööd tegema, et positiivset meelestatust kuidagi üleval hoida. Igaüks, kes seda blogi siin regulaarselt loeb, teab ilma minupoolse pikema selgituseta, et minu teekond on viimasel ajal olnud kõike muud kui sirge lauge asfalttee. Aeg sulab käest, maraton läheneb valguskiirusel… Ja mina olen selles olukorras, kus ma olen.
Veel üks asi. Mulle tundub, et väga paljud ei mõista üht asja. Ma ise ka ei mõistnud seda väga tükk aega. Ma ei alusta praegu nullist. Ma alustan praegu miinusest. Mis mõttes? Minu arvates on nullist alustada suhteliselt palju lihtsam kui alustada miinusest. Kui sa oled põhimõtteliselt terve inimene, siis on lihtsam trenniga nullist alustada kui olukorras, kus sa ise oled oma südame tervise ohtu seadnud ja endale liiga teinud ning pead nüüd mingit õhk-õrna piiri mööda laveerima. Mitte olukord: kas saad vormi (ehk plussi) või ei saa (ehk jääd nulli), vaid olukord: kas saad terveks (ehk nulli) või ei saa (jääd miinusesse või satud veel sügavamasse miinusesse). Mõistate, millest ma räägin?
Ma igatsen neid aegu, kui ma sain trenni tehes mõelda eelkõige muudele asjadele, mitte jõllitada ainult pulsikella. (Ja et vältida kommentaare: “Aga jäta siis kell koju?”, teeme kohe selgeks, et ma ei tohi praegu ilma pulsikellata trenni teha, sest siis hakkan ma ennast lõhkuma). Ma igatsen joosta intervalle. Ma igatsen pikki jookse. Ma igatsen BodyPumpi. Ma igatsen oma lihaseid ja jõudu, mis nüüdseks on täiesti ära kärbunud. Ma igatsen näha peeglist keha, mis oli minu jaoks piisavalt heas vormis. Ma igatsen aegu, kui mu puhkeolekupulss oli 43. Ma igatsen rekordite parandamist. Ma igatsen võistlusi, mis panid südame sees laulma. Ma igatsen arengut…
Kõike seda igatsengi.
… ja samal ajal, kui mina igatsen kõiki neid asju taga, liiguvad kõik teised täiskiirusel edasi. Vaatan teisi spordiblogijaid ja see teeb mind natuke kurvaks. Ei, mitte see, et neil hästi läheb. Selle üle on mul südamest hea meel, et minu virtuaalsetel sõpradel ja kaasvõitlejatel hästi läheb. 🙂 Aga vahel ma mõtlen, et ma peaks lõpetama teiste blogide ja Instagramide jälgimise, noh, nii enda meeleolu huvides, sest see võrdlusmoment toob eriti selgelt välja, kui hästi läheb teistel ja kui… well… kehvasti läheb minul ja kui palju olen ma kõigist maha jäänud.
Eile jäin veel mõtlema selle üle, et ilmselt ootab mind sellel aastal ees vaid 2, võib-olla 3 võistlust. Juba laupäeva õhtul tuleb joosta Ööjooksul 5 km. Tartu Suvejooksu 10 km (järgmisel neljapäeval) pole ma veel ära registreerinud, sest ma pole 100% kindel, et ma sinna lähen. Eks pärast Ööjooksu pean otsustama, mis sellest saab. Tallinna maraton on registreeritud. Maraton ilmselt jääbki viimaseks võistluseks sellel aastal. Olen üpris kindel, et pärast seda katsumust ei jookse ma päris mitu nädalat ning mõnda aega oma jalga võistlustele ei tõsta. Vot sellised plaanid.
Praegu aga mõlgutan mõtteid, et mida nüüd selle Ööjooksuga peale hakata. 5 km ilma ajavõtuta. Mis strateegiaga rajale minna? Lonkida oma kõnnitempos? Hoopiski kõndida? Proovida maratonitempos joosta? Proovida kiiremalt joosta? Lasta pulsil pooleks tunniks punasesse minna ja joosta nii kiiresti kui torust tuleb? Ma kohe üldse ei tea. 2,5 päeva on veel aega mõelda.
Nourish, Train & Flourish 