1 nädal maratonini. Üksainumas!

Esmaspäev: puhkus. Reisisin terve päev bussides ja lennukis.

Teisipäev: puhkus.

Kolmapäev: JJV. Kavas oli lõigutrenn, mida ma eriti oodata ei osanud. 20 minutit soojendust (päris normaalne pulss oli isegi, 152 bpm), sinna otsa võimlemine, jooksuharjutused ja 3 kiirendust. Siis jagas Maris meid gruppideks, mind aeglasemasse gruppi ja poolmaratoonarite-maratoonarite juurde. Meil oli kavas 1+2+1 km lõigud 5:30 tempoga, lõikude vahepeal taastusime istudes. Seega mitte kõige hullem trenn. Esimene lõik tuli 5:20, teine 5:40 tempos ja viimane jälle 5:20. Pulss 180 kanti, aga enesetunne isegi enam-vähem ja istudes pulss taastus muidugi väga hästi. Sain hakkama. 🙂 Lõpuks veel venitasime-jutustasime ja nii see trenn läbi saigi. Nii tore oli TYSKis tagasi olla.

Neljapäev: puhkus.

Reede: lühike jooks. Ilm oli suurepärane, tuju oli hea, enesetunne üldiselt ka mõnus, aga sääred olid nii valusad, et karju või appi. Ilmselt need lõigud olid ikka jalgades veel sees? Koju tulles viskasin end rullile ja üritasin kergelt valusaid kohti masseerida. Tempo: 7:47 min/km. Pulss: 156 bpm.

Laupäev: jooks vahelduval maastikul. Viimane ‘tõsine’ trenn enne maratoni. Käisime neljakesi naistega Pühajärvel tõuse võtmas. Mul oli plaanis see 10,5 km ring enam-vähem maratonitempos läbida ja see õnnestus ka. 🙂 Jalad olid ikka väga valusad, aga ilm ja enesetunne muidu super. Pärast spaas lösutada ja väljas söömas käia oli ka muidugi väga tšill. Hea mälestus jääb sellest päevast nagu eelmiselgi aastal jäi. Tempo: 7:08 min/km. Pulss: 168 bpm.

Pühapäev: puhkus.

---

Kokkuvõttes: 3,5 h (neto: 3 h 10 min)

Selline nädal siis nelja puhkepäeva ja kolme täitsa korraliku trenniga. Nüüd jääb maratonini vähem kui 7 ööpäeva ja ainult 2 kerget jooksutrenni, kus sörkida ja rullida. Kergelt kohendasime plaani ka: lihastrenni enam ei tee ja võib-olla laupäeva hommikul teen kerged 20 minutit sörki. Eks seda vaatab juba enesetunde järgi. Minu õnnetuseks teisipäeval veel lihashoolduse tundi pole ja seega pean kuidagimoodi ise hakkama saama.

Ainus tõrvatilk meepotis on praegu minu sääred. Vägisi meenub eelmine aasta, kus nädalake enne Tallinna poolmaratoni jäid mu sääred mitte millestki väga valusaks ja võistlusel sai läbitud 21,1 km isikliku rekordiga läbi väga suure säärevalu. Praegu tundub sama asi korduvat: sääred, Achilleused ja luuümbrised kisuvad ja mitte miski ei tundu väga aitavat. Loodetavasti rull, masseerimine ja väga vähe trenni teevad veel asja paremaks.

Üldiselt tekitab see maraton omajagu ärevust. Juba varsti ongi ta kohal. See päev, mida ma nii kaua oodanud olen. Kuidas mul läheb? Mis saab? Seda teame juba vähem kui nädala aja pärast. 🙂