Rubriik: Trenn

Workout Week 21.–27.12.2015

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

21.-27.12.2015

Esmaspäev: JJV jõulukatsed. Traditsioonilised iga-aastased jõulukatsed: kohalt kaugushüpe, plank ja seina ääres istumine.

Tundi alustasime väga kerge sörgiga ja asusime pärast kerget võimlemist kohe kohapealt kaugust hüppama. Esimene katse läks mul sulaselgelt metsapoole (1,51 m). Teine tuli juba päris hästi – 1,71 m – ning kolmas ka sinna lähedale (1,68 m). Juba hõiskasime, et sain 2 cm eelmise aasta tulemusele juurde, kuid kodus selgus, et minu tulemus eelmisel aastal oli hoopis 1,79, mitte 1,69. Oh well. Mis seal ikka.

Järgmisena plank. No ei jaksa mina seda hoida! Puusapainutaja ja selg lähevad liigselt (valusalt) pingesse, tee, mis tahad. Eelmise aasta 3:30 sai 4 sekundit juurde hambad ristis. Parimad hoidsid planku üle 10 minuti… Kui ise poleks näinud, siis vist ei usuks.

Siis seina ääres istumine. Päris raske oli, jällegi nende pinges puusapainutajate tõttu. Ei tea, mis mul neil viimasel ajal viga on. Kui esimesed 20 min oli väga korralik asend, igal pool täisnurgad, siis edasi ilmselt enam nii ilus ei olnud. Aga uskuge mind, et raske oli sellegipoolest. 31 min  ja 17 sek hoidsin ära, siis läks liiga hulluks. Naiste ja üldarvestuse 3. koht! 🙂 Parimad 2 naist istusid tund aega. Seal viimase pooltunni sees istusin Kairega veel 10 min seltsis, et ta alla ei annaks. 

Äge päev oli. 🙂

img_4444

Teisipäev: jooks (7 km) + BodyPump. Hommikul käisin Heidiga jooksmas. 🙂 Excitement oli nii suur, et isegi ühtegi pilti ei teinud. 😀 Aga mõnus tiksumine oli, sai juttu ajada ja Tartut nautida. Õhtul läksin BodyPumpi. Päääääris hea oli. Jalad pidin hästi kergelt tegema, et põlve hoida, aga kätes panin suhteliselt hullu. 😀 Äge.

img_4446

Kolmapäev, neljapäev ja reede puhkasin, et Pekist Priiks 47 km-ks valmis olla. 

… aga 47 km ei tulnud. :/ Eks peagi kirjutan pikemalt, aga laupäeval 7 tundi enne starti ehk öösel vaevlesin ma ootamatult korraliku kõhuhaiguse käes. Veel 2 tundi enne starti plaanisin koju jääda, aga siis võtsin end kokku ja läksin. Minu piiriks jäi 20 km. Seegi hea? 

Pühapäeval puhkasin. Lihastel pole väga viga ja vaikselt hakkab haigusjärgne nõrkus ka taanduma. Jaksasin isegi koristada täna.

Kokkuvõttes:

21.-27.12.15

Mõnus jõulunädal oli. Mõnes mõttes isegi hea, et eile vaid 20 km piirdusin, sest nüüd saan rahumeeli järgmisel nädala vana aasta õhtul 3-tunnisesse BodyPumpi minna. Samuti sõidan homme 3 päevaks härra Jooksjaga Lätti puhkama. 🙂 Ehk võtan isegi sinna trenniriided ja -tossud kaasa. Nädal magusat puhkuseaega veel. Tuleb viimast võtta.

Tänulikkus

Published on by Margit Partei6 kommentaari

Laupäeval hakkasin mõtlema sellele, kui uskumatult õnnelik neiu ma tegelikult olen. 🙂

Reedel sai selle semestriga selleks aastaks ühele poole, eeldusel, et kõik eksamid õnnestus positiivsele tulemusele teha, siis on minu kirjutada veel üks projekt ning SUUR magistritöö. Kui kõik õnnestub, peaksin juunikuus ‘korralikult’ kõrgharituks saama. Jah, tööd on veel palju teha, aga teadmine, et see meeletult raske semester, kõige raskem terve elu jooksul, on põhimõtteliselt seljataga, on ikka kuradima hea tunne. JÕULUVAHEAEEEEG! 🙂

See tähendab, et lõpuks ometi on mul aega rohkem oma kallite inimestega veetmiseks. Laupäeval tšillisin oma kursusekaaslastega, keda nüüd mõned kuud enam ei näe, sest kõik sõidavad oma koduriikidesse tagasi. Samuti saabus jõuludeks koju minu parim kursakas Laura, kes veedab aasta Konstanzis vahetusüliõpilasena. Nii tore oli jälle kursusega koos midagi mõnusat teha, mitte ainult õppida. 😀 Edasi kohtusin veel ühe oma parima ja kauaaegseima sõbranna Triinuga, keda tean juba lasteaiast saati. Nii mõnus oli jälle näha ja jutustada. 

Werneri chai latte ja forellitort. Njomm!

Tundub, et kõik mu head sõbrannad on Saksamaale koondunud ja nüüd korraga Eestisse tagasi jõudnud. 😀 Nimelt lähen homme Heidiga jooksma! Nägime küll augustis, mis pole ju niiiii ammu, aga siiski ikka igatsen temaga jutustamist ja sõbrannatamist ikka päris-päris palju. Blogi kaudu leida üks parimaid sõpru… Tasub ära küll see blogimine. 😉 

… seda enam, et just tänu blogile ristusid minu ja härra Jooksja teed. Ma ei hakka oma eraelu siin blogis pikemalt lahkama, aga seda pean küll ütlema, et ma poleks kunagi uskunud, et keegi mind nii õnnelikuks teha suudab. Härra Jooksja = täielik jackpot. Millega ma ta ära teeninud olen? 🙂

Eile (ja tegelikult ka täna) tegelesin aga hoopiski millegi põnevaga… Nimelt vahetasin selle aasta sees juba teist korda elukohta. Kolisin ühest megamõnusast Tartu korterist teise. Raske sõnadega väljendada, kui rahul ja õnnelik ma praeguse kodu ja olukorra üle olen. 🙂 Ootamatult kukkus sülle nii hea pakkumine, millest ei saanud lihtsalt keelduda. Algas jälle uus peatükk minu elus. Nii põnev!

Seal mõnusas Ülejõe korteris veetsin 9 toredat kuud.

Varsti ongi jõulud. Lund küll pole, aga kuna kõik ülejäänu on lihtsalt nii hästi, siis see mind isegi ei häiri. Kolmapäeval sõidan Itta vanematekoju ära. Olen seal viimase 4 kuu jooksul kokku vast paar päeva viibinud. Igatsen neid. Perega on mul samuti vedanud. Meeletult.

Mul on nii paljuga vedanud. Olen ju õnnega koos? On põhjust väga palju üle tänulik olla.

Kui nüüd blogi põhiteema ehk spordi juurde lõpuks jõuda, siis see on vist osa mu elust, mis natuke metsapoole kisub. 😀 Kõik ei saagi ju 100% hästi olla, kuskil peab olema see tõrvatilk meepotis. Nimelt pole ma jätkuvalt veel 100% terve, see parem põlv annab endast ikka aeg-ajalt märku. Kui arvestada, et laupäeval peaks 47 km jooksma-kõndima (Pekist Priiks jooksumatk)… Siis see arvestus ei klapi nagu kuidagi. :/ Pean veel mõtlema, mis ma ikkagi täpselt teen. Kas minna ja kui minna, siis kindlasti varuvariant juurde mõelda, kuidas vajadusel katkestada. Eks vaatab, mis saab.

Aga kokkuvõttes naudin ma praegust aasta ilusaimat aega ja olen tänulik kõige üle, mis mind nii õnnelikuks teeb. 🙂