Rubriik: Spordijutud

Eesti Ööjooks 2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

2016 – ületreenitus. 2019 – põie- ja neerupõletik. 2022 – puusavigastus. 2023 – säärevigastus.

Mul ei ole selle Rakverega lihtsalt õnne. Midagi peab alati enne juhtuma, kui ma oma hea vormi seal realiseerida suudan. Seekord õnnestus vaid kolm päeva enne võistlust trennis ära nihestada/rebestada/venitada oma säärelihas ja nii kardinaalselt, et reedel arvasin, et ma ei saa Rakveres üldse mitte midagi teha. Kahjuks oma osalust järgmisesse aastasse enam lükata ei saanud. Minu saatus oli oma 26-eurose registreerimistasu eest välja võtta särk ja vaadata raja kõrvalt pealt, kuidas teised jooksevad.

Minu õnneks lasi mu jalg mul kõndima minna. Sain raja peal vaadata, kuidas teised jooksevad. Läksin esimese 10 km stardiga minema, selle laine lõpus oli veel umbes kaks kõndijat. Hea rahulik esimene kilomeeter. Siis hakkasid järjepanu tulema 2. laine jooksjad. Nende eeldatavad lõpuajad oleks pidanud olema 60–75 minutit, aga I kid you not: 70% sellest pundist jooksis 2. kilomeetril kiiremini kui 6 min/km.

Selle pundi lõpus oli juba rohkem kõndjaid. Minul sellest muidugi mingit kasu ei olnud, sest ma kõndisin üsna aeglases tempos, sest pidin hoidma sammu tiheda ja lühikesena. Nii kui kogemata samm pikemaks venis, tundsin, kuidas mu ülevenitatud koht venib ja see ei ole hea tunne. Tippisin seal ja enamik kõndijaid läks minust mööda.

Umbes 3,5 km peal Pikal tänaval hakkas järjest mööduma poolmaratoonareid, kes olid oma 2. ringil. Esimese ees oli rattur, kes ei suutnud inimesi juhendada. Kui sa ütled lihtsalt, et “Kiire jooksja tuleb!”, siis usu mind: tavaline inimene, kes tuli ööjooksule kõndima ja võib-olla on esimesel jooksusündmusel, ei liigu sentimeetritki üheski suunas. Ta ei tea, mis ta tegema peab, kui sa talle ei ütle. Tegelikult ta ei peagi: korraldaja peaks oma sündmuse nii korraldama, et keegi ei pea 10 km slaalomit jooksma. Igal juhul võtsin mina enda ülesandeks aeg-ajalt kõva häälega instrueerida: “Hoiame paremale, kiire jooksja vasakul!”. Abiks ikka. You’re welcome, Ööjooks. Mis mul ikka seal kõndides paremat teha.

Igasugust melu ja meelelahutust oli raja ääres palju, seda Ööjooks on alati osanud. Mida ma aga ei näinud, oli meditsiiniabi. Vaatasin juhendist järele – meditsiinirauutreid polnudki, abi sai stardi- ja finišialast ning kahest teeninduspunktist. Ootamatult läks seda aga vaja. Mitte minul.

Olin umbes 5,5 km peal, allee peal teisel pool spordihalli, kui minu ees haaras üks väga kiire poolmaratoonar oma säärest, suured valugrimassid näol. Paremal juhul kramp, kuid halvemal juhul juhtus temaga täpselt sama vigastus, ehk kraad-kaks kangem (loe: tõsisem rebend), mis minuga kolmapäeval. Jõudsin temani, üks naine tuli minu kutse peale veel appi ja aitasime ta rajalt kuidagimoodi kõnniteele ühe maja servale istuma. Kõrvalmaja ees olid kohalikud elanikud kaasa elamas, nendel palusin tuua vigastatu säärele kohe midagi külma. Edasi läksin ise nii kiire sammuga, kui ennast vigastamata sain, järgmist suunajat-korraldajat-abi otsima. Leidsin ühe ca poole kilomeetri kauguselt keskväljakult, andsin edasi asukoha ja ta kutsus abi. Loodan, et see jooksja saab kiiresti terveks.

Minul jäi minna veel umbes 4 km. Oli juba päris pimedaks läinud ja vaikselt ootasin lõppu. Suunajad kohati ei suunanud, pidin ise küsima, kuhu poole pöörata, kui enda ees kedagi ei näinud. Viimastel kilomeetritel möödus minust poolmaratoni 1:40 tempogrupp ja siis juba 1:50 tempogrupp. Et neile mitte ette jääda, siis juua ma joogipunktides võtma ei hakanud, tegin neile ruumi juurde.

Viimaks paistis Rakvere linnus ja tarvas ning peatselt olingi finišis.

Jalad olid väsinud, aga lihasega tundus kõik korras olevat. Kõige rohkem häirisid paistes sõrmed, sest kõndides käed poolteist tundi üksnes allapoole rippudes kipuvad need sõrmed ikka 4 numbrit suuremaks paisuma. Kohe minu taga finišeeris Maria, panime soojad riided selga, tegime tiimipildi, vaatasime autasustamise ära ja algas kojusõit.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:39:23
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,96 km)
  • Keskmine tempo: 9:59 min/km
  • Keskmine pulss: 110 l/min
  • Max pulss: 129 l/min
  • Koht: 1491/1527
  • Koht naiste seas: 810/844
  • Koht N vanusegrupis: 431/443

Nädala kokkuvõte 29.05–4.06.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Midagi läks tõlkes kaduma, kui ma kirjutasin, et ma olen väsinud ja võistlused on alles ees ootamas – ma ei mõelnud ma seda, et peaksin nüüd vigastuse saama, et sundpuhkusele minna. Täpselt nii aga läks.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Mul oli seljataga laupäevane pikk jooks ja pühapäevane Rattaralli, kuid lõigutrenn ootas ees. Ma ei olnud selleks valmis, seda näitas minu pikk särk ja valed, st vanemad tossud. Arvasin, et äkki teeme rahuliku jooksu või kerge lõigutrenni, aga 7x 400-meetristeks lõikudeks ei olnud valmis. Seekord ei läinud vähemalt joostes trenni.

Soojenduseks sörkisime 2 km (7:00 min/km, 137 l/min), seejärel tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud. Jalad ei olnud värsked, aga midagi hullu ka mitte, pigem olin üldiselt väsinud. Lõigud jooksin üsna ühtlases tempos, esimene oli 4:43 min/km, teised stabiilselt 4:50–4:55 min/km, keskmine pulss 160–165 l/min, lõigu lõpus anaeroobsel lävel. Trenn sooritatud, nagu olema pidi. Enesetunne polnud värske, aga Garmini VO2max indeks pani korraga 2 ühikut ülespoole, jõudes 46 peale, kus ta pole olnud viimased 4 aastat. Vorm hakkab tulema, see on selge.

Teisipäev: trennivaba. Lõpuks trennivaba päev, keha oli tänulik.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. The day it all went to sh*t. Plaan oli teha kerge soojendus, jooksuharjutused ja 2x 1000 meetrit võistlustempos, et jalg oleks laupäevaks mõnusalt terav. Läksin kodust jooksuga, seega sain korraliku soojenduse alla (4,96 km, 6:58 min/km, 140 l/min). Võimlesime, tegime dünaamilised venitused. Jooksuharjutuste ajal tundsin teatavat pinget vasakus sääres, aga see oli nii olematu, et kui poleks juhtunud, mis juhtus, ma isegi ei mäletaks seda pisikest pinges kohta.

Jooksuharjutused olid peaaegu lõpule jõudmas, hakkasime tegema sirgete jalgadega jooksu. Sain vist umbes kolm sammu teha, kui hull sähvatus käis vasaku säärelihase sisemisest peast (gastrocnemius medialis) läbi. Sain ainult ühel jala hüpates lähima istmeni liikuda. Mul ei olnud telefoni kaasas, aga õnneks Treener sai härra Jooksja mulle järele kutsuda. Isegi need sada meetrit staadionilt autosse olid väga keerulised läbida. Kodus alustasin kohe RICE raviga (rest, ice, compression, elevation) ja lootsin parimat.

Neljapäev: trennivaba. Ärgates oli jalg oluliselt parem kui eelmisel õhtul, aga vaatamata sellele olin ma kogu päeva väga ettevaatlik. Pidin korra kodust 400 meetri kaugusel käima, see võttis umbes terve igaviku sirge jalaga lonkamist. Kompressioonisäärised ja kinesioteip on parimad sõbrad, jääkott samuti.

Reede: trennivaba. Sõna otseses mõttes puhkasin jalga. Paranemine oli toimumas: kui kolmapäeva õhtul ma vasakule jalale toetada ei saanud, siis reedel sain juba jalgsi liikuda, valuvabalt. Lihtsalt väga lühikeste sammudega ja pooleldi sirge jalaga.

Laupäev: Rakvere Ööjooks. Minu jaoks Öökõnd. Ehk jõuan millalgi pikemalt kirjutada. Sain valuvabalt normaalselt kõndida, aga jooksmisest ja pikkadest sammudest on asi veel kaugel.

Pühapäev: ratas. Läksime koos härra Jooksjaga rattaringile. Kaks vigast jooksjat, üks taastunud ja teine värskelt vigane. Olin väga ettevaatlik, sest ei osanud aimata, mida säär tunneb pedaalides. Minu õnneks ei tundnud mitte kui midagi. Vähemalt rattaga saab sõita, väike võit seegi. Hullematel tuulistel lõikudel istusin häbitundeta härra Jooksja tuules. (47,54 km, 23,5 km/h, 133 l/min)

Kokkuvõttes:

What a sh*t-show. Terve aprill kulus augus istumisele, maikuus sain jälle hoo sisse, täpselt õigeks ajaks ehk enne võistlusi. Nüüd olen täiesti randomi vigastusega rajalt maas. Ma ei oska seekord isegi aru saada, kas ja mis ma valesti tegin, et lampi oma säärelihas üle venitada/ära rebestada. Ebareaalne.

Mis saab Narva poolmaratonist? Mis saab Tipust Topini? Varsti peab hakkama otsuseid tegema. Otsuseid, mida ma ilmselt üldse teha ei taha…