SEB 33. Tartu Jooksumaraton (23,4 km)

Sellest võistlusest ei olegi midagi väga pikalt rääkida. Põhimõtteliselt koosnes kogu rada minu jaoks kahest osast: esimesed 10 km, kui sain eesmärgiks seatud tempot teha, ning kõik pärast seda hetke, kui mul pilt tasku minna tahtis.

Hommik algas nagu ikka: hommikusöök (moosiga kaerahelbepuder) vara sisse, auto ja bussiga Tartust Elvasse ja sealt Otepääle. Kohal olime juba kell 9.50, seega oli meil üle tunni aja, et mitu korda vetsus käia, niisama tšillida ja jutustada ning väike soojendus (jooks, jooksuharjutused ja võimlemine) teha. Aeg läks väga ruttu ning oligi käes hetk stardikoridori minna. Valisin eelviimase koridori, ennustatava lõpuajaga 2 h 11 min – 2h 25 min. Stardipauk kõlas täpselt kell 11.

Algusmeetrid olid ülerahvastatud, aga üldiselt saime siiski päris kenasti stardist minema. Olin kahe jooksukaaslasega end gruppi võtnud ning plaanisime tempot hoida 5:45–6:00 vahel, et sihtida lõpuaega 2:15–2:20. Endale üllatuslikult ei kihutanudki stardist minema ja ei pannud endale esimese kilomeetriga põntsu. Tegelikult oli juba algusest peale raske: tõus tõusu järel, päike pähe lõõskamas ning ühtegi metsavaheteed ega puuvarju ei paistnud kuskil. Langustel sai küll natuke taastuda, aga üldiselt tagantjärele vaadates oli pulss kogu aeg kõrge (võistluse ajaks peitsin pulsi ekraanilt ära). Juba kuuendal kilomeetril tundsin, et mul on raske. Kahtlesin, kas pean selle tempoga lõpuni vastu.

Mingil hetkel jõudsime lõpuks metsavaheteele, kus puud varju pakkusid. Enesetunne aga eriti paremaks ei läinud. Üritasin ikka oma tempogruppi hoida ning mitte neist eriti maha jääda. Kuni 11. km alguseni (või oli see 10. km lõpp?).

Siis lõi mul järsku silme eest pildi värisema. Kõik oli kuidagi udune ja segane. Jäin automaatselt seisma ning sellise enesetundega seismine ja kõndimine oli ainus mõistlik tegu. Mul oli tõesti tunne, et nüüd läheb pilt tasku ära, kukun sinna kraavi ning sõidan finišisse kiirabiautoga. Peatusin, pilt selgines ning hakkasin vaikselt kõndima, siis sörkima. Süda oli ka kuidagi paha. Kaalusin pikalt, kas julgen üldse geeli võtta, aga igaks juhuks ikkagi võtsin ühe IsoGeli. Õnneks ei põhjustanud see mingeid komplikatsioone. Umbes kilomeetri pärast tuli joogipunkt, kus sain endale mitu topsi külma vett pähe (ja kõhtu) kallata. Mu keha oli tulikuum ning see külm vesi aitas. Võib-olla isegi liiga palju, sest mingil hetkel tekkisid mul külmavärinad, mis õnneks mööda läksid, aga siis hakkas jälle nii palav. Samuti oli mul raja esimesel poolel janu, joogipunkte oleks võinud tihedamini olla.

Päike, soojus ning mina võistlustempos jooksmas lihtsalt ei sobi kokku.

10. km lõpus käis pauk ära ning edasised kilomeetriajad on tagantjärele vaadates ikka… koledad.

Edasine teekond kulges lihtsalt mingis omas tempos. Pulss oli aga jätkuvalt ikka kõrge ning enesetunne kehv. Vaikselt hakkas muidugi natuke parem, sest joosta ma ju ikkagi sain. Tõuse võtsin aga kõndides, sest ma tõesti kartsin, et jälle juhtub midagi, sest pulss hüppas igal tõusul ülespoole. See “pilt läheb eest” hetk oli ikka väga hirmus. Isegi Olümpiajooksul, kus oli samasugune päike, aga 15 kraadi kõrgem temperatuur, ei kogenud ma midagi sellist.  Ma mõtlesin korraks katkestamisele, aga see mõte läks õnneks ruttu ära.

Igal juhul oli mul sellest koledast hetkest alates veel 13 km joosta. Kuskil 11 km enne lõppu püüdis mu kinni jooksukaaslane Liisi, kellega otsustasime koos lõpuni minna. Tundus, et ka tal oli väga raske. Tema elukaaslane pakkus meile veel vahepeal juua, mis oli väga tänuväärne tegu. Vahepeal möödus meist veel grupikaaslane Maria, aga tema tempoga ma kaasa minna ei suutnud. 2 joogipunkti läbisime koos Liisiga, aga 3 km enne lõppu jäi ta minust maha. Mul oli ikka väga halb tunne ta maha jätta, aga läks nii…

Lõpp oli ikka raske. Lootsin, et mingi lõpuadrenaliin tuleb sisse. Ei tulnud. Elu aeglaseim poolmaraton: minu kella järgi kuskil 2:18 peal. Sealt oli veel üle 2 km minna. Vaikselt tiksusin ning üle finišijoone jõudsin ajaga 2:33. Olin nii õnnelik, et see piin otsa sai ja isegi naeratasin finišis, mille fotograaf kavalalt pildile püüdis. 😀

Foto: K. Kroon
Foto: K. Kroon

Finiš. Umbkaudu 15 minutit hiljem, kui oodata oli. Mingi ime läbi polnud ma aga üldsegi kurb või väga pettunud. 🙂 Mul polnud sellel rajal mingit rekordit murda, sest jooksin seal esimest korda, ning pärast seda hirmutavat hetke 10. km lõpus olin ma õnnelik, et jõudsin omal jalal finišisse.

Nagu paljudelt kuulsin, siis oli see raske võistlus. Nii mõnedki trennikaaslased polnud oma ajaga eriti rahul. Mina ei treeni maastikul ju peaaegu üldse ning ega see võistlust just kergemaks ei teinud. Seekord läks siis nii. Hiljem käisin veel Marise ja Mariaga Auras saunades ja mullivannis taastumas. Ütlesin neile, et mind juba häirib see, et mu ülihalb aeg mind ei häiri. 😀 Igal juhul tore, et mu tuju ei langenud. Alles kolm päeva enne võistlust Cooperi testil sai see hea jooksja tunne kätte saadud ja see loeb mulle (eriti eesootavaid võistlusi silmas pidades) rohkem kui see üks võistlus. 

Küll need minu ajad veel tulevad. Pole lihtne kevad olnud, ilmselt olen oma kahe jooksuaine ning teiste trennidega keha lihtsalt ära väsitanud ja segadusse ajanud, aga ma sain lõpuks selle õige jooksutunde ja meelestatuse kätte. Oleks veel mind pikka aega kummitanud tõeliselt kehva meeleoluga sellise ajaga lõpetanud… Ma kahtlen, kas ma siis üldse ühelegi võistlusele enam kippunud oleks. Aga nüüd on positiivsus naasnud. Kuna kevad pole olnud eriti ideaalne, seega järelikult sügis ja maraton peavad ju suurepärased tulema, eks? 😉

Järgmisel päeval andsid jalad, eriti sääred ja Achilleused ning vasak põlv väga korralikult tunda. Seljalihased ja puusapainutajad olid päris valusad. Võistlusjärgsel ööl valutasid põlved, palju allamäge jooksmist ei ole nali. Samuti leidsin oma jalgadelt täiesti uue koha pealt (teate küll seda nukki, mis siseküljel enne varbaid on?) villid, paremal oli vill pisike, aga vasakul üpris suur. Ilmselt jalad alles harjuvad uute tossudega. Kuna ma sõin võistluspäeval tavapärasest vähem, sest isu lihtsalt polnud, olin päevaga kaotanud 1,4 kg (ilmselt tuleb see aja jooksul tagasi, kuna enamik kaotatust oli vesi). Tavaliselt on mul pärast pikka jooksu, eriti võistlust, kõht kogu aeg tühi. Ilmselt see kuumus/peaaegu kuumarabandus/peaaegu päikesepiste pani kehale põntsu, sest pärast finišit oli mul üpris halb enesetunne ning isegi supp ei läinud alla. Ainult janu pole ma siiani kustutatud saanud, kuigi olen liitrite kaupa (mineraal)vett joonud. Keha andis igast otsast märku, et läbitud sai üks füüsiliselt väga raske võistlus.


Vaheajad:

  • Kirikuküla (5,3 km): 31:50 (koht: 1565)
  • Paluveski (11 km): 1:07:30 (1593)
  • Ketneri (15,6 km): 1:38:40 (1626)
  • Sassi (19,6 km): 2:08:07 (1643)
  • poolmaraton (21,1 km): 2:18:51 (1636)

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:33:49 (neto: 2:33:07)
  • Tempo: 6:31 min/km
  • Keskmine pulss: 171 bpm
  • Maksimumpulss: 182 bpm
  • Kulunud kalorid: 1498 kcal
  • Koht: 1633 (1839-st)
  • Koht naiste seas: 375 (494-st)
  • Koht vanusegrupis: 189 (251-st)

PS! Veel saab valida Eesti parimat spordiblogi. Minu oma on ka valikus olemas. 🙂 Hääletamiseks kliki SIIA, otsimiseks Ctrl+F ja healthymargit.com ning siis kliki lehe all “Saada”.

Advertisements

18 thoughts on “SEB 33. Tartu Jooksumaraton (23,4 km)

  1. Mütsiga pole mugav joosta, aga tegelikult nokamütsi aitab väga hästi kuumuse vastu… Ma ise vihkasin nokamütsiga jooksmist, aga ilma selleta nüüd suvel on üsna keeruline (kui päike lagipähe). Nüüd kastan igas kohas üle oma mütsi ja elu lill 😀

    1. Olen õhukese valge nokamütsiga ka jooksnud, kas või sellel eelmise aasta ülepalaval Olümpiajooksul, aga see ajab pea õudselt palavaks, kuna mul on päris paksud juuksed. Peaks vist ainult selle nokaga, aga ilma mütsi osata nokatsi ostma. 🙂

      1. Aga kas vee pähe valamine pole aidanud? Eelmine aasta ma selle Saadjärve jooksu aint selle najal läbi tegingi :S juuksed ka kindlasti faktor küll ja neid sul on 🙂 Iseasi, kas ilma mütsita nokakas ei toimi nii, et sul tume pea ja keevitab veel rohkem..? Aga ma igas punktis lihtsalt tuimalt valasin pähe vett ja suht üleni ka. Järgmiseks joogipunktiks olin küpsend juba, aga jälle vesi aitas…

        1. Kallasin ikka vett pähe, aga oleksin vist pidanud seda juba enne starti tegema või kohe esimeses joogipunktis. Ilma mütsi osata nokats samas ei kaitseks pead üldse, rohkem ainult nägu. Ei sobi mulle ka ükski variant. 😀

  2. Tubli, et lõpuni jõudsid. Märkasin ikka siin ja seal jalutavaid võistlejaid.
    Minu esimene võistlus läks suurepäraselt ja nüüd mõtlen, et äkki oleks mõistlik mõne klubiga liituda, et end treenida ka jooksualaselt. Oskad äkki soovitusi anda?

    1. Üldiselt spordiklubid eraldi jooksutrenne ei paku, kui just TYSK välja arvata (suvel tavaliselt meil JJV tunde üldse pole olnud, juunis lõppevad ära ning siis uuesti algus septembris). Tartu jooksugruppidest meenuvad esimese pauguga Eratreening, Prorunner ja Jooksupartner. Võib-olla on mõned veel, ega ma kõiki ei tea kindlasti. 🙂 Eks uuri nende kohta, võib-olla leiad endale sobiliku.

  3. Tubli, et lõpuni jõudsid, aga see virvendus on ohtlik asi. Kui peale finišit ei virvendanud, siis ehk polnud hullu. Mul mõned aastad tagasi samal jooksul , kui veel palavam 24 soojakraadi, siis pilt ees virvendas veel tund aega peale finisit. Pidin mitmel pool puid kallistama, et mitte pilti tasku visata. Vahel on halbu päevi kõigil. Ära selle pärast meelt heida. Isegi olin enda tulemuses ülimalt pettunud, kuna treeningkoormused on isegi suuremad olnud kui eelmine aasta ning jätsin isegi spetsiaalselt kevadel nädal varem maratoni jooksmata, et siin jooksul hea tulemuse teha-tulemuseks aga koguni 2,5 minutit kehvem aeg, kui eelmine aasta ja siis oli veel nädal varem joostud maratoni väsimus sees.

    1. Vahel lihtsalt ei lähe kõik päris nii, nagu ootame ja loodame. Tugevad saavad üle, liiguvad edasi ja teevad oma eesmärgid lõpuks ikkagi teoks. 🙂

  4. Alati teiste tagasisidesid võistlustest lugedes tuleb veel nii mitu asja meelde, millest oleks võinud ka rääkida. 😀 Korralduse koha pealt ei nurise, aga olen nõus, et teeninduspunkte oleks võinud olla mõni rohkemgi. PS. Mulle meeldib su positiivne suhtumine, tubli oled!

    1. Eks nii kipub nende postitustega tõesti olema. Aga seda huvitavam on teistel lugeda erinevate inimeste kogemusi. 🙂 Aitäh!

  5. Mitu päeva järjest mineraalvee joomine võib olla kui nõiaring, kuna vees olevad soolad tekitavad pidevalt janu juurde. Seetõttu soovitaks janu leevendamiseks ikkagi tavalist vett juua 😉

    1. Nüüd olengi tavalisele üle lülitunud, esmaspäeval jõin viimase mineraalvee. Vaikselt hakkab nüüd janu juba üle minema, samuti tundub, et kaotatud veekaal on tagasi tulnud oma normaalsele tasemele. Aga hea nõuanne, mis kõrva taha panna, aitäh! 🙂

  6. Wow, Margit, uskumatu, et sellise pulsiga lõpuni suutsid pingutada. Aga selline “virvendamine” on muidu ikka väga ohtlik asi. Hea, et Sa ikka terveks jäid 🙂

    Ja küll need supertulemused ükskord tulevad, sügisel jookseme Tallinnas maratoni nii, et silm ka ei pilgu 😉 😛

    1. Hakkan siis ruttu harjutama, kuidas 5+ tundi silmi lahti hoida. 😀 Sa saad vist nelja tunniga hakkama, seega pead vähem harjutama. 😉 😀

  7. Esimeseks korraks igati kobe tulemus-mõtle kui lihtne on nüüd igal järgneval aastal oma tulemust parandada 😀

    Tulemus korreleerub täpselt eelnevate resultaatidega, ei mingit ebaõnnestumist -ennustasin su tulemust 2:30-2.40 vahemikku..
    Ärakukkumist ei tulnud , käimisele ja pildi eest minekule vaatamatta.

    Raja iseärasus on see ,et rõõmus ja kiire jooks lõpeb II TP-ga , edasi on vaid pikad ronimised või halvasti joostavad laskumised.

    Kõnniti ka pool tundi varem lõpetanute grupis-järsemate nukkide käies võtmine on ehk isegi ökonoomsem ja mõttekam kui joostes.

  8. Vaatasin, et sul 2. ja 3. kilomeeter kõige kiiremad. Mul on ka alati samamoodi, kui jooksuvõistlustel olen osalenud. Üritan küll alati alustada rahulikult ja joosta kergelt tõusvas tempos … ja kui esimese kilomeetri kuidagi veel suudan end tagasi hoida, siis alati just 2. ja 3. kilomeeter on need, millega end kokkuvõttes läbi küpsetan. Ja ma ei mõtle, et sa ka niimoodi tunned, lihtsalt mul tuli see seos pähe praegu.
    Muidugi oled väga tubli, et lõpuni jooksid! Küll need kiiremad ajad ka tulevad:)

    1. Eks seal alguses oli allamäge jooksu ka rohkem, mis natuke kiirust arendada lubas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.