Nädala kokkuvõte 23.–29.05.2022

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna mu puus oli paar päeva täiesti valu- ja pingevaba olnud, siis katsetasin uuesti üle nädala jooksmist. Esialgu läksin trenni lausa kõnd-jooksu tehes, sest kartsin hirmsasti, et puus hakkab jälle valutama, ja see tundus jalale sobivat. Seejärel sörkisin 2 km. Ikka kõik okei. (4 km, 7:37 min/km, 134 l/min) Tegime koos pundiga mõned jooksuharjutused ja ikka oli kõik korras, seega sain kergemalt hingata. 🙂 Lõigutrenni jätsin tegemata, et mitte kohe koormust lakke ajada. Tegin mõned lihasharjutused puusale ja seejärel sörkisin koju. Olin juba täitsa positiivselt meelestatud, et nüüd olengi korras, sest ka järgmisel päeval oli kõik täiesti okei.

Teisipäev: ratas. Tegelikult pidi olema täitsa trennivaba päev, aga kuna härra Jooksjal oli vaja Ralliks laenatud ratas ära seadistada ja katsetada, läksime siiski veidikeseks sõitma. Samal päeval olin käinud ka füsioterapeudi juures massaažis, kes mu puusa kõvasti mudis ja nõelaga töötles (ammu pole NII valusat asja olnud…), ja ta soovitas õhtul kergelt end liigutada, et massaažist maksimaalne mõju kätte saada. Selline kerge 50 minutit rahulikku veeremist. Ilm oli tuuletu ja megailus, seega täielik lust. (18 km, 21,5 km/h, 130 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päev, kui kõik läks jälle peeti. Järgmine katse puusale oli kolmapäevane väike fartlek. 10 minutit rahulikku jooksu peale ja alla, vahele 3 korda järgmine plokk:

  • 2′ kiire, 3′ aeglane,
  • 3′ kiire, 2′ aeglane.

Võiksin siin tempodest kirjutada, aga olulisem on see, et fartleki lõpus hakkasin tundma, et puus on pinges. 😐 (7,1 km, 6:56 min/km, 157 l/min) Venitasin kergelt ja kui teised hakkasid treppidel harjutusi tegema, lonkisin mina sisehalli rullima ja venitama. Seal tundus puusaga kõik jälle justkui korras olevat, aga kui koju kõndisin, lõi puusa valu sisse ja oligi game over. ☹️ Kustutasin ülejäänud nädala plaanid jooksust tühjaks, masendusin hetkeks ja oligi kõik.

Neljapäev: BootCamp. Uurimise, puurimise ning füsioterapeudiga arutlemise järeldus võiks olla selline kombo nagu gluteal tendinopathy ja greater trochanter pain syndrome. Puusaliigese lähedal kinnitub greater trochanter piirkonda viis lihast, seal hulgas gluteus minimus ja medius. Kui need on nõrgad, siis koormuse äkilise kasvu järel ütlevad kõõlused kõva häälega “Ei!” ja see lööbki välja kohati ebamäärase valuna puusa sees ja puusaliigese ümbruses. Minu õnneks ei ole mu puus igapäevategevustes ja rattal valus, seega ehk pole seis maksimaalselt halb. Selle sündroomi valu on relatiivne puhkus valu tekitavast tegevusest (= oluline jooksukoormuse langus) ja lihastrenn puusas olevatele lihastele. Suurt muud teha ei saagi.

Seadsin sammud seega jälle lihastrenni, et see raam jooksmiseks sobilikuks saada. BootCamp on üsna intensiivne, aga timmisin selle enda kehale sobilikuks. Teatud kükid ja väljaasted tegin lihtsalt aeglasemalt ja statsionaarselt ning lisasin hoopis juurde lisaraskuse, sest hetkel on oluline haigeid kõõluseid mitte liialt rebida ja traumeerida. Oluline on õigeid lihaseid mõjutada turvaliselt. Rahulikud harjutused sobivad seega minu olukorras kõige paremini. (62 min,135 l/min)

Reede: ratas. Hommikul tegin iseseisvalt korraliku pika harjutusteseeriale spetsiaalselt puusale. Erinevad puusatõsted koos jala langetamistega ja ilma, kummilindiga harjutused, mõned kükid. Selge see, et need väiksemad lihased on nõrgad, sest mingeid harjutusi no lihtsalt ei jõua teha rohkem kui viie kaupa. (30 min, 103 l/min) Proovin nüüd puusaharjutused regulaarselt, ca 3 korda nädalas kavasse lülitada.

Õhtul käisin viimases rattatrennis enne Rallit. Härra Jooksja tuli ka kaasa. Osaliselt kulgesime mööda Ralli rada, aga vastupidises suunas. See sai kohe selgeks, et pühapäeval hakkab laskumistel keeruliseks minema, sest mina oma maanteerattaga isegi täiesti ilma tööd tegemata veeren lihtsalt nii palju paremini, et härra Jooksja maastikurattaga elu eest vändates ikka mulle järele ei jõua. Tõusudel olen nõrk, seal saame koos hakkama. 😅 Täitsa tore sõit oli taaskord. (29 km, 21,7 km/h, 138 l/min)

Laupäev: trennivaba. Saatsin härra Jooksja pikka jooksu rattal, tassisin riideid ja jooki kaasas. Keskmine pulss oli 93 ehk rohkem sai veeretud ja pidurdatud kui vändatud. Seda vist trenniks ei loe.

Pühapäev: Tartu Rattaralli. Minu seitsmes Rattaralli läbitud. 🙂 Kirjutan peatselt pikemalt.

Kokkuvõttes:

Otsustasin, et ei jookse enne laupäevast Rakvere Ööjooksu sammugi. See üks-kaks jooksu ei muuda enam midagi paremaks, pigem lõhuks mu jälle ära. Proovin Rakvere 10 km kuidagi vaikselt ära läbida ja seejärel tõmban jälle jooksu nulli kuni Narvani. Sel nädalal oli viimane võimalus Narvas ümberregistreerimisi teha, seega otsustasin ainult mõistust kuulata, tegin südame kõvaks ja regasin end poolmaratonilt maha viie kilomeetri peale. ☹️ Jube masendav, sest Narva on mu lemmik pooliku jooksmise koht üleüldse ja viimased aastad on see võistlus ju katku tõttu üldse ära jäänud. Sain aga aru, et Rakvere ja Narva isegi ainult läbimisega lähen ma rohkem või vähem katki nagunii, seega pigem valida vähem, et juulis oleks mingigi võimalus maratoniks ilusti treenima asuda.

Seniks veedan aega oma maanteeratta seltsis, nühin kodus puusale ÜKEt teha ja väisan TYSKis rühmatrenne. Sidrunid ja limonaad, teate küll seda ingliskeelset ütlust. 🍋

Nädala kokkuvõte 16.–22.05.2022 | Vigastatud?

Lähme edasi sealt, kus viimati pooleli jäime. Eelmisel pühapäeval pikal jooksul valutama hakanud puus oli valus ka magades. Hommikul olin tõsiasja ees, et olen vigastatud. Pealekauba veel sellisest kohast, millega mul varasemad kogemused puuduvad. Võib-olla liiges, võib-olla iliotibiaalne sidekirme, võib-olla limapaun, võib-olla mõni lihas, võib-olla… Seal puusas on piisavalt variante, mis võivad kõik suhteliselt sarnase hädana välja lüüa. Võta siis kinni, kuidas seda ravida. Üks ravi on muidugi universaalne: lõin trennikalendri terveks nädalaks jooksudest puhtaks ja olin suhteliselt masendunud. Kordasin endale seda mõtet, mis mind juba tükk aega saatnud on: enne terveks, siis kiireks.

Eelnev nädal juba möödus vähese jooksu tähe all, et sääred korda saada, aga tundub, et Maastikumaratonil sai puusale selline põnts pandud, et need neli jooksuvaba päeva oli talle liialt vähe. Eelmisel nädalal rikkusin oma plaani ja läksin jooksma reedel. Esialgne plaan oli minna alles pühapäeval. Kes teab, võib-olla oleks need lisa kaks jooksuvaba päeva olnud piisavad, et puus poleks endast rohkem märku andnud… Motivatsioon on kõrge ja tahe on nii suur, et vahepeal varjutavad need kaine mõtlemise. See oli viga nr 1, alustades tagantpoolt.

Viga nr 2 on ilmselge: pikk võistlus tavapärasest erinevas tempos. Olgugi, et ma ei arendanud Otepäält Elvasse joostes erilist kiirust, jooksin ma siiski oma tavalisest rahulikust jooksust erineva tempo ja jooksutehnikaga. Lisaks olin mures oma säärte pärast (mille ma liiga kiire jooksukilometraaži kasvuga boonusvigapeaaegu ära lõhkusin), seega ilmselt lasin säärte säästmiseks omajagu üle kanna ka. 24 kilomeetrit on piisavalt pikk maa, et keha tunneks ära ka väiksema erinevuse tehnikas. Kui ta on tugev, kannatab ta peaaegu kõik ära, aga kui ta on nõrk, siis ta laguneb. Milleks need fartlekid, intervallid ja tempojooksud olemas on? Et saada mitte ainult kiiremaks, aga ka tugevamaks ja õpetada keha turvaliselt tegema erineva amplituudi ja koormusega liigutusi.

Viga nr 3 on suurim viga, mis mind ilmselt kogu käesoleva aasta piinab: puudulik talvine ettevalmistus. Veebruar ja pool märtsi läks haiguse nahka ja mitte ainult jooksmise mõttes, vaid ka jõutrennide poolest. See on suur viga, mida nüüd tagantjärele parandada. Augud on sees ja need tuleb vajaliku materjaliga ära täita. Minusugune vajab korralikku talvist ettevalmistust ÜKE ja jõutrennide näol, et mitte jooksuhooajal rajale ära laguneda. Eriti minu kehakaalu juures vajab keha korralikku tugevat struktuuri, et nii high impact tegevuse nagu pikamaajooksuga tegeleda. Kui juba maikuus laguneda, siis kuhu edasi?

Kokkuvõttes kõige klassikalisem vigastada saamise skeem: puudulik talvine ettevalmistus, liiga tormakas koormuse kasv, liiga tugev pingutus ja liiga kiire rajale naasmine. Absoluutselt kõik elemendid on olemas. Vähemalt selle vea jätan tegemata, et läbi valu muudkui edasi jookseks. Tagantjärele tarkus, aga vähemalt tarkus?

Kuna rauapuuduse diagnoosiga matsin nagunii kevadhooaja maha, siis täiesti masenduses ma veel ei ole. Natuke leinasin, sest iga takistus jooksurajal vallandab minus paraja koguse post-traumaatilist stressi, kuna ma tean, kui lihtsasti võib kõik jooksurõõm väga pikaks ajaks ära kaduda ja kui keeruline on teda tagasi saada. Loodan väga, et saan selle puusa peatselt terveks ja suudan seejärel mõistlikult treenida. Oleks tore, kui saaksin Rakveres ja Narvas joosta ning ei mõtle veel vastupidise variandi peale, kuid eks tegelikult tiksub mul peas kell suuresti ainult Chicago maratoni ja sügishooaja taktis. Pärast järjekordset hambaoppi ja jaanipäeva tuleb olla valmis süstemaatiliselt tööle asuma. Sinna polegi enam väga palju aega jäänud: vaid üks kuu. Olles vigastatud, tundub kuu ajaga enda 100% töökorda saamine ootamatult lühike aeg.

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: BodyPump. Ettevaatlikult seadsin sammud Pumpi, et nõrka raami vähehaaval tugevdama hakata. Pumpis oli kuidagi väga energiline ja mõnus minek sees. Puusas ei ühtegi valu – see tegi head meelt, et vähemalt mingeid trenne saab ohutult teha. 62 min, 129 l/min Küll aga tundsin trennist koju kõndimise lõpus, et puus tõmbas pingesse. Õnneks see leevenes venituse ja rullimisega. Praktiliselt igapäevaselt olen nüüd hoolega rullinud ja massaažipüstolit kasutanud, ei olnud ka teisipäev erand. Ausalt öeldes on hoopis töölaua taga istumine puusale kõige ebameeldivam asend.

Kolmapäev: ratas. Olen aru saanud, et mu rattaraam on tegelikult ilmselt mulle siiski pool numbrit suur, seega üritasin olukorda leevendada sadulat veidi ettepoole nihutades. Kolmapäevase väikse ringi järel tundus, et sellest oli täitsa kasu, sest selg ja käed peaaegu ei surnudki ära (see on mu põhiline häda rattaga sõites) ja üldiselt oli vaatamata väga tuulisele ilmale päris hea hoog sees. 24,5 km, 23 km/h, 143 l/min Puus tundis ka rattal end hästi, jess!

Eks tegelikult tuleks lasta kellelgi kalli raha eest korralik bike fit ära teha, aga arvestades, kui vähe ma rattaga sõidan, pole ma siiani tahtnud seda kulutust ette võtta.

Neljapäev: seljatreening. Trenn, kuhu ma ainult mingi hädaga kohale jõuan, on seljatreening. Seekord olid Kadril kavas täpselt need harjutused, mida mul vaja läheb: keskendusime alaseljale ja puusale. Kui ise kodus nagunii mitte kunagi ei suuda end motiveerida kasulikke harjutusi tegema, siis vähemalt seal on võimalus. Hästi rahulik liikumine ja pulsi poolest nagu polekski trenn. Sobis hästi mu nädalasse. 55 min, 88 l/min

Reede: BodyPump. Jälle päris mõnusa enesetundega Pump. Vanad head lood ja sain mõnusalt raskust kangile peale panna. 75 min, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olime idas minu vanemate juures ja härra Jooksja käis Ida-Virumaa lahtistel meistrivõistlustel. Mina vahtisin kõrvalt ja unistasin jooksmisest.

Pühapäev: ratas. Võtsime ratta itta kaasa ja sain isaga käia oma lemmikul rattaringil ehk kulgeda mööda pankrannikut. Esimese poole rühkisime ainult tugevas või väga tugevas vastutuules, seejärel sai parimate vaadete seltsis korralikult allatuult kruiisida. Parim rattaring, kahtluseta. 44,9 km, 20,4 km/h, 144 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ees Tartu Rattaralli 60 km ja tahaks uuesti jalad jooksurajale seada. Viimased kaks päeva pole ma puusas mingit pinget tundnud, isegi mitte pikalt autoga sõites, seega tahaks loota, et nüüd on õige aeg uuesti jooksmist proovida.