Uute jooksutossude otsinguil

Käes on kevad, mu Saucony Cortana 3 on omadega juba 350 km tagasi täitsa läbi ning üle 10 km joostes on tunne, et jooksen paljajalu, sest päkad löövad tuld. On aeg uuteks tossudeks.

Kui veel paar kuud tagasi olin kindel, et järgmisena hakkan jooksma Skechersi tossudes, siis pärast mõtlemist ja proovimist on see tahtmine üle minema hakanud. Esimene põhjus on see, et ma ei tahaks jälle heel-toe dropi ehk kanna-varba vahet liialt palju suurendama hakata. Jooksen praegu 4 mm dropiga ning tahan jätkata oma jalakeste abitusse olukorda panemist, et pöialihased saaksid tugevamaks. Väga suur varba-kanna vahe toob enamasti endaga kaasa rohkem ‘manti’ ja tuge jala all ning paneb jala liiga mugavasse olukorda, kus on waaaaay liiga lihtne julmalt üle kanna joosta. Skechersi valikust ma midagi väga 4–6 mm kanti ei leidnudki. Samuti olid paljud tossud jalalabast kuidagi laiad, kuigi jalas oli number 39 (tavaliselt olen kandnud numbrit 40 või 40,5). Kõige mugavam oli jalas GOrun 4, drop 8,4 mm (EDIT: ilma sisetallata 4 mm!!!), aga midagi tundus ikka kuidagi… vale. Osadel tossudel olid väga head allahindlused ja 50€ hinnasildid olid peibutavad, aga Skechersist lahkusin tossudeta.

Nüüd olen väga kinni jäänud New Balance’i valikusse. Tõsi ta on: üks suur faktor on kindlasti see, et NB-st saaksin 2 paari tosse ühe paari muude tossude hinnaga. Päris ausalt öeldes ma enam 130–150€ ühe tossupaari eest maksta ei taha. Minu jaoks see ei õigusta end. New Balance’ist pakkusid mulle huvi Boracay, Zante, Vazee Pace, Vazee Rush ja Vazee Prism.

Zantet, Pace’i ja Rushi olen saanud ka Norras või Eestis proovida. Zante välistasin peale proovimist, sest nad on mulle natuke liialt pehmed ja tundsin selgelt, kuidas mu jalavõlv vajaks siseküljelt natuke enam toestust, mida Zante ei paku. Vajan natuke rohkem stabiilsust ja tuge, et mitte täiesti siseküljelt läbi vajuda, muidu on tegu ülipehme ja mugava sussiga. Boracay on põhimõtteliselt Zante noorem õde, seega nende jahtimisega ma vist rohkem vaeva nägema ei hakkagi.

wzantbs2_nb_14_i wboragp2_nb_14_i

Kõigi Vazeede drop on 6 mm (EDIT: Prismide drop on 8 mm), nad on väga sarnase väljanägemise ja liistu laiusega.

Vazee Prismi ma kahjuks proovida saanud ei ole, kuigi väga tahaks. NB kirjeldab neid nii: “Uus Vazee Prism on suunava toestusega, kiire treeningjalats.” Kõlab nagu midagi mulle. Palju raskemad kui teised Vazeed, kaal 234 g. NB klassifitseerib nad Light Stability alla.

wprsmpb_nb_14_i

Vazee Rush’id olid jalas väga mõnusad, toestasid õigeid kohti ja olid pehmed, ent ka piisavalt jäigad. Treeningsussina ja pikemateks jooksudeks ilmselt väga mõnusad. 181 g. Klass: Neutral.

wrushbp_nb_14_i

Vazee Pace’id on pigem võistluste ja lõigutrennide teema, tegu on kiirema tossuga. Jalas olid sellegipoolest mõnusad. “Vazee Pace on uue põlvkonna eriti kiire eliitklassi jooksujalats aitamaks purustada sinu endiseid rekordeid.” 184 g.  Klass: Neutral.

wpaceyp_nb_14_i

Ise kaldun selle poole, et ostma peaks 2 paari tosse: kas Rush + Pace või Prism + Pace. Kokkuvõttes peaks ilmselt enne otsustamist võtma ette tee Tallinna New Balance Eesti esindusse.

Mis tossuga Sina jooksed? Kas oled uute valimisel sama segaduses kui mina? 😀

Workout Week 18.–24.04.2016

18.–24.04.2016

Esmaspäev: puhkus. Pärast hullumeelset matka Ulrikenile oli aeg puhkepäevaks.

Teisipäev: kerge jooks. Tegime härra Jooksjaga kerge tunniajase jooksu sileda profiiliga rajal (aga Elevation Gain ikkagi 353 m). Jooksime ühe veekogu juurde ja tegime seal ümber kaks 3 km ringi. Vahepeal kadus mul motivatsioon ära, aga polnud ilus vinguda, kui teine viitsis minu tempos lonkida ja üldiselt oli jooksmine juba kergem kui eelmisel nädalal. Äkki need tõusulised matkad aitavad? 7:02 min/km ja 155 bpm.

Kolmapäev: mäkkejooksud. Aeg arendavaks jooksuks. SEB 23 km maastikku on ikka neetult lähedale jõudnud ja mina olen sama kehv nagu alati. :/ Kõndisime väga järskudest tõusudest üles Floyeni jalamile, kus algas jooksurada. Siis jätkasin sellise süsteemiga, et sik-sakilisel rajal jooksin sirge tõusu (150–300 m) ja puhkasin kurvis, kuni pulss alla tuli. Härra tegi samal ajal ühe mäkkejooksu samal lõigul veel. 😀 Alguses oli ikka nii raske, et vanduma tahtis võtta, aga lõpp läks juba paremaks, kuigi jalad olid nii piimhapet täis, kui olla said. Kokku sai 10 lõiku (!!!) ja umbes 2 km puhast mäkkejooksu. Floyeni otsast alla tulime jälle joostes. Hea arendav tund aega ja 6 km. Tunnen, kuidas Norras paremaks saanud olen. 🙂

Neljapäev: puhkus.

Reede: pikk matk. Tegime jälle ühe pika matka, mis viis meid Rundemaneni ja Floyeni peale. Andis ikka ronida, mina muidugi sain vahepeal ka vinguda. 😀 Õnneks oli mul seljakotis lisariideid kaasas, mis mäkke ja tuule kätte jõudes kasuks tulid. Vaated olid muidugi imelised. See ronimine on ikka väga korralik jõutrenn jalgadele. 666 tõusumeetrit.

Laupäev: jooksumatk. Sai nii joosta kui matkata. Alguses jooksime 2 km, kuni jõudsime Stoltzekleiveni trepini. Oh sa issand juudas appi-appi-appi. 😀 Matk mäest üles mööda kivirahnudest ‘treppi’ 20–40-kraadise nurga all. Oli ikka raske küll. Mina seal ei jooksnud, juba kõndides üles rühkides oli pulss 170. Edasi suutsin mäe tipus peaaegu jala välja väänata, seda siis 2 korda. Sai eesti keeles lausa paar roppu sõna öeldud. Sealt jooksime-kõndisime Floyenile ja edasi samamoodi mäest alla linna. Oli ikka raske trenn küll, lisaks kehvad ilmastikuolud tuule ja lumega. 598 tõusumeetrit.

v-2016-04-23-10

Pühapäev: puhkus. Aeg saab veedetud autos ja laevas.

Ongi minu aeg Norra kuningriigis läbi saanud. Tõusumeetreid olen 11 päevaga võtnud siin 3308, eelmisel aastal oli neid kogu aasta sportlike tegevuste peale umbes 6000. 😀 Juba esmaspäeval olen kohal SEB ühistreeningul Elvas: võtame siis mõned Eesti tõusud ka vahelduseks. Ja kui SEB-l 8. mail eelmise aasta aega ei paranda… No ma ei tea. Pärast sellist treeninglaagrit võiks ju midagi tulla. 😉