Spordijutud – Lehekülg 337 – Nourish, Train & Flourish

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid.

Esmaspäeval käisin kodukohas BodyPumpis. Täitsa normaalne trenn oli. 🙂

Teisipäeval tegin enda jaoks midagi täiesti uut: võtsin YouTube’i lahti, otsisin natuke ja tegin joogahõngulise kergema lihastrenni selle video järgi. Higi võttis lahti küll, aga ega ma sajaga ei pingutanud. Kodus vaiba peal libisedes oli iseenesest päris imelik mõningaid harjutusi teha.

Kolmapäeval käisin emaga ujumas, bassein polnudki õnneks väga ülerahvastatud ning saime täitsa ilusti ühe raja peal kahekesi hakkama. Ujusin 250 m rinnuli, siis 1000 m järjest krooli ja veel 300 m rinnuli. Täitsa kenasti kulgesin edasi ja varem probleeme tekitanud vasak küünarnukk eriti tunda ei andnud. Jaanuaris olen päris korralikult ujumistrenne teha saanud ning seda lõbu jätkub veel kaheks nädalaks.

Neljapäeva hommik üllatas juba päris hea puhkeolekupulsiga: 49 bpm. Õhtul käisin BodyPumpis ja sörkisin vaikselt soojenduseks alla ka, seejuures pulss suutis juba esimest korda üle pika aja enam-vähem 150 juures olla. BodyPumpis kasutasin OK raskusi ja tundsin end hästi. Hakkan taastuma? 🙂

Reedel puhkasin.

Laupäeval tegin ühe pika jooksu. Ilm oli super: päike paistis, 0 kraadi, ainult paiguti kerge tuul. Sain ikka päris kergelt ennast riidesse panna. 🙂 Teed hakkasid vaikselt selle soojaga sulama ning kiilasjääst polnud enam märkigi. Panin üle poole aasta ka klapid kõrva ja kuulasin muusikat. Poolteist tundi nautisin selget päikesepaistet, mida mitu nädalat näha olnud pole. Kulgesin oma tempos, pulss oli peaaegu normaalne (keskmine: 153 bpm) ning päris hea oli olla.

Natuke tegi meelt mustaks see, et pidin oma plaani põlvevalu tõttu ringi tegema. Kolmanda km alguses pärast üht suurt tõusu ja langust hakkas mul põlv nii valutama, et mõtlesin ots ringi pöörata ja koju tagasi minna. Esimest korda tundsin seda eelmisel laupäeval Haanjas ja see viga pole veel üle läinud. Tegin siis plaani nii ringi, et valisin teed, mis olid lauged. Igaks juhuks pöörasin enne ettenähtud kohta juba kodu poole. Otsustasin, et kui valu üle ei lähe, siis saan teha lühikese ringi. Õnneks valu möödus (või nii ma arvasin…) ning siis jooksin veel suvalisi teid mööda, kuniks 90 minutit täis sai. Lõpp läks kuidagi eriti heaks ja kiireks puhta asfaldi peal. Tore oli joosta. 🙂

Kahjuks pean siiski tõdema, et mu põlvega ei ole kõik korras. 😦 Õhtul andis põlv ka niisama pikutades tunda, kõndimisest rääkimata. Ma kohe ei teagi, mida ma nüüd ette võtma pean. Kahtlustan, et mitte liigeses pole probleem, vaid mingites kõõlustes-sidemetes. Mul pole siin vahurulli ka, millega lihashooldust teha – ei tule just kasuks! Eriti vaimselt annab see korraliku löögi, kui juba hakkasin ühest veast lahti saama ning nüüd on platsis järgmine. “Tore” algus aastale, mil tahan maratoni joosta…

Pühapäeval ehk täna käisin ujumas, aga see oli üks suur feil, sest mu põlv andis igas stiilis tunda. Lõpuks leiutasin mingi oma ujumisstiili ja hulpisin kokku 1300 meetrit. Pärast ujumist polnud aga põlvel enam midagi viga ning jalutades ei tundnud ma enam valu. Mis toimub?!

Kokkuvõttes: 9 h 21 min (neto: 6 h 20 min)

Täiesti irooniline nädal: võtan puhkust, teen tunduvalt vähem trenni, jooksurajale peaaegu ei satugi ning siis tabab mind ka juba esimestel kilomeetritel valu. Tugev valu, mis tuletab ennast veel pärast trenni ning järgmisel päevalgi meelde. Loomulikult ei ole ma selle nädala üldsegi rahul. 😦

Musta ringiga see koht, mis mulle valu teeb. — Musta ringiga umbes see koht, mis mulle valu teeb. algallikas

Praegu ütleb kõhutunne, et igasugused jooksuringid tuleb ära jätta. Ma ei julge sellise põlvega joosta. Siin pole mul spordiklubi ning ainsad võimalused peale jooksmise ongi 2 korda nädalas BodyPump ning piiramatus koguses ujumist (mis samuti ei olnud valuvaba). Istungi kodus ja ei tee mitte midagi? Mis elu see on… Praegu pean lihtsalt võtma asju päev päeva kaupa. Aga mis sellel põlvel siis ikkagi viga on – seda tahaks küll teada.

Pole vist mingi saladus, et kergema kehaga on kergem joosta. 100 kg või 50 kg – kummal on raskem kiiresti (ja pikalt) edasi liikuda? Vastus on ilmselge. Tegelikult on erinevus märgata aga juba paari kilogrammi kaotamisel. Miks muidu maratoonarid enne suurvõistlust kehakaalu võimalikult väikseks saada tahavad? See on mind viimastel nädalatel natuke mõtlema pannud…

… et minu keha ei meenuta küll eriti jooksjat. XD Ärge valesti aru saage: ma olen oma kehaga hetkel rahul. Ma ei häbene enam iseennast nagu vanasti. Ma pole kindlasti peenike, aga ma olen normaalkaalus ning näen vähemalt enda arvates (mis on kõige olulisem!) täitsa normaalne välja ka. Alati saab paremini, aga minu keha ei mõjuta negatiivselt enam minu enesekindlust või enesehinnangut. Ma olen endaga rahul. 🙂 Siit tuleb see “aga”.

Aga ma kindlasti olen natuke liiga raske, et joosta. Ma saan joosta, ma pole nii raske, et see hakkaks halvasti mõjuma mu liigestele, aga kui ma oleks kergem, oleks ma kiirem. Nii lihtne see ongi!

Iseenesest oleks minu kehaehitusega inimesel tunduvalt lihtsam jõualadel tulemusi saavutada. Mul ei ole seda tüüpilist kehaehitust, mida seostatakse jooksjaga: madal rasvaprotsent, väike kehakaal, pikad jäsemed, pikad saledad lihased jne. Mul on puusad, mul on kaalu ja rasva 😀 ning mu käed ja eriti jalad on keskmisest natuke lühemad (selge märk on see, et kõik mainstream riided on säärtest-varrukatest mulle pikad). Ma ei näe välja nagu jooksja! Aga see ei tähenda, et ma ei saaks joosta. Ma ju jooksen ning naudin seda. Minust ei saa kunagi tippjooksjat ja see on täiesti OK, sest ma jooksen oma eesmärkide ja oma emotsioonide ning naudingu nimel.

Maratoonar Deena Kastor vs mina. Allikad: InsideSoCal ja erakogu

Siiski arvan ma, et mul oleks mõistlik just maratonieesmärki silmas pidades natuke kaalu langetada. Praegu olen sellest optimaalsest jooksjakaalust ikka väga kaugel (15 kg kaugusel?). Nii palju kaalu ma kaotada ei taha, sest see peaks tulema juba trennide kvaliteedi arvelt, sest et treenida, on vaja kütust: kvaliteetset ja piisavalt palju. Nädalaid ja kuid järjest kaloridefitsiidis olles läheks jooksuhooaeg puhta lörri, sest trennide kvaliteet poleks see, mis ta peab olema. Been there, done that. Ma tean, mis tunne see on, sest olid ajad, kus ma tegin korralikult trenni, aga sõin samal ajal alla 1500 kalori ning peaaegu üldse mitte süsivesikuid. Võrreldes praegusega, polnud see mitte just eriti hea tunne!

Kõike arvesse võttes on praegu ideaalne aeg kas või 3-4-5 kilo oma kehalt maha raputada. Jooksuhooaja alguseni on ligikaudu 3 kuud, trennid pole veel nii pikad ja nii intensiivsed ning praegu pole vaja tulemusi teha. Teeme ära!

Aga kuidas?

Ma tean, et ei tohi mingit hullult keerulist reeglistikku endale ette kirjutada, sest see võib mind tagasi viia ülesöömishoogudeni ning emotsionaalse söömiseni. See on viimane asi, mida ma tahan. Ma tahan hoida tasakaalukat joont. Praeguste toitumisharjumuste juures olen ma suutnud ligikaudu aasta aega püsida praktiliselt samas kaalus ning kaalu hoidmisega mul probleemi pole. Seega nüüd üritan ma süüa väiksemaid portsjoneid, aga tihemini, ja lõpetada söömine 2 ampsu enne seda “mul on kõht nüüd täis” tunnet. Ühtlasi iga päev süüa piisavalt köögi- ja puuvilja, sest tunnen, et praegu söön ma liiga vähe värsket ja rohelist. Olen proovinud otsida välja uusi ja põnevaid retsepte, millega oma toitumist rikastada, näiteks eile tegin ma esimest korda elus asjus küpsetatud täidetud paprikaid ning need olid imemaitsvad. Loodavasti tulevad ka Food Friday’d nüüd põnevamad. 🙂

Vaatame, kuidas see minu projekt sujub. Eks paari nädala pärast kaalun ja mõõdan ennast uuesti ning siis on näha, kas kaal langeb või pean midagi muutma. Üritan asja võtta vabalt ja rahulikult ning mitte põdeda (loe: kaaluda ennast iga päev ning üle mõelda). Saab olema põnev. 😉

Rubriik: Spordijutud

Workout Week 19.–25.01.2015

Kokkuvõttes: 9 h 21 min (neto: 6 h 20 min)

Jooksmine ja kehakaal