Trenn – Lehekülg 285 – Nourish, Train & Flourish

Jah, justnimelt: selline pealkiri ongi! 🙂

Väike proloog. Nagu püsilugeja teab, siis 2015 ei ole minu aasta olnud. Ma pole saavutanud ainsatki tähtsamat jooksuga seotud eesmärki. Mitte ühtegi. Kunagi ammu, detsembris või jaanuaris, registreerisin ma Ööjooksu 5 km just selle mõttega, et see on ideaalne aeg ja koht joosta välja isiklik rekord ja aeg alla 25 minuti. Elu on sellel aastal aga hoopis teisiti kulgenud ja lõppkokkuvõttes oli mul väga hea meel, et ma üldse võisin võistlema minna. Veel parem meel oli mul selle üle, et ma nii hea emotsiooni sain.

ööjooks-9 — Numbrit ei saanud, medalit ei saanud, aga ühe tõeliselt imelise emotsiooni sain. 🙂

Kuna tegemist on Ööjooksuga, mille start anti alles 21.35, siis pidin Ida-Virumaa kodust väljuma alles kella 19 ajal. Jätsime kõvasti ajavaru, et leida parkimiskoht, võtta stardimaterjalid ja teha sooja. Rakverre jõudsime kella 20 ajal ja parkimise leidsime õnneks kiiresti. Stardimaterjalide väljastamine oli õnneks viidud Rakvere Spordihoonesse ja seega eelmise aasta trügimine jäi ära. Seekord olid särgid Nike’ilt ja suurus oli sobiv. Ilus särk on, kindlasti kasutan seda veel. Mina kahtlustasin, et äkki on seekordne Ööjooks nö säästuvariant, sest poolmaratoni ei toimu ja kogu võistlus on viidud ühele 5 km ringile, aga õnneks ma eksisin.

Enne starti õnnestus mul kohata päris mitmeid tuttavaid ja blogilugejaid. Sattusime kokku minu endise korteri- ja trennikaaslase Siiriga, kellega koos otsustasime sooja teha. Soojendus sai meil korralik: 15 minutit sörki (pulss oli normaalne, jess!), mõned jooksuharjutused ja 3 kiirendust. Kiirenduste ajal üllatusin korralikult, sest jalad olid meeletult kerged ja korralik kiirus sai sisse võetud. Pulss muidugi hüppas kohe 175 peale, aga vähemalt sai süda aimu, mis kohe tulema hakkab.

Kui ma lõpuks umbes 15 minutit enne starti koridori poole jõudma hakkasin, siis tahtis küll ahastus peale tulla, sest koridori oli nii täis, et osa rahvast, mina kaasa arvatud, pidi lihtsalt tänavale seisma jääma. Kujutlesin juba, kuidas pean hakkama sadadest kepikõndijatest mööda jooksma ja trügima… Aga läks õnneks paremini. Kui 10 km start ära oli, sai kogu rahvas ettepoole liikuma hakata ning mina leidsin vasakus servas nii palju vaba ruumi, et sain stardiks praktiliselt täiesti etteotsa, joone taha minna. Juhhuu! 🙂

Stardist tuhisesin minema nagu vasikas kevadisele kesapõllule. Õnneks suutsin juba esimesel sirgel mõistuse pähe võtta ja loobusin sellest 4:55 min/km tempost, mis alguses iseenesest sisse tuli. Pulss oli muidugi kohe 180. Panin kellale alerdi peale, et see värisema hakkaks, kui ‘punasesse’ ehk üle anaeroobse läve lähen. Plaanisin mitte südant piinata ja mitte ‘punases’ joosta. See plaan feilis sajaga. 😀 Jooksin terve tee anaeroobses, kuigi viimasel 2 km Garmin otsustas jälle valetama hakata ning arvas, et minu pulss on 130 või madalam. Nojah siis. Pean uue vöö ostma? Pulsianduri? Kus rahapuud kasvavad?

pace & HR — Selgelt näha, millal pulsiandur korraliku funktsioneerimise lõpetas.

Rada oli mõnus. Paar pikemat laugemat tõusu raja esimeses pooles, aga siis palju allamäge kulgemist ja tõeliselt mõnusat jooksu. Ilm oli mõnus: kuskil 15 kraadi, tuulevaikus, ei mingit päikest pead kõrvetamas. Kaasaelajaid on Rakveres alati palju ja nad on toredad. Meelelahutust on raja ääres rohkem kui küll: koorid, tantsijad, tuleshow, kitarrist, bändid ja muud vahvad tegelased. 🙂 Stardist tuhised minema ilutulestiku saatel. Siiani küll minu selle aasta sportlik highlight.

Jooksu enda saab kokku võtta nii: short, sweet, to the point. Kilomeetrid sulasid nii kiiresti, et ise ka ei uskunud. Eks oma roll oli ka sellel, et jooksin tunduvalt kiiremini kui minu viimase aja mugavustsoon ehk 9 min/km. Mõtlesin, et 5 km alla 30 minuti oleks praeguses konditsioonis päris tore tulemus ja prooviks siis alla 6 min/km joosta ja vaadata, mida ütleb pulss ja enesetunne. Pulss näitas numbreid 180+, aga enesetunne oli midagi kirjeldamatut. Kui oled pidanud viimased paar kuud ainult lonkima, siis kiiremaid liigutusi teha oli i-me-li-ne!

ööjooks-7 — Tõusu peal tegin tõsist nägu ka. 😀

Esimene kilomeeter 5:40, kaks järgmist 6:05 (paar tõusu), edasi 5:51, 5:43 ja viimased 240 meetrit 4:55 min/km. Nimelt oli rada tunduvalt pikem kui 5 km ning plaan ‘5 km alla 30 minuti’ õnnestus: 29:33 oli täpne 5000 m aeg. Sealt edasi jäi vaid finišikiirendus ning sain täpselt naiste 10 km võitja ja enda suure eeskuju Kaidi Kivioja järel finišisse joosta. Aeg: 30:35. Üle 3 minuti isiklikust rekordist aeglasem, aga see ei kõigutanud mind karvavõrdki. Maailma suurim naeratus näol ja käed taeva poole. 🙂

Emotsioon oli tõeliselt ülev ja ma olin kõigega 100% rahul. Sellel aastal ei oska tõesti vist millegi üle eriti nuriseda. Kui, siis ainult selle üle, et 5 km lõpetajad ei saanud ei stardinumbrit (ajavõtuta distants, aga mingi numbrilaadne toode oleks võinud ikkagi olla, umbes nagu Heateo jooksul) ega medalit. Nüüd pole mul mitte midagi oma numbri- ja medaliseinale riputada. Selle raha eest võiks vähemalt midagi ju ikkagi saada. Finišeerijakotis oli aga koguni 3 tahvlit šokolaadi ja stardiümbrikus veel 1. Nagu oleks maratoni jooksnud, mitte 5 km. 😀

Enne äraminekut jälgisin veel 10 km jooksjaid ning õnnestus viimasel kilomeetril umbes 5 tuttavat ergutada. Loodetavasti tegin nende lõpuspurdi natuke kergemaks. 🙂 Kahju oli kohe ära minna. Koju sõites nägime mere kohal veel virmalisi ning niimoodi see ilus õhtu lõppeski. Samuti küpses minus otsus, et olen 4 päeva pärast Tartu Suvejooksu 10 km stardis kohal. Ilmselt mitte enam anaeroobses kihutamas, aga kohal. 🙂 Üks hea võistlus enne maratoni kulub marjaks ära. Kes teab, võib-olla proovingi 10 km maratonitempos joosta, et vaadata, mis tunne on.

Distants: 5,24 km
Aeg: 30:35
Tempo: 5:50 min/km
Keskmine pulss: ??? (eeldatavasti ligikaudu 180 bpm)

Puhkenädal nr 4, mis lõppes võistlusega.

Esmaspäev: kerge rattasõit. Plaanis oli pikem rattaots, aga lükkasin selle edasi, sest päev oli pikk ja väsitav ning ei tahtnud pimeda peale jääda. Veeresime isaga tunnikese rahulikus tempos. Mul on tunne, et pulsivöö ei töötanud korralikult, sest minu jaoks 25 km/h tasasel teel sõita ja näha pulssi 100 bpm – pole eriti reaalne. Keskmised: 20 km/h ja 121 bpm.

Teisipäev: pikk rattasõit. Ei olnud eriti hea sõit. Halb ka polnud, aga hea ka mitte. Õues oli ligi 30 kraadi sooja ja kuigi pankranniku tugev tuul mõjus jahutavalt, siis oli jube raske vastutuult pressida. Tõstis pulsi üles ja viis kiiruse alla. Väsitas täitsa ära see sõit. Pulsivöö tundus normaalselt töötavat, ainult kahes kohas näitas korraks aiateibaid. Keskmised: 21,3 km/h ja 140 bpm.

Kolmapäev: puhkus. Saingi kinnitust sellele, et mu pulsiandur valetab teatud hetkedel. Tahtsin pikemale jalutuskäigule minna ja panin pulsika peale. Seistes näitas pulssi 177 bpm. 😀 Proovisin siis restartida ja sada imet kellaga teha, aga ei midagi. Võtsin vöö pealt ära ja kell näitas ikka samu numbreid. Ohjah. Lõpuks vahetas isa anduris patarei ära ja see parandas vea. Kahjuks pikemast jalutamisest sai lühike, sest härra Koer lihtsalt jäi pärast 1,5 km seisma, pani käpa üle jalutusrihma ja ütles, et temal on nii palav, et tema on nõus ainult koju minema. Läksime siis. Oli tõesti lämbe ja tuulevaikne ilm.

Pulss on vale, sest Garmin läks hulluks.

Neljapäev: jooks. Mõtlesin pärast jooksu veel keharaskusega ja hantliga jõudu teha (kükid, väljaasted, biits, triits, õlad, kõht), aga siis mulle meenus, et umbkaudu 48 tunni pärast peab võistlusel jooksma ja ei hakanud lihasvaluga riskima, sest pärast mitmeid nädalaid ühtegi kükki tegemata võib üpris kindel olla, et korralik lihasvalu on garanteeritud. Seega jäi plaani lihtsalt tunniajane jooks. Enne jooksu käisin veel jalutamas, et kindel olla, et pulsikell nüüd uue patareiga korralikult töötab. Töötas täiesti normaalselt.

Jooksu saab aga kokku võtta nii: 🙂 🙂 🙂 . Justnimelt. Üle pika-pika aja lõpuks üks tõesti hea jooks. Peaaegu oleks õnnepisaraid nutnud. Esimesed 4 km ei suutnud oma silmi uskuda, kui tempo oli 7:50 kandis ja pulss pidevalt 145–150 peal. Isegi mõtlesin, et äkki kell ikka valetab, aga enesetunne ei valetanud: nii hea kerge tunne oli, et see pulss ei saanudki 160+ olla. Allatuult liikumine muidugi tegi asja kergemaks ka. Tõusudel ikka pulss tõusis, mis andis kinnitust, et kell ikkagi töötas. Juhhuu! 🙂 Viimased 3 km sain see-eest väga tugevat vastutuult trotsida ja pulss kippus kohe 160 ligi. Aga ma teadsin, et kui seda tormituult poleks, siis oleks pulss korras. Viimastel nädalatel oli ju 9:00 min/km (ja kõndimine) ja 155–160 bpm minu igapäevane statistika, aga nüüd oli vaja kõva vastutuult, et pulss 160 juurde läheks. No igal juhul olin mina selle jooksuga nii rahul. Teiste jaoks koledad numbrid, aga minu jaoks märk arengust. 🙂 7:55 min/km ja 153 bpm (enne vastutuult: 7:49 min/km ja 149 bpm).

Reede: puhkus.

Laupäev: Rakvere Ööjooks 5 km. NII TORE OLI! 🙂 Järgmisel nädalal pikemalt, esmaseid muljeid jagasin blogi Facebooki lehel. Halb uudis aga see, et Garmin hakkas jälle aiateibaid näitama.

Pühapäev: puhkus.

Kokkuvõttes: 8 h 36 min (neto: 4 h 52 min)

Maratonini jääb tänase päeva seisuga vähem kui kuu aega: 4 nädalat. Võtab seest kõhedaks, kui igalt poolt loed, et “nüüdseks on kõigil juba raskemad maratonitreeningud tehtud”, “pikad jooksud, mis said tehtud juuli lõpus,…” ja muud taolist juttu. Mina ainult vaikselt loodan, et äkki järgmisel nädalal saan aeglase pikema jooksu ära teha ning veel ühe ülejärgmisel nädalal… Et, noh, vähemalt midagi oleks värskelt tehtud ja kehale meelde tuletatud. Kevadel sai omajagu trenni tehtud, aga need viimased paar kuud on suhteliselt õnnetud olnud. 2 nädalat enne maratoni pikka jooksu teha on tegelikult juba liiga hilja, aga ma pigem valin selle 2 nädalat enne maratoni kui üldsegi mitte. Praegu jään ainult sellele lootma, et äkki kõik see töö, mida ma eelneva 2 aasta jooksul samm-sammult teinud olen, tuleb mulle kasuks. Kui aus olla, siis korralikku maratonitrenni ma ju teha saanud polegi. Jooksukilomeetreid pole just nii palju selle aastaga kogunenud, kui ma tahtnud oleks, aga siiski rohkem kui eelmisel aastal samaks ajaks:

Selle aasta jooksukilomeetrid tänase seisuga. Allikas: sportlyzer.com

Aga tegelikult polnud sellel nädalal väga vigagi. 🙂 Ma proovin nüüd vaikselt natuke rohkem jooksma hakata need 2 järelejäänud nädalat, kui veel võib midagi teha. Praegu on väga raske öelda, kas pulss on soovitust kõrgem sellepärast, et:

a. ma pole veel välja puhanud oma diagnoositud üleväsimusest,

või

b. ma olen juba välja puhanud küll, aga lihtsalt niigi kehv vorm on selle ajaga veelgi taandarenenud.

Igal juhul tunnen ma end paremini ning puhanult. Puhkeolekupulsi variatiivsus on samuti vähenenud (loe: see ei hüppa 10–15 lööki päevade lõikes) ning see on jäänud stabiilselt 50 löögi kanti. Seega ma arvan, et võin sellest recovery-mode’ist välja tulla ning ühe treeningkorra (jooksu) nädalasse juurde lisada. Tahaks juba rohkem ja pikemalt trenni teha. Kui jooksutossud vahepeal enda poole ei tõmmanud, sest jooks viis mu tuju kogu aeg alla, siis nüüd nagu tahaks juba rohkem kui 2 korda nädalas sussid jalga visata ja lihtsalt minna. 2 nädalat võiks nüüd nii proovida ning 2 viimast nädalat peavad nagunii jälle natuke kergemad olema. Pöidlad pihku!

Rubriik: Trenn

Eesti Ööjooks 2015 – 5 km rõõmu

4 nädalat maratonini (10.–16.08.2015)

Kokkuvõttes: 8 h 36 min (neto: 4 h 52 min)