Rubriik: Tervis

Nädala kokkuvõte 3.–9.02.2025

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fartlekipäev. Sain teisipäevaks hambaarsti aja ja tegin veel ühe viimase jooksu, teadmata, kas mu hammas jääb alles. Treeneril oli meile väike fartlek välja mõeldud, seega tegin selle kaasa, 4 korda 3 minutit kiiret üle 7 minuti rahuliku. (8.52 km, 7:09 min/km, 138 l/min) Kiired osad:

  • 5:40, 155
  • 5:48, 153
  • 5:51, 157
  • 5:39, 156

Tagantjärele tarkus: poleks pidanud. Hambaarst polnud just väga rahul, et antibiootikumidel kiiret või pikka trenni tegin, ainult väga kerged ja rahulikud oleks sobinud koos piisavate puhkepäevadega. Ma ise muidugi üldse sellele ei mõelnud. Loll on loll olla.

Teisipäev: trennivaba. Hambaarst tegi mõned uued röntgenid, vaatas asja üle, parandas üht teist hammast ja panime plaani paika. Kui hakkab 12 kuu jooksul uuesti valutama, siis see kroonitud hammas tõmmatakse välja. Ehk aga peab veel mõne aasta vastu, seda ennustada on raske. AB võttis esialgu põletiku maha, aga hambajuur peab taastuma ning keha taastuma sellest võitlusest pluss rohtudest. Seega pärast visiiti tõmbasin kõik trenniootused uuesti täiesti nulli ja puhkasin rohkem. It is what it is.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Rahulik jooks ja harjutused. Tegin väikse rahuliku jooksu – ja ikka tõesti rahuliku pulsiga (5.03 km, 7:46 min/km, 133 l/min) – ning seejärel tegin ilusti oma Herje antud harjutused seljale, kõhule ja puusadele.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Antibiootikumikuur oli läbi. Tegin ühe tavalise reedeõhtuse jooksu. Minek oli isegi päris hea, aga pulssi pidin väga jälgima. Külmaks on läinud. (6:46 km, 7:15 min/km, 143 l/min)

Laupäev: BodyPump. Laupäeval võtsin julguse kokku ja läksin üle kuu aja Pumpi. Ehk on nüüd piisavalt selga ja puusasid tugevdatud, et mitte kohe katki minna. Meie Treeneri tund, seega saab usaldada, et seal pole vaja nii hullult rahmeldada, ohtlikke/totraid kombosid teha ja keegi ei vaata viltu, kui teen kergete raskustega ja oma keha kuulates. Oli täitsa okei, jalad võttis korralikult all tudisema ja pühapäeval sain ka lihasvalu maitsta. Oma puusatõsted tegin iseseisvalt tunni lõpus. (57 min, 120 l/min)

Pühapäev: pikk jooks. Täna läksin pikale jooksule nii, et ei teadnud, kas jooksen 6, 8, 10, 12, 14 või rohkem kilomeetreid. Valisin sellise linnaraja, et saan sajast võimalikust kohast tagasi kodu poole keerata. Ilm oli krõbedalt külm, aga ilus ja päikseline. Kuskil 8 km peal otsustasin, et 11–12 km tundub mõistlik ja normaalne, ilma et keel oleks vestil. Rohkem ei tahaks. On, nagu on. Kõik päriselt pikad otsad on maha kantud, neid 20+ km sel kuul rohkem ei tule kui minu sünnipäeval. Ja päris mõnus oli, et 1,5 tunniga oli trenn tehtud. Täitsa okei olemine. Äkki Portugalis lõpuks saab puhates ja soojas jooksuvormi lihvima hakata. Sinnamaani tegelen ellujäämisega. (12.32 km, 7:31 min/km, 144 l/min)

Kokkuvõttes:

Sel nädalal tegin lisaks iga päev oma füsioteraapia harjutusi. Jooksmise osas: ega siin palju enam päästa pole. Turgutan tervist ja küllap saab see sünnipäevajooks ka kuidagi joostud, võib-olla lihtsalt kahes osas. Eks aeg näitab. Kaks ja pool nädalat on aega, et kaks nädalat jooksumekas oma mõnusas mullis veeta. Ei jõua ära oodata!

Nädala kokkuvõte 27.01–2.02.2025

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: trennivaba. Haige.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: rahulik jooks. Esimesed katsetused trenni teha, sest külmetushaiguse sümptomid olid kadunud. Ikka raske oli, jalad olid nagu tinast ja pulss kergelt kõrgem kui tavaliselt. Aga noh, kuskilt tuli ots lahti teha. (6.4 km, 7:27 min/km, 149 l/min)

Kolmapäeval aga pidin ootamatult käima hambaröntgenis. Nimelt tundsin juba eelmise nädala lõpust kerget tundlikkust oma kroonitud ja kaks korda juureravitud purihambas. Kolmapäeval sain aru, et asi läheb hullemaks, mitte paremaks. Kirjutasin oma hambaarstile, kellel tavagraafikusse järgmised ajad on aprillis. Et aga hammas on kroonitud, ei taha sellega kellegi suvalise juurde minna, see pole nii lihtne, et puurime lahti ja vaatame sisse. Hambaarst tegi mulle panoraamröntgenisse saatekirja.

Neljapäeval vaatas ta pildi üle, sealt ei paistnud mitte midagi. Mina aga olin selleks ajaks juba kahel ööl hambavalu peale ärganud ja päevi elanud üle suurtes kogustes valuvaigisteid neelates. Kogu alumine lõualuu tuikas ilma valuvaigistiteta täiesti väljakannatamatult, lisaks läks mu nägu natuke paiste ja nii ma iga 5–6 tunni tagant külmutasin oma põske ja sõin rohtusid. Reedel pidi arst mu kiirelt kuskil teiste patsientide vahel üle vaatama, sest asi pole õige. Tema kabinet on Tigutornis. Siis juhtus see: link artiklile ja ‘tänu’ sellele, et mingi tüüp oma hallukates pommi nägi, jäi minu reedene visiit olemata. Veel nädalavahetus oodata, enne kui midagi selgub.

Sain AB ravi peale, mis tundub hetkel sümptome leevendavat ja nüüd ootan uut nädalat, et mu hea arst mulle jälle erakorralise aja leiaks. Ega see väljavaade midagi head ei ole. Kui hammas ikka valu teeb, siis mida muud seal teha, kui viiesotine kroon maha ja prügikasti, et hammas lahti teha. Kolmandat korda seal midagi juureravida enam pole ja seega valmistan end ette, et on suur võimalus, et järgmisel nädalal jään ühe hamba võrra vaesemaks. Stay tuned…

Neljapäev: trennivaba. Andsin kehale puhkust, sest isegi Garmin arvas kolmapäevase jooksu järel, et kuuest kilomeetrist taastumiseks võiks minna lausa 30 tundi. Ei saa hakata ärajäänud trenne tagantjärele tegema. See asi ei tööta nii. Käisin hommikul Herje juures oma taastuvale alaseljale harjutusi saamas. Korralik higimull oli otsa ees. Nüüd püüan neid igapäevaselt tegema hakata.

Reede: rahulik jooks. Jälle üks väike 6 km ring pärast tööpäeva. Enam ei olnud nii raske nagu kolmapäeval, aga väsimus on kehas väga sees ning kindlasti see hambajama jätab kehasse ka oma märgi maha. Ega see valuvaigistitega pooleldi tuimestatud lõualuu just ideaalne asi pole jooksmiseks. (6.26 km, 7:38 min/km, 142 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Tegin pikema jooksu ära teadmises, et eelmise nädala pikk jäi ära ja kui hambaga läheb täitsa kehvasti, võin kogu järgmise nädala trennid või rohkemgi veel juba ette maha kriipsutada. Algus oli jube raske, vahepeal oli okei, sest allamäge minek abistas, ja lõpp oli jälle täielik leinamine. Väga pikad kaks tundi vastikult külmas tuules, mis vähemalt mu lõuluud hästi jahutas. (16.02 km, 7:31 min/km, 143 l/min)

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Jaanuaris oli täielik ebaõnne sõdur: kõigepealt nihutasin oma selja paigast, mille järelmõjudega tegelen siiani, siis jäin haigeks ja nüüd kõige krooniks see väga tõsine hambajama. Lõpuks tuleb ikka tõdeda: ilma terviseta pole meil siin elus mitte midagi.