Käes on kevad, mu Saucony Cortana 3 on omadega juba 350 km tagasi täitsa läbi ning üle 10 km joostes on tunne, et jooksen paljajalu, sest päkad löövad tuld. On aeg uuteks tossudeks.
Kui veel paar kuud tagasi olin kindel, et järgmisena hakkan jooksma Skechersi tossudes, siis pärast mõtlemist ja proovimist on see tahtmine üle minema hakanud. Esimene põhjus on see, et ma ei tahaks jälle heel-toe dropi ehk kanna-varba vahet liialt palju suurendama hakata. Jooksen praegu 4 mm dropiga ning tahan jätkata oma jalakeste abitusse olukorda panemist, et pöialihased saaksid tugevamaks. Väga suur varba-kanna vahe toob enamasti endaga kaasa rohkem ‘manti’ ja tuge jala all ning paneb jala liiga mugavasse olukorda, kus on waaaaay liiga lihtne julmalt üle kanna joosta. Skechersi valikust ma midagi väga 4–6 mm kanti ei leidnudki. Samuti olid paljud tossud jalalabast kuidagi laiad, kuigi jalas oli number 39 (tavaliselt olen kandnud numbrit 40 või 40,5). Kõige mugavam oli jalas GOrun 4, drop 8,4 mm (EDIT: ilma sisetallata 4 mm!!!), aga midagi tundus ikka kuidagi… vale. Osadel tossudel olid väga head allahindlused ja 50€ hinnasildid olid peibutavad, aga Skechersist lahkusin tossudeta.
Nüüd olen väga kinni jäänud New Balance’i valikusse. Tõsi ta on: üks suur faktor on kindlasti see, et NB-st saaksin 2 paari tosse ühe paari muude tossude hinnaga. Päris ausalt öeldes ma enam 130–150€ ühe tossupaari eest maksta ei taha. Minu jaoks see ei õigusta end. New Balance’ist pakkusid mulle huvi Boracay, Zante, Vazee Pace, Vazee Rush ja Vazee Prism.
Zantet, Pace’i ja Rushi olen saanud ka Norras või Eestis proovida. Zante välistasin peale proovimist, sest nad on mulle natuke liialt pehmed ja tundsin selgelt, kuidas mu jalavõlv vajaks siseküljelt natuke enam toestust, mida Zante ei paku. Vajan natuke rohkem stabiilsust ja tuge, et mitte täiesti siseküljelt läbi vajuda, muidu on tegu ülipehme ja mugava sussiga. Boracay on põhimõtteliselt Zante noorem õde, seega nende jahtimisega ma vist rohkem vaeva nägema ei hakkagi.
Kõigi Vazeede drop on 6 mm (EDIT: Prismide drop on 8 mm), nad on väga sarnase väljanägemise ja liistu laiusega.
Vazee Prismi ma kahjuks proovida saanud ei ole, kuigi väga tahaks. NB kirjeldab neid nii: “Uus Vazee Prism on suunava toestusega, kiire treeningjalats.” Kõlab nagu midagi mulle. Palju raskemad kui teised Vazeed, kaal 234 g. NB klassifitseerib nad Light Stability alla.
Vazee Rush’id olid jalas väga mõnusad, toestasid õigeid kohti ja olid pehmed, ent ka piisavalt jäigad. Treeningsussina ja pikemateks jooksudeks ilmselt väga mõnusad. 181 g. Klass: Neutral.
Vazee Pace’id on pigem võistluste ja lõigutrennide teema, tegu on kiirema tossuga. Jalas olid sellegipoolest mõnusad. “Vazee Pace on uue põlvkonna eriti kiire eliitklassi jooksujalats aitamaks purustada sinu endiseid rekordeid.” 184 g. Klass: Neutral.
Ise kaldun selle poole, et ostma peaks 2 paari tosse: kas Rush + Pace või Prism + Pace. Kokkuvõttes peaks ilmselt enne otsustamist võtma ette tee Tallinna New Balance Eesti esindusse.
Mis tossuga Sina jooksed? Kas oled uute valimisel sama segaduses kui mina? 😀
Kõndisime väga järskudest tõusudest üles Floyeni jalamile, kus algas jooksurada. Siis jätkasin sellise süsteemiga, et sik-sakilisel rajal jooksin sirge tõusu (150–300 m) ja puhkasin kurvis, kuni pulss alla tuli. Härra tegi samal ajal ühe mäkkejooksu samal lõigul veel. 😀 Alguses oli ikka nii raske, et vanduma tahtis võtta, aga lõpp läks juba paremaks, kuigi jalad olid nii piimhapet täis, kui olla said. Kokku sai 10 lõiku (!!!) ja umbes 2 km puhast mäkkejooksu. Floyeni otsast alla tulime jälle joostes. Hea arendav tund aega ja 6 km. Tunnen, kuidas Norras paremaks saanud olen. 🙂
Nourish, Train & Flourish 