Vahel tuleb luuavarrest pauk 6 päeva jooksul lausa 2 korda. Ehk lugu sellest, kuidas ma Narvas poolmaratoni isikliku rekordi jooksin.
Läksime juba eelmisel päeval härra Jooksjaga Ida-Virumaale minu vanemate juurde. Söögivalikud olid… kahtlased at best, sõime süsivesikute asemel hoopis salatit ja grill-liha. Ja torti ning mett. 😀 Aga vähemalt minul see midagi ära ei rikkunud. Sai laupäeva hommikul paar tundi kauem magada. Win.
Hommikul läks korralik hunnik rosinate ja meega kaerahelbeputru kõhtu, et ikka energiast pungil olla. Narvas olime juba enne kella 10t. Ilm oli täiesti jube: vihma kallas, temperatuur vaevu 10 kraadi, kohati üpris tuuline. Jube pealtvaatajale. Jooksmiseks – ideaalilähedane!
Rada oli jälle uus. Võistluskeskuse paigutuses oli arvestamata jäänud fakt, et kui vihma sajab, ollakse väga suures osas põlvini mudas. Aga kui see oli lõputõusu väljajätmise hind, siis mina olen nõus seda maksma.
Vaikselt tegin soojenduse ära, poole peal leidis TYSKi rahvas mu ka üles. Seejärel oli aeg soojendusdress maha koorida ja telgist õue ronida. Õnneks oli olemine üpris soe.
Aga 10 minutit stardikoridoris passimist jahutas mu maha. Kergelt jahe hakkas, eriti käsivartel. Õnneks tuttavaga jutustades läks aeg kiiremini. Juba oligi 15 sekundit stardini, lindid lõigati vahelt ära ja mass liikus ettepoole.
Start!
Esimene kilomeeter möödus kaasaelajate ja muusika saatel. Kätel oli jahe, aga esimene ja ainus suur tõus 800 meetri peal leevendas selle mure. Hakkas meeldivalt ja parajalt soe ning seda jätkus kuni finišini. Mis sest, et umbes 10 km sadas vihma. Mul jõudis korraks isegi palav hakata. Tüüpiline. 😀
Jooksuks oli mul üks strateegia: mitte lasta pulssi üle anaeroobse läve. Tahtsin piimhappest kauge kaarega eemale hoida. Kui vaja, siis tõusukestel jooksin aeglasemalt, langustel taastusin. Enesetunne oli ootamatult mõnus sellise 175 pulsi juures ning tempogi minu kohta korralik (alla 6 min/km). Jooks oli väga minu kõige esimese poolmaratoni sarnane (Narva 2014). Nii ilma, enesetunde kui ka tempo poolest.
Esimesed kilomeetrid möödusid isegi väga kergelt ja hea enesetundega. No tõesti oli hea olla. Esimesed 7 km ehk esimene kolmandik ütles, et on lootust isegi rekord joosta. Vau. Seda ma ei oodanud. Jätkasin oma pulsi järgi jooksu, liialt optimist proovisin mitte olla. Vaid mõõdukalt. 😉
10 km möödus ajaga 59:26. Vahetult enne kolmandat teeninduspunkti võtsin ära ka oma esimese High5 geeli.
Kuskil 11 km peal, vahetult pärast 3+3 km edasi-tagasi lõigu algust tundsin, et jalad on ikka täitsa läbi. Kogu tagumine liin valutas. Tundus, et vaid 5 päeva varem toimunud Rapla jooks oli jalgades ikka korralikult sees. Õnneks mootor jooksis selle mõnusalt külma ilmaga imehästi.
Edasi-tagasi lõik on mulle alati väga meeldinud. Näeb kõik kiiremad ja ka aeglasemad tuttavad ära ja aeg möödub palju kiiremini. Pärast tagasipööret oli teada, et nüüd veel vähem kui 5 km otse ja allamäge. Motiveeris küll.
Alates 10 km-st ei sadanud enam vihma ka. Kartsin, et kogu teine pool ehk 10-11 km jõe ääres saab olema väga tuuline, aga see hirm oli asjatu. Puud varjasid tuule ära. Suurepärane.
16 km järel võtsin ära oma teise, 100 mg kofeiiniga geeli. Kofeiinisõber ma ei ole, aga laksas korralikult ära küll. Isegi jalgade valu tundus nagu vähenevat. Positiivne.
Kui 17 km täis sai, tegin peas kiire arvutuse, mis näitas, et kui järgnevad 4 km lõpuni ilusti tempot 6:00 min/km juures hoida, siis on isiklik rekord ilusti kindlustatud. Natuke väsinud olin, aga ei midagi katastroofilist. Tundus, et rekord on käega katsutav. 🙂
Paiguti ilmselt läks pulss neil kilomeetritel ka üle anaeroobse läve (178 bpm). Aga enam ei pidanud midagi tagasi hoidma. Liiga vähe oli veel minna. All in or nothing.
Vaimselt ei murdunud sellel jooksul ainsatki korda. Ei olnud kordagi ka põrgulikult raske. Pulss oli küll kõrge, aga jooks oli mitte vastikult, vaid mõnusalt raske. Mind muscle oli väga tugev. See mulle meeldib.
Ootasin väga 19 km posti, sest sealt alati lausa sulavad need viimased 2 km kätte ära. Seekord kippus aga 20. km kuidagi väga venima. Polnud viga. Ümbrus oli ilus, motivatsioon oli põhjas, igasuguseid bände ja meelelahutust jagus. Narva Energiajooks on üks ägedamaid Eestis. Ühe jooksusõbra kalendris minu arvates must have.
Igal juhul viimase kilomeetri jooksin juba teadmisega, et rekord tuleb. Meeleolu oli laes. Äge oli. Nautisin täiega.
Järsku oligi käes lõpusirge. Nägin, et tuleb vähemalt minutiline rekordiparandus. Ah, milline mõnus tunne! Käed taeva poole ja üle finišijoone.
Netoaeg: 2:05:54
Vana, 2014. aasta Tallinna maratonilt pärit rekord on nüüdseks lõpuks ometi ajalugu. Kurat, vahel lähevad asjad lihtsalt nii hästi. Hard work pays off!
Nüüd aga algab ettevalmistus triatloniteks. Esimene juba 25. juunil Valgas.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 2:05:54
- Distants: 21,1 km (Garmini järgi jooksin 21,2 km)
- Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:57)
- Keskmine pulss: 175 bpm
- Maksimumpulss: 186 bpm
- Koht: 786 (934-st)
- Koht naiste seas: 214 (310-st)
- Koht vanusegrupis: 145 (201-st)
Nourish, Train & Flourish 