Maratoninädal (7.–13.09.2015)

7.–13.09.2015

Esmaspäev: kerge jooks + lihashooldus. JJV-s jagati meid esmalt kaheks: võistlejad ja mittevõistlejad. Mittevõistlejad said tavapärase jooksu ja ÜKE variandi, võistlejad jagati veel kaheks. Kellel raskem nädalavahetus seljataga, siis 30 minutit sörki ja lihashooldus, kellel kerge, siis 30–40 minutit sörki, jooksuharjutused ja venitus. Mina kuulusin kõige lebomasse rühma. 😀 Sörk oli väga kerge ja mõnus, jalad polnud liiga valusad, aga valuvabad ka mitte. Lihashoolduse tarbeks oli mul enda rull kaasas. Sääred said kõige rohkem tööd. Huvitaval kombel on parem jalg valusam kui vasak. Igal juhul massaaži ja rulli said need jalad korralikult.

Teisipäev: puhkus. Kergelt lasin rulliga jalad läbi.

Kolmapäev: kerge jooks + jooksuharjutused + lihashooldus. Kohe kindlalt viimaste aegade kõige parem trenn. 🙂 Alustasime 30-minutilise sörgiga. Ilm oli suurepärane, tuulevaikus, päikeseloojang, Emajõe kaldad ja minu armas Tartu. Pulss oli ka mõistlik, kõikus seal 145–150 löögi vahel. Sääred olid natuke valusad, aga 100 korda paremad, kui eelmise nädala lõpus. Pärast mõnusat jooksu naasime sisehalli ning kavas olid mõned jooksuharjutused ja kiirendused. Mulle ainult 2 kiirendust, et mitte säärtele liiga teha. Kiirendused läksid küll mõnusa kerge ja lennuka tundega. Tegin veel paar sörgiringi otsa ja pähe turgatas mõte, et need on ilmselt mu viimased jooksusammud enne maratoni. Oeh, milline värin käis südame alt läbi. 🙂 Edasi jälle pikem rullisessioon ja väike vaimne ettevalmistus kaasvõitlejatega. “Kui sa selle maratoni läbi jooksed, ükskõik, mida sa rajal tunned või mis aeg tuleb, see tunne pärast finišit on kirjeldamatu.” Just täpselt need sõnad, mida mul vaja oli. Aitäh, Maris!

Neljapäev: puhkus.

Reede: puhkus. Kui nüüd päris aus olla, siis tuli natuke liiga aktiivne päev, sest kõnnitud sai üle 10 km. Ups.

Laupäev: puhkus. Natuke samme expol käies ikka kogunes.

Pühapäev: SEB Tallinna Maraton. Varsti kuulete pikemalt, aga kokkuvõtvalt öeldes: kõige parem päev! 🙂 Maraton oli kõik, mida ma ootasin ja rohkemgi veel. Korvas kogu selle eelneva halva hooaja. Eks varsti juba kuulete pikemalt. Praegu lakun ‘haavu’. 😀1

Kokkuvõttes: 8 h 11 min (neto: 6 h 35 min)

7.-13.09.15

Ma ei hakkagi midagi pikemalt ütlema. Oli ilmselt elu parim nädalavahetus. 🙂

1 nädal maratonini (31.08–6.09.2015)

1 nädal maratonini. Üksainumas!

31.08-6.09.2015

Esmaspäev: puhkus. Reisisin terve päev bussides ja lennukis.

Teisipäev: puhkus.

Kolmapäev: JJV. Kavas oli lõigutrenn, mida ma eriti oodata ei osanud. 20 minutit soojendust (päris normaalne pulss oli isegi, 152 bpm), sinna otsa võimlemine, jooksuharjutused ja 3 kiirendust. Siis jagas Maris meid gruppideks, mind aeglasemasse gruppi ja poolmaratoonarite-maratoonarite juurde. Meil oli kavas 1+2+1 km lõigud 5:30 tempoga, lõikude vahepeal taastusime istudes. Seega mitte kõige hullem trenn. Esimene lõik tuli 5:20, teine 5:40 tempos ja viimane jälle 5:20. Pulss 180 kanti, aga enesetunne isegi enam-vähem ja istudes pulss taastus muidugi väga hästi. Sain hakkama. 🙂 Lõpuks veel venitasime-jutustasime ja nii see trenn läbi saigi. Nii tore oli TYSKis tagasi olla.

Neljapäev: puhkus.

Reede: lühike jooks. Ilm oli suurepärane, tuju oli hea, enesetunne üldiselt ka mõnus, aga sääred olid nii valusad, et karju või appi. Ilmselt need lõigud olid ikka jalgades veel sees? Koju tulles viskasin end rullile ja üritasin kergelt valusaid kohti masseerida. Tempo: 7:47 min/km. Pulss: 156 bpm.

Laupäev: jooks vahelduval maastikul. Viimane ‘tõsine’ trenn enne maratoni. Käisime neljakesi naistega Pühajärvel tõuse võtmas. Mul oli plaanis see 10,5 km ring enam-vähem maratonitempos läbida ja see õnnestus ka. 🙂 Jalad olid ikka väga valusad, aga ilm ja enesetunne muidu super. Pärast spaas lösutada ja väljas söömas käia oli ka muidugi väga tšill. Hea mälestus jääb sellest päevast nagu eelmiselgi aastal jäi. Tempo: 7:08 min/km. Pulss: 168 bpm.

Pühapäev: puhkus.


Kokkuvõttes: 3,5 h (neto: 3 h 10 min)

31.08-6.09.15

Selline nädal siis nelja puhkepäeva ja kolme täitsa korraliku trenniga. Nüüd jääb maratonini vähem kui 7 ööpäeva ja ainult 2 kerget jooksutrenni, kus sörkida ja rullida. Kergelt kohendasime plaani ka: lihastrenni enam ei tee ja võib-olla laupäeva hommikul teen kerged 20 minutit sörki. Eks seda vaatab juba enesetunde järgi. Minu õnnetuseks teisipäeval veel lihashoolduse tundi pole ja seega pean kuidagimoodi ise hakkama saama. :/

Ainus tõrvatilk meepotis on praegu minu sääred. Vägisi meenub eelmine aasta, kus nädalake enne Tallinna poolmaratoni jäid mu sääred mitte millestki väga valusaks ja võistlusel sai läbitud 21,1 km isikliku rekordiga läbi väga suure säärevalu. Praegu tundub sama asi korduvat: sääred, Achilleused ja luuümbrised kisuvad ja mitte miski ei tundu väga aitavat. Loodetavasti rull, masseerimine ja väga vähe trenni teevad veel asja paremaks.

Üldiselt tekitab see maraton omajagu ärevust. Juba varsti ongi ta kohal. See päev, mida ma nii kaua oodanud olen. Kuidas mul läheb? Mis saab? Seda teame juba vähem kui nädala aja pärast. 🙂