Rubriik: Rühmatrennid

See nädal pidi olema üks tähtsamaid nädalaid suvises maratoni ettevalmistuses, kuna see on viimane võistlusteperioodi eelne nädal, kui saab korralikult mahtu kasvatada ja trenni teha, sh üks väga pikk jooks ära joosta. Miks ma ütlen “pidi olema“, mitte “oli“? Sest mul õnnestus nädala lõpus niimoodi haigeks jääda, et see rikkus kogu mu nädala, kui mitte ka järgmise… 🙄

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks + BodyPump. Hommikul sadas vihma ja jätsin jooksmise vahetult enne Pumpi. Ilm oli pärast möödunud kuumalainet mõnusalt jahe, aga minu pulss eriliselt madal küll ei olnud. Pigem selline täiesti tavapärane. 7,06 km, 6:05 min/km, 150 bpm. Pumpis nautisin iga minutit, kuna ilmselt jääb see vähemalt mõneks nädalaks minu viimaseks Pumpiks, sest võistlused tulevad vägisi juba peale.

Kolmapäev: lõigutrenn. Jooksma jõudsin jälle lootusetult hilja õhtul, no JJV for me. 3 km soojenduseks alla, väike võimlemine ja jooksuharjutused ning siis mööda Ihaste teed edasi-tagasi tiirutama. Plaanis oli 5×1000 m tempos 4:30–4:35, iga lõigu järel 400 m sörki. Tee, mis tahad, aga neid temposid ma hoida ei suutnud. Pingutasin elu eest, aga ei miskit. Välja tuli:

• 4:30 (168 bpm);
• 4:40 (170 bpm);
• 4:47 (167 bpm);
• 4:45 (168 bpm);
• 4:41 (166 bpm);

Njah. Ei olnud just parim enesetunne selles trennis ja jalad lihtsalt ei liikunud, kuigi pulsi poolest oleks võinud justkui rohkemgi pingutada. VO2max hüppas ikkagi 51 peale ja ei kukkunud ka pärast järgmise päeva trenni.

• 

• 

Neljapäev: kerge jooks. Jooksma jõudsin jälle hilja. Kui on vaja kümnekas joosta ja väga mõelda ei viitsi, siis on asi lihtne: tuleb lihtsalt Ihastesse ja tagasi joosta. Minu õnn, et Ihaste teel on sportijate jaoks WC-d üles pandud, sest (too much information) tagasi pöörates ootasin ma neid väga, sest mingi hull valusähvakas lõi kõhtu. Õnneks sain pärast peatust ilusti edasi joosta. 6:15 min/km, 146 bpm.

Kodus tundsin, et jube jahe on ja ronisin kuuma duši alla. Mis oli eriti imelik, siis vaatamata õhtusöögi puudumisele ei olnud mul üldse söögiisu, isegi puuvilja ei tahtnud pärast jooksu. Minu puhul ei juhtu seda mitte kunagi. Oleks pidanud aimama, et ega see head ei tähenda…

Reede: trennivaba. Pidi olema puhkepäev, aga pärast neljapäevast jooksu ja kuuma dušši läksin tuttu, kuid ärkasin tund aega hiljem mingist veidrast poolunest tohutute külmavärinate ja palavikuga, mis lähenes 38 kraadile. Kohutav oli olla. 😐 Mõned tunnid hiljem ärkasin veel ja palavik oli juba 38.4, seega võtsin paratsetamooli sisse ja sain magada. Mitmes kord see on juba sel aastal, kui ma haige olen? Aeg oma järeldused teha…

Kahjuks reede pärastlõunast läks olemine jälle palju halvemaks ja sain aru, et see palavik, mis 38 kraadiga jälle naases, oli põhjustatud kõhuviirusest. Veetsin oma päeva suuresti WC ja voodi vahet joostes. 🙄 Kuigi jõin ära ligi 5 liitrit vedelikke, olin järgmisel päeval ikkagi ca 2 kg kergem. Dehüdratsioon.

Tundub, et eelmisel ja sel nädalal kogetud WC-peatused jooksude ajal ei olnud ainult kehvast remonditoitumisest põhjustatud, vaid mingi pahalane on mul juba tükk aega organismis istunud ja sai nüüd remondist, trennist ja stressist kurnatud kehale 1-0 ära teha. See on minu oletus.

Laupäev: trennivaba. Oleks pidanud olema ca 10-kilomeetrine treening koos rütmijooksudega, aga ma tundsin end ikka nii nõrgalt, et olin terve päeva voodis siruli. ☹️ Kõht oli ikka nii tundlik, kohati valutas, lisaks iiveldus. Kraadiklaas näitas vahepeal ikka kraade kuni 37.5. Sellise enesetundega ma jooksma minna küll ei julgenud/tohtinud. Puhkasin ja palvetasin, et tunneksin end paremini ja saaksin vähemalt pühapäeval midagigi ära joosta.

Pühapäev: pikk jooks. Mul oli hirm tõsiselt naha vahel, et mis sellest jooksust küll saab. Ärgates oli tunne palju parem kui eelmisel päeval, aga kõht oli tundlik ja kohati sutsuke valus ka. Ilmselt kogu sisikond oli veel šokis sellest shit-storm’ist, mis toimunud oli. Kindel oli see, et joogipudel ja geelid tuli kaasa võtta: ma sain küll eelmisel päeval juba mingeid asju süüa, aga mul oli siiski tohutu energiapuudus, vedelikupuudusest rääkimata. Täielik õnn, et väljas vähemalt kuum ilm ei ole.

Plaanisin lihtalt hakata tegema edasi-tagasi otsi Ihaste teel ja ringe ümber Anne kanali, et vajadusel oleks lihtne jooksu pooleli jätta. Esimesed sammud olid ikka nii imelikud. Siis tahtis samm olla ikka sama kiire nagu varasemalt, aga pulss sellest suurt midagi ei arvanud. Tuli ikka tõsiselt end rahulikumasse temposse sundida. Üldiselt oli olemine üle ootuste normaalne. Ma olin nii üllatunud ja rõõmus. Kartsin, et jooksen max 10 km ära ja siis on vsjoo.

Aga imekombel pidasin vastu oma 2:38 jooksu, täpselt nagu pidanud olekski. 😳 Tõsi ta on: vahepeal tegin puhkepeatusi, kui kõhus vähegi imelik tunne tekkis, sõin kaks geeli ära, mis õnneks ei hakanud liiga kiirelt kuskilt välja tulema 😅, ja jõin ära 750 ml elektrolüütidega vett. Kilomeetreid tuli vähem, kui oleks võinud tulla, aga siiski rohkem kui eelmise nädal pikal otsal.

Ma olen nii tänulik, et mu keha lubas mul selle trenni ära teha, tempost hoolimata. Halvimal juhul oleks mu pulss võinud ka sörkides kuskil 165+ peal olla, aga tema püsis kenasti seal, kus vaja. Enesetunne kehvaks ei läinud. Vo2max kukkus ainult 1 ühiku. Täiesti üllatav, arvasin hullemat. Loodan, et selle jooksuga nüüd midagi edaspidiseks peeti ei keeranud. 23,67 km, 6:40 min/km, 150 bpm.

Kokkuvõttes:

Selline natuke kole nädal siis seekord. 😕 Hakkaski kõik juba liiga hästi minema, eksole… Sel nädalal sai end veel Peetri jooksule ka kirja pandud, aga kuidas haigus mu järgmise laupäeva jooksmist mõjutab, ei oska veel öelda.

Üldiselt pidi järgmine nädal olema niigi natuke kergem nädal, mis lõpeb lühikese võistlusega, mis on hea ettevalmistus poolmaratoniks 17. augustil Rakveres, aga see haigusepisood ilmselt mõjutab mu trenne veel tükk aega. Juba vähem kui 2 nädala pärast tuleb Ööjooksul täie pingutusega poolmaratoni joosta. 😳 Kuhu see aeg kaob?

Berliini maratonini jääb veidi vähem kui 56 päeva.