2015: esimese poole kokkuvõte

Teeks siis natuke statistikat 2015. aasta esimese poole kohta (kuni 30. juuni).

Kokku olen sporti teinud 193 tundi (eelmisel aastal: 192 tundi). Siit on kõik kõndimised ja rullimised välja arvatud. Lihtne matemaatika näitab, et see teeb keskmiselt 1,07 tundi ehk 1 tund ja 4 minutit päevas. Kuna nädalatesse on alati mahtunud ka puhkepäevi, siis näitab see selgesti, et paljud minu treeningpäevad on sisaldanud rohkem kui 1 tundi trenni, mis ilmselt pole ei mulle ega ühelegi regulaarsele lugejale üllatuseks. Minu jaoks oli üpris uskumatu see, et ma olen esimese poolaastaga teinud praktiliselt täpselt sama palju trenni kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal talus keha sama hulka treeningtunde paremini? Miks? Sest intensiivsus, jaotumine alade vahel ning nädala sees oli teistsugune.

Jooks

Image (1) jooks-2015-I.png for post 6674

Ajaliselt olen kõige rohkem jooksnud: 84 tundi ja 56 minutit (eelmisel aastal: 64 h 17 min). Läbitud jooksudistantsina on kirja saanud 655 km (eelmisel aastal: 544 km). Tegelikult oleks neid kilomeetreid ilmselt rohkem, kui ma oleks igale kevadel ja talvel läbitud jooksuharjutuste blokile juurde ka mingid kilomeetrid juurde oleks märkinud (mida ma eelmisel aastal tegin). Jooksuharjutusi, muideks, on märkamatult kõigi nende erinevate ühistrennidega kogunenud tervenisti 7 tundi.

Kõige rohkem jooksin märtsis (134 km), kõige vähem juunis (71 km), kuhu mahtus 2 nädalat vigastuspausi.

Läbitud võistlusi: 4 (eelmisel aastal: 8).

Ratas

Image (2) ratas-2015-I.png for post 6674

Ratta peal olen maha vändanud 634 km (eelmisel aastal: 664 km), 26 tundi ja 53 minutit, sh sisetrenažööril 260 km. Aktiivseim rattakuu oli ilmselgelt mai: 296 km. Nende kilomeetrite sekka mahtus üks võistlus: Tartu Rattaralli.

Ujumine

Image (3) ujumine-2015-I.png for post 6674

Basseinis veetsin esimese poolaastaga 13 tundi ja 36 minutit ning selle ajaga ujusin maha peaaegu 28 km (eelmisel aastal: 32 km). Kõige rohkem külastasin ujulat jaanuaris: 8 korraga ujusin siis maha 12,4 km.

Lihastreening

jõud 2015 I

Mulle endale tundus terve aeg, et lihastrennis olen võrreldes eelmise aastaga teinud suure sammu tagasi, aga numbrid ei valeta. Kokku 64 tundi (eelmisel aastal: 57 h 40 min). Say whaaat? :O Isegi BodyPumpi olen täpselt sama palju teinud: 44 h, kuigi tunne on küll selline, et olen vähem pumpinud. Kõige rohkem said lihased vatti märtsis: 17 h ja 15 min, kõige vähem juunis: 5 h. Ega need numbrid maratoni treeningplaani pilku heites lähikuudel suuremaks ei muutu, pigem vähenevad veelgi. Njah. Igatsen raskuste tõstmist taga küll.

Treeningaeg jagunes alade vahel järgmiselt:

2014 vs 2015Ehk siis jooksu osakaal on lausa 10% tõusnud, jõutreeningu osakaal 3%, ratta ja ujumise osakaal on 1% võrra vähenenud. Kõige rohkem on kokku kuivanud igasuguste muude treeningute (põhiliselt tantsulised trennid, mida ma enam ei harrasta) osakaal: miinus 11%. Just nende muude trennide arvelt ma rohkem jooksma hakanud olengi ning nende muude kergete ja tšillide trennide arvelt, mis on asendunud intensiivsemate trennidega + kehva nädalasisese jaotusega, olen nüüd ka rohkem väsinud olnud. Makes sense.

Kas see 44% jooksu kõigi trennide osakaalust on maratonijooksja protsent? Ei. Kas ma olen kutseline maratonijooksja? Ei. Kas selle protsendiga saab üks harrastusjooksja joosta? Jah. Mis saab edasi? Näitab aeg. Plaan on olemas, nüüd jääb üle vaadata, mis keha selle peale ütleb.


Tulpdiagrammid on valminud sportlyzer.com treeningpäeviku abil, sektordiagrammid Exceli abil.

Tartu Mill Triatlon 2015

Mäletate veel, kuidas ma eelmisel aastal oma elu esimesel ja seni ainsal triatlonil käisin? Ma isegi enam peaaegu ei mäletanud, aga möödunud laupäev äratas kõik need suured ja säravad emotsioonid uuesti üles. 🙂

Veel mõned nädalad tagasi mõtlesin isekeskis sellele, et ka see aasta Tartu Mill Triatlonist osa võtta. Noh, nii TriSmile’i peaproovina. Mõttes oli selline väike kaval plaan, et vaataks, mis olukord pärast Narva Energiajooksu on, siis otsustaks, kas minna või mitte ning mis distantsile. Kuna olukord oli pehmelt öeldes halb, siis matsin juulikuise triatloniplaani kohe maha. Kurb oli, et triatlon tuuakse mulle põhimõtteliselt kodu ukse alla, aga mina ei saa minna. :/

14 tundi enne Igamehetriatloni starti reede õhtul kirjutas mulle üks mu endistest kursusekaaslastest. Ta oli jooksuraja vabatahtlike pealik ning neil oli rajale hädasti abikäsi tarvis. Ilma väga palju pikemalt mõtlemata olin nõus. Miks mitte? Kui ma ei saa võistelda, siis saan ma vähemalt teistele ägedatele triatleetidele abiks olla. Rõõmsaid uudiseid jagasin kohe ka oma blogi Facebooki lehel.

IMG_4375

Laupäeval loovutasin seega võimaluse kauem magada ja olin kell 9 juba stardipaigas. Vägisi meenus eelmine aasta, kui umbes-täpselt samal kellaajal Heidiga koos rattaid ära viisime ja ujumise starti suundusime… Oh, olid ajad! Nüüd tõmbasin selga oma ilusa rohelise vabatahtlikusärgi (juba ainuüksi selle särgi pärast tasus minna), arutasime ‘sõja’plaani läbi ning hakkasime starti ootama. Minu ülesanne oli Raatuse tänava ja Narva maantee ristis inimesi suunata, et keegi triatleete jooksurajal ei segaks.

Ilm oli palav (27 kraadi), päike paistis lagipähe (õnneks oli mul müts) ning pilvi ei paistnud kusagilt. Aga nii fun oli! 🙂 Lisaks sellele, et pidin kogu aeg jälgima, et neljast suunast ükski inimene valel ajal rajale ei astuks, jagasin küsijatele infot, miks ma seal olen, mis võistlus toimub, kas bussid liiguvad ja miks mina ei võistle. Seda viimast küsimust küsiti ikka väga mitu korda.

Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil

Kell 10 sai stardipaugu Igamehetriatlon ning esimestel sportlastel kulus ikka väga vähe aega, et need 500 m ära ujuda, 20 km rattaga kimada ja siis kuskil jooksudistantsi 2. km keskel minuga kokku saada. Ergutasin absoluutselt iga osalejat rajal, kuigi 99% neist ma üldsegi ei tundnud. “Heia-heia-heia”, “Hästi-hästi”, “Läheb”, “Tubli oled” ja kõiksugused muud ergutavad sõnad läksid koos naeratusega minult iga osalejaga rajale kaasa. Lisaks sain väga paljudele veel meelde tuletada, et nad numbri selja pealt kõhule keeraks. Eelmisel aastal unustasin ise sama teha, aga mulle tuletas seda kohtunik meelde juba enne vahetusalast väljumist. Enne, kui arugi sain, jõudis minuni juba rattur, kes ütles, et viimased triatleedid jooksid minust just mööda ning võin lõunapausile minna. Päev lendas ikka väga kiiresti. Lõunaks oli aega 1,5 tundi ning siis sai stardi Tartu Mill Triatloni põhidistants (1,5+40+10 km).

Kuna seekord oli mul rohkem aega, siis nägin vabalt ära ujumisdistantsi, esimese vahetusala ning esiotsa sportlaste teisele rattaringile mineku. Kella 14 ajal võtsin jälle sisse koha tööpostil. Päike oli veelgi kuumemaks muutunud ja ma tänasin iseennast, et olin end hommikul üleni päikesekreemiga sisse määrinud. Mõnes mõttes olin isegi rõõmus, et selle meeletu kuumusega ise võistlusrajal olema ei pea. Me kõik teame, mis minuga kuumas sportides juhtuma hakkab…

Tartu Mill Triathlon 2015
Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil

Seekord oli mul aega jooksuringi ääres olla veelgi kauem, sest triatleedid pidid jooksma kaks viiekilomeetrist ringi ning vahe esimese ja viimase vahel oli ikka parajalt suur. Jalad kippusid mul ikka väga kangeks jääma, väsimus hakkas tulema, hääl muutus kaasa elamisest aina kahtlasemaks, aga ega see ei takistanud mul ikka rõõmus olla ja kõiki ergutada. Tuju oli nii laes kui olla saab. 🙂 Eriti tore oli see, et vähemasti pooltele võistlejatele tõi minu ergutus ja positiivsus naeratuse näole. Ma tean täpselt, kui raske on sellel hetkel seal jooksurajal olla, lisaks veel see meeletu kuumus ja kõrvetav päike. Kui suudan kellegi võistluse natukenegi kergemaks teha, siis muidugi annan ma endast parima seal raja ääres! Ka põhidistantsi võistlejatel oli väga paljudel number keeramata jäänud, seega sain seda jälle meelde tuletada. 

Foto: Lauri Peil
Foto: Lauri Peil

Veidi enne kella 16 tuli ‘boss’ mulle ütlema, et nüüd on vaid väike osa võistlejaid veel rajale alles jäänud ning enam pole vaja inimesi reguleerida, kuna liiklus rajal on väga hõre. Võin koju minna. Aga kuidas ma lähen koju, kui keegi veel on seal rajal? Keegi, keda ma juba korra ergutanud olen? Kuidas ma lähen minema, kui veel mõnda inimest on vaja hea sõnaga toetada? Muidugi ma ei läinud. Hea, et ei läinud.

Üks naine, kes oli oma viimasel jooksuringil, peatus korraks minu juures. Vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma olen Margit, ning soovis mulle edu. Kui ta juba minu nime teadis, siis järelikult oli blogilugeja. Tegin natuke uurimistööd ja vist isegi tean, kes see tore naine oli. Väga-väga armas igal juhul. 🙂 Tänasin teda ja saatsin heade soovidega viimast 3,5 km läbima. Samal ajal, kui viimaseid osalejaid ootasin, möödusid minust juba finišeerunud triatleedid, kes kesklinnast välja liikuma olid hakanud. Nii mõnigi tänas veel hea sõnaga, et neile rajal abiks olin. See tegi südame väga soojaks. Made my day!

Kella 16.20 ajal jõudis minuni rattur, kes saatis viimast osalejat. Ikka mitu korda küsisin üle, et kas nüüd tõesti ongi viimane osaleja. 😀 Mulle nagu tundus, et viimasele ringile oli neid vähem jõudnud kui esimesele. Täitsa võimalik, et mõned katkestajad olidki. Selle kuumaga ma ausalt öeldes ei imestaks. Kuulsin ka seda, et rattarajal oli keegi infarkti saanud. 😦 Oh, need spordi pahupooled…

Aga lõppkokkuvõttes oli häid emotsioone rajal ja finišis siiski 100 korda rohkem kui halbu. Mina tulin vaatamata suurele väsimusele ülireipal sammul koju ning peaaegu jooksin treppidest üles, endal suur naeratus näol. Milline päev! 🙂 Vabatahtlikuna spordiüritusest osavõttu soovitan küll igaühele.

Ja mis te arvate, kas ma tahan nüüd veel rohkem TriSmile triatlonile minna? Jah või jah? 😉

Pühapäeval sain pildile Kaidi Kiviojaga, kes sai ETU European Cup Tartu Triatlonil ülekõrge 3. koha. Ja kui te oleks mu nägu näinud, kui ma nägin ,et ta hakkas mind Instagramis jälgima. :O :D
Pühapäeval sain pildile Kaidi Kiviojaga, kes sai ETU European Cup Tartu Triatlonil ülikõrge 3. koha. Ja kui te oleks mu nägu näinud, kui ma nägin, et ta hakkas mind Instagramis jälgima. :O 😀