Rubriik: Tervis

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kolisin sisehalli ära selle jaheda, pimeda ja niiske ilma eest. Rahvast oli õnneks hallis vähe, seega ei jäänud oma kõnd-jooksu tehes kellelegi väga ette. 4,9 km, 8:46 min/km, 140 l/min ÜKEs keskendusime esmaspäevale tavapäraselt süvalihastele. Mõnus ja tõhus ringtreening. Tõele au andes on harjutused vahepeal nii tõhusad, et lükkavad mu pulsi natuke isegi liiga üles, näiteks kummilindiga astumistes, kükkides ja väljaastetes. Pean sellele rohkem tähelepanu pöörama hakkama. 52 min, 139 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kõnd-jooks möödus täiesti tavapäraselt. Natuke nukker on üksi seal sisehallis neid ringe teha, kui teised saavad ikka puntides sörkida ja sotsialiseeruda, aga tuleb leppida. 4,15 km, 8:42 min/km, 140 l/min ÜKEt tegime seekord hästi pikalt, tervelt tund aega, ja andsime sadade korduste kaupa tuld nii seljale, kõhule kui ka tuharale. Mina tegin kõike hästi rahulikult, et oma pulssi all hoida, ja ei saanud kogu ette antud programmi isegi läbitud, enne tuli lihtsalt tunni lõpp ette. 63 min, 112 l/min

Neljapäev: trennivaba. Kuna ma olin väsinud ja kahtlane oli olla, siis sümptomite ennetamiseks ma neljapäeval siiski trenni teha ei julgenud.

Reede: BodyPump. Kui nüüd 100% iseendaga aus olla, tundsin ma natuke sümptomeid rindkeres terve nädala jooksul. Hästi õrnalt peaaegu igal päeval. Seda olen ma varemgi tundnud ja enamasti ei reageeri mu valud enam füüsilisele koormusele. Pigem on nad selges sõltuvuses stressist, hormonaalsest seisust ja sellest, kui palju mu keha otsustab endas vett kinni hoida, ja tuhandest muust faktorist.

Võtsin reedeses Pumpis jumala rahulikult (keskmine pulss tuli igati madal 126 l/min), sh tegin asju väikeste raskustega, aga õhtul enne magama minekut olid valud ikka kohal. 😕 Ma usun, et tol päeval polnud tegelikult isegi mingit vahet, kas oleksin käinud jooksmas või jalutamas või Pumpis, need valud pidid tulema nii ehk naa. Võtsin valuvaigisti sisse ja sain õnneks ilusti magada.

Laupäev: trennivaba. Tundsin jätkuvalt sümptomeid, mis õnneks siiski järele andma hakkasid, ja passisin rahulikult kodus.

Pühapäev: kõndimine. Kui muidu oli meil härra Jooksjaga plaan kuskile loodusesse matkama minna, siis pärast valusid ei olnud mul mingit julgust kuskile eriti minna. See poleks olnud mõistlik. Kuna olemine oli siiski tunduvalt parem kui eelmisel päeval, tegin ühe rahuliku jalutustiiru linnas ja hingasin natuke värsket õhku. Pulsi hoidsin teadlikult hästi madala ja tundub, et see väike tiir mulle midagi halba ei teinud. *ptüi-ptüi-ptüi* 6,2 km, 10:05 min/km, 115 l/min

Kokkuvõttes:

Asjaliku rutiinse trenninädala asemel sain hoopis valunädala. Mis teha, selline on elu. Ausalt öeldes ma tagantjärele isegi ei imesta, et need valud tulid, sest sel nädalal olid kõik ohufaktorid kohal:

• tegin jõhkralt palju tööd ja stressasin tähtaegade pärast;
• olin kiisu pärast mures, sest tal oli teisipäeva haige varba amputatsioon ja nüüd tuleb teda valvata ja põetada ja kosutada;
• hormoonid elavad mingit täiesti oma elu kuskil paralleeluniversumis ja panevad keha vett kinni hoidma, mis kohe mõjutab mu südant (selge muster viimase 11 kuu jooksul);
• eelmisel nädala vaktsineeriti mind gripi vastu, seega keha pidi veel selle pinge ka ära manageerima.

Ehk siis võtan järgmisel nädalal ka rahulikumalt ja loodan, et läheb ikka paremaks, mitte halvemaks. 🙂 Laupäeval plaanisin küll Halloweeni BodyPumpi eritrenni minna, aga hetkel olen siiski kahtleval seisukohal, kuna selle tunni kestuseks on 2 tundi. Ilmselt seda jääb minu jaoks praegust seisu arvestades siiski paljuks.