Mõtlesin, et mida sellest postitusest ikka kirjutada, aga samas: esimene katkestatud jooksuüritus on ju omaette ‘huvitav’ kogemus.
Alustaks siis algusest. Õhtu enne Pekist Priiks saamist olin ma ürituse suhtes väga vähe motiveeritud. Mitte ei olnud tuju sinna minna. Aga noh, plaani oli võetud, tiim oli ootamas ja ikka pidin ju minema. Niisama loobuja ma ei ole. Aga selle ‘Ma ei taha minna’ suhtumisega suutsin endale vist kohutava jama kaela tõmmata, sest öösel kella 3–4 ajal tabas mind kohutav kõhuhaigus. 
End nüüd üpris graafiliselt väljendades veetsin mitu tundi iiveldades ja oksendades ning olin kell 6.30 veel üleval, väsinud ja täitsa haige. Olin sellel hetkel täitsa kindel, et jään koju ja ei lähe mitte kuskile.
… aga kui 2 tunni pärast helises äratuskell, siis oli imekombel juba enam-vähem olla. Proovisin natuke süüa ja juua ja olin ikkagi veel kell 8.58 kindel, et jään koju. Jube kahju oli. Kell 9.01 panin juba jooksuriideid selga. 😀 Olin otsustanud ikkagi minna. Oli kindel, et 47 km ma vastu ei pea, aga vähemalt osa tahtsin läbida. Hull ja rumal, ma tean.
Sõitsime Tartu rongijaama, kus kohtusin juba TYSKi rahvaga. Kell 10.26 läks rong Taevaskoja poole teele. Millesse ma end küll segasin?
Kell 11 jõudsime Taevaskotta, kust algas meie jooksumatk. Võtsime tysklastega end kõige viimasesse Jooksupartneri gruppi, mis pidavat kõige aeglasem olema. Minu jaoks ikkagi suts kiire grupp, mis seal salata. Algus oli muidugi äge ja kõigile näod naerul. Teeme ära!
Kohe alguses sattusime metsa vahele, kus sai muudkui tõuse võtta. Peagi otsustasid eespoolsed grupid, et joosta seal metsa vahel on liialt keeruline (ja ohtlik?) ja seega tehti ainult kiirkõndi. Pulss seal tõusudel oli siiski väga laes. Igal juhul Vooremäe trenn kulus seal igati marjaks ära ja grupid püsisid ilusti koos, keegi maha ei jäänud. 7 km veetsime metsas seigeldes.
Sealt edasi hakkasime aga jälle mööda teid liikuma. Jooksupartneri grupp läks ees ära ja võtsime end 3. grupi ehk 6:00–6:30 min/km grupi sappa. See oli meile liiga kiire ja tahtsime omas tempos minna. Ikka 5+5 min süsteemiga kõndides ja joostes, aga omas tempos ja rahulikult. Peagi aga tuli üks 3. grupi teejuhtidest meie juurde ja ütles, et ikka grupiga koos püsiksime, sest muidu ei saa oma asju joogi- ja söögipunktides kätte, sest auto peab asjadega ära sõitma, et esimesi gruppe teenindada. Mind ajas see ikka suht närvi sellel hetkel. 😀 Mis see mind huvitab? Korraldage siis paremini! Tegelikult… tuleb neist ka aru saada. Ja kui tempo 6:00–6:30 oli antud ja mina selles tempos püsida ei suuda, siis ei peagi nemad mind ootama. Seems legit.
Kuskil 10. km peal tundsin, et olen igas mõttes tühi ja omadega läbi. Jubedalt raskeks läks. See haigus oli tugeva jälje jätnud, sest nii nõrgana pole ma end joostes vist kunagi tundnud. Oksendamisest vedelikupuuduses ja kurnatud, mis seal imestada…
12. km peal mõtlesin juba plaani, kuidas katkestada. Siis tuli Marite ütlema, et hakkab millalgi poole maa peal, söögipunktis 26. km, ilmselt katkestama. Tema põlv oli täitsa läbi. Talle pidi sõbranna järele tulema ja palusin end ka nende autole.
Vahepeal saime veel jääkülma vett ja banaani ja oli aeg edasi liikuda. Tahtsin ainult kuidagi 26. km ellu jääda. Muu mind ei huvitanud.
Kui 20 km täis sai, ei saanud Marite enam haige põlve pärast üldse joosta. Just, kui olime ainult kõndima hakanud ja jooksmise mõtte peast visanud, ilmus meie ette päästja ingel ehk Maris autoga. Seal lõppes minu matk. Oli aeg end autosse istuma seada, asjad korraldajatelt ära võtta, riided ära vahetada, Marise pakutud Jägermeister ära juua ja puhata. Vaikselt tundsin end paremini ja mõne aja pärast saime korraldajatelt suppi, mida isegi süüa julgesin ja mis õnneks sees püsis.
Edasi otsustasin mitte kohe paluda end koju viia ja sõitsime veel mitu tundi ülejäänud tysklastega kaasas. Kuna nemad ei saanud 3. grupiga koos püsida, läksid nad edasi omas tempos ja meie olime nende meeskond. Võtsime nende asjad autosse, pakkusime neile juua, süüa, nalja ja naeru. Tegime oma saateauto neile ja täitsime support teami rolli. Tiimi- ja ühtsustunne olid korralikud. 🙂 Lõpuni läksime ikkagi koos, mis sest, et mina veetsin viimased 4 tundi autos end soojendades ja ravides.
Vot selline oli seekord minu Pekist Priiks. Katkestatud. Hulluke, et pärast sellist haigust üldse minna julgesin. Segane!
Lõppu veel üks videomeenutus. Sellises pimeduses matkataksegi! Kui veab, siis muusika saatel ja külmarohuga. 😉
Nourish, Train & Flourish 