Esimene nädal Norras.
Esmaspäeval olin veel Eestis, täpsemalt vanematekodus Ida-Virumaal. Alustasime isaga jalgaratta välihooaega. Tegime hästi kerge madala pulsiga 50-minutilise sõidu. Mõnus oli, kuigi tuul tahtis kohati ära tappa.
Teisipäeval tegelesin ainult reisimisega. Kolmapäeva ja neljapäeva veetsime härra Jooksjaga Bergeni haiglas. Trenni ei jõudnud ühelgi neist päevadest, sest väsimus oli lihtsalt meeletu. Polnud tahtmistki muud teha kui end horisontaali visata. Ühel õhtul jalutasime pikemalt ja kuna käisime ka jalgsi haiglas (2 x 3,2 km), sai samme tehtud korralikult.
Reedel tegin ühe lühikese jooksu. Olin energiast väga tühi, väsinud ja pulss peegeldas seda, enesetundest rääkimata.
Laupäeval tegime matka Floyeni mäe otsa. Bergen paikneb 7 mäe vahel, seega matkamiseks ja avastamiseks on siin suurepärased võimalused. Kui mulle tundus see matk raske, siis võrreldes järgmise päevaga oli Floyen käkitegu. Ilm oli ilus ja päikseline, kergelt tuuline, aga siiski väga mõnus. Matkarada oli alguses asfaltiga sillutatud, hiljem pinnasetee, tõusunurk polnud väga suur. Mõnus matk. Kõrgeim punkt, kuhu jõudsime, oli Garmini andmetel 387 m.
Väga kahju on sellest, et mägedesse minekuks kasutasin oma natuke vigast 18-55mm objektiivi, kuna arvasin, et äkki vajan laiemat nurka. Oleks pidanud oma hea 35mm kasutusse jätma. Natuke vigane objektiiv jamas natuke fookusega ja ma pole piltidega eriti rahul. 
Pühapäeval ronisime Ulrikeni otsa. Vot see oli juba midagi muud. Tõeliselt hard-core. Alguses oli pisike jupp pinnaseteed, edasi kulges kõik tõeliselt järsu tõusunurga all ja korraliku kivihunniku sees. Ilm oli ka pilvine, palju tuulisem ja väga külm. Õigemini mul polnud piisavalt riideid seljas. Ma sõna otseses mõttes ei julgenud väga oma selja taha vaadata, sest ma kardan kõrgust ja see vaatepilt võttis jala tõsiselt värisema. Ränkraske teekond. Lõpuks jõudsime 564 m kõrgusele.
Kui Floyenil oli palju rahvast, siis Ulrikenil ei kohanud peaaegu kedagi. Õnneks oli mul villane peapael kaasas, muidu oleks vist ajukelmepõletiku saanud. Teekond alla oli veel hullem kui üles. Korra kukkusin ja jalg lendas läbi lume jääkülma vette. Vahepeal olin jumala kindel, et koju me ei jõuagi. 😀 Vihma hakkas ka sadama. Kui lõpuks alla ja sealt koju jõudsime, olime läbikülmunud, väsinud ja näljased. Kõik lihased on valusad, alustades kõhust ja lõpetades pöidadega. Tuharat parem ei mainigi. Huh! Tõsine ettevalmistus SEB Tartu jooksumaratoniks. Pole sada aastat nii hullu trenni olnud.
Sellel nädalal… Ausalt öeldes ma ei teagi. Eks näis, palju ja mida teha jõuame. Kui eelmisel nädalal oli ilm täiesti ebabergenlik, siis see nädal lubab korralikku vihma ja pilvi. Vaatab. Tegelikult peaks ju jooksma hakkama…
Nourish, Train & Flourish 