12 nädalat uut (jooksu)elu

2021. aasta 23. märtsil algas selle suure ja valusa peatüki nimega südamehaigus loodetavasti viimane vaatus. Ma küll jälle jooksen – oleks keegi mulle öelnud märtsi alguses, et juba juunikuus neid sõnu öelda saan, poleks ma seda eales uskunud –, kuid minu jaoks ei ole see peatükk veel läbi. Tunne hinges ei ütle, et ma oleks sellest kõigest üle saanud. Midagi on veel puudu, et öelda: nüüd on see läbi, nüüd olen ma terve. Ma olen enda jaoks üpris selgeks mõelnud, mida sellele peatükile punkti panemiseks veel vaja on. Minus on suur lootus, et millalgi lähitulevikus saan ma enda jaoks selle peatüki lõppenuks lugeda. Selle nimel ma ju töötangi. 🙂

Nagu allpool Garmin Connecti kuvatõmmistest näha on, oli see treeningkava, mille ma endale kondikavaks ette võtsin, algajatele mõeldud poolmaratoni treeningplaan. Disclaimer: et pikk treening ei satuks esmaspäevale, pidin alguspäevaks valima esmaspäeva (22.03), mitte teisipäeva (23.03). Lillaga on märgitud treeningplaan; teiste värvidega trennid, mida ma reaalsus tegin. Garmini loogika on see, et treeningplaani jooksud on suure kastikesega kalendrisse välja kirjutatud, muud trennid ja puhkepäevad on peidetud väikse kommentaarimulli sisse. Seega ei saa pelgalt peale vaadates kogu treeningplaani näha, kuid annab siiski aimduse ette, milline ülesehitus jooksude osas seal oli.

Tegelikkuses oli see Garmini treeningplaan 16-nädalane. Kuna viimased 4 nädalat oli mõeldud väga spetsiifiliseks võistluseelseks perioodiks, kus timmitakse kiirust, joostakse veel üks 10 km võistlus ja seejärel tuuakse maht alla, siis lõpetasin ma plaani 12. nädalaga sel pühapäeval. See tundus olema kõige loogilisem koht. Mul ei ole plaanis praegu isegi proovida poolmaratoni joosta, seega on lihtsam praegu alustada mõne järgmise plaaniga, mida kohati vastavalt endale mudida, kui et käesoleva plaani iga ettenähtud treeningut järgmised 4 nädalat ringi teha.

Märts. Eesmärk oli 3 korda nädalas veidike joosta, 1 kord nädalas ÜKEt teha ja kõik muu tuli tunde järgi.
Aprill. Laias laastus olid põhimõtted samad nagu alustades, kuid nüüd hakkasid treeningud vähehaaval pikenema. Esimene proovikivi oli Tartu Maastikumaraton.
Mai. Sain uuesti basseinis ujumas käima hakata. See oli minu iganädalane eesmärk. ÜKE tegemise motivatsioon kadus ära. Üks nädalavahetus jäi vaktsineerimise tõttu trennivabaks, aga sellest pole midagi.
Juuni. Pikad otsad venisid päris pikaks. ÜKE vahetasin BodyPumpi vastu. Viimasel nädalal jätsin ühe teisipäevase jooksu ära, kuna vasaku jala välisvõlv andis paariks päevaks tunda. See õnneks möödus kiirelt, kuid ei hakanud vigastusega riskima.

Kokku jooksin 12 nädala jooksul 36,5 tunni jooksul 280 kilomeetrit, s.o nädalas keskmiselt 3 tundi ja 23 km. Lisaks kõndisin 50 km, sõitsin rattaga 105 km, ujusin 13 km ja tegin 9 tundi jõutrenni.

Minu eesmärk oli selle plaani toel vaikselt jooksma hakata. Füüsilise seisu parandamine oli oluline, kuid kindlasti mitte primaarne. Olulisim eesmärk oli oma hirmude ületamine, et mu vaimne pool füüsist toetaks, sest seni oli mu haigusest räsitud vaimne maailm füüsilisele kehale vastu töötanud. Seetõttu ma küll jälgisin, kuid ei hoidnud hammastega kinni pulsikella näitudest (kes teab, mis mu pulsitsoonid praegu on, kui viimane koormustest jääb enam kui poole aasta tagusesse aega?), vaid keskendusin joostes sellele, kuidas ma end tunnen. See tähendas oma mõtete ja füüsilise enesetunde pidevat jälgimist. Ma ei alusta jooksmisega ju esimest, vaid teist korda. 😉 Ma olen esimesest korrast midagi õppinud.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas tundsin ma end 12 nädalat tagasi versus nüüd, siis võin ma ausalt öelda, et teile kirjutab siin täiesti uus inimene. 😍 Muutunud on kõik: keha, hing, mõttemaailm.

Need esimesed jooksud, mis ma tegin, olid ausalt väga-väga rasked. Taastuvast südamest ei hakka ma üldse enam rääkimagi, sellest on siin piisavalt räägitud. Jooksmise vahele kõndimine oli õnneks plaanis must-valges kirjas ette nähtud ja kulus igati marjaks ära, sest esialgu võttis ka 20 minutit järjest sörkimist võhmale. Mu keha ei olnud enam harjunud jooksma! Lisaks südamele olid mingisugused “jooksulihased” täiesti treenimata ja lihtsalt ei jõua keha jooksusammul edasi kanda. Oled seal maa küljes superliimiga kinni ja ülespoole lennata on nii kuradi raske. Kõik saab alguse pöidadest (kuigi ka haiguseelne = natuke kergem kehakaal oleks abiks). Mul olid ju alates varasest lapsepõlvest kuni jooksmisega alustamiseni lampjalad. Esimestel aastatel olid enam-vähem kõik mu vigastused seotud nõrkade pöidadega, mis selle koormusega hakkama ei saanud. Jooksmine on lihtsalt niivõrd high impact spordiala, füüsika vastu ei saa. Aastatega kehakaal normaliseerus ja pöialihased said tugevamaks. Mu jalavõlvid tõusid ja tugevnesid silmaga nähtavalt.

Poolteist aastat südamejamasid tegi pöidadele jälle 1–0. Uuesti alustades tundsin ma esimesest trennist, et pöid on nõrk. Lisaks oli kogu keha kuidagi “vale”: teatud lihased, mis ammu pole suurt midagi tegema pidanud, said järsu äratuse pikast talveunest. 12 nädalat hiljem tunnen, et seis pöidades on juba palju parem, kuigi vajab veel loomulikult tööd. Keha on üldplaanis 100 korda tugevam kui enne. Lihased on ärganud. Isegi peale vaadates on aru saada, et muutus on toimunud. Polster on alles 😀, aga seal all on tugevam sisu kui enne. Siit saab edasi liikuda küll.

Tugevam sisu ei tähenda aga ainult lihaseid, vaid midagi veelgi sügavamat. Muutus minu mõttemaailmas on toimunud. See on aidanud ärevust maandada ja hirme eemale peletada. See on justkui positiivne nõiaring: mida rohkem suudan oma mõttemaailmaga tööd teha, seda vähem tunnen ärevust ja hirmu; mida vähem ärev ja hirmul olen, seda paremaks läheb seis mõttemaailmas. Alguses kordasin igal jooksul ja õhtul magama minnes endale sadu kordi mantrat: “I’m happy. I’m healthy. I’m strong. I’m beautiful.”, et ärevust ja “aga-mis-siis-kui“-sid eemale peletada. Nüüd pean seda aina vähem ja vähem tegema, sest usk iseendasse hakkab naasema. Igaüks mediteerib omamoodi, I guess?

Reaalsus on see, et valu rindkeres pole ma need 12 nädalat tundnud. 🤯 (Edit: vaktsiinipäev välja arvatud) Trennid, ka kõige raskemad ja mahukamad, ei ole mind haigeks teinud. See muster on vaja ajusse uuesti tugevalt sisse kirjutada: ma ei pea enam pingutust kartma; trenn teeb mind tervemaks, mitte haigemaks. Ei ole võimalik võrrelda, milline on minu mental state praegu vs varem. Mõttemaailm vajab loomulikult veel tööd – kellel ei vajaks? – kuid olen astunud suure sammu õiges suunas edasi. Selle vankumatu tugevusega Margitini, kes igast seinast läbi jooksis, kes 100% usuga oma eesmärkideni liikus, kes neid maailma ägedamaid maratone jooksis, on veel veidike minna, aga ma olen õigel rajal. Ma tunnen seda iga oma keharakuga.

Mäletate, mida lubasin endale 2020. aasta alguses, kui ma südame taastusravis käima hakkasin? Et ühel päeval jooksen ma jälle. Võib-olla enam mitte kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. Kas nüüd tõesti on nii, et see aeg ongi kätte jõudnud? Oh, kuidas ma seda loodan! 😍🤞

“You’re still there. Life goes on. And life is beautiful.” ❤️

Joonealune märkus, mida oma vaimse terve nimel ütlema pean:

Ma tean, et osad interneti-inimesed on vankumatul arvamusel, et mina ise ei tea iseenda, oma tervise ja oma keha kohta suurt mitte midagi. Seetõttu tuleb neil mind pidevalt õpetada, sest nemad teavad seevastu minu kohta kõike. Ma olen siin kirjutanud juba 8 aastat ja vastu võtnud kogu tagasiside. Küll mitte alati heal meelel, kuid siiski lugenud ja avaldanud kõik arvamused, mida kommentaaridesse jäetud on. Kui ma aga oma nõrgimatel hetkedel palun end korraks mitte kritiseerida ja õpetada, sest ma tõesti ei vaja seda, siis ma palun, et seda respekteeritaks. Nii palju võiks ma väärt olla.

Seega palun: kui sa tunned ka selle postituse puhul vastupandamatut tungi mulle kommenteerides õpetussõnu jagada ja treeningkava koostada, siis kirjuta see kommentaar ära, lihvi see täiuseni, tunne end hästi, et oled saanud nii tark olla, ning seejärel kustuta see kommentaar ja ära saada seda mulle. Ma ei taha neid praegu lugeda.

Tartu Maastikumaraton (10 km)

Kirja pandud 10. mail.

Olime härra Jooksjaga kokku leppinud, et pühapäeval, 2. mail lähme Elvasse Tartu Maastikumaratoni virtuaaldistantse läbima. Tema jookseb 21 km ja mina kõnnin-jooksen 10 km: niimoodi lõpetame oma distantsidega enam-vähem sarnasel kellaajal, ilma et kumbki peaks teist mitu tundi kuskil ootama. Selleks ajaks oli mu jooksmisega taasalustamisest möödunud 6 nädalat. Minu treeningkava nägi ette sel pühapäeval kokku ca poolteist tundi liikumist: 75 minutit jooksu ja 15+10 minutit kõndi soojenduseks ja lõdvestuseks. Kiire arvutus näitas, et enam-vähem sellise ajaga on mul võimalik see 10 kilomeetrit Elvas läbida.

Minu eesmärk polnud joosta seda 10 kilomeetrit oma olemasoleva vormiga maksimaalselt kiiresti. Ma poleks tol hetkel julgenud midagi sellist ette võtta (vaata ka: eelmises postituses mainitud ärevus ja hirm igasuguse füüsilise pingutuse ees) ja ilmselt poleks ka mu keha veel selleks valmis olnud. Minu jaoks oli piisavalt, aga mitte liiga väljakutsuv mõte hoopis see, et läbida 10 km originaalrada kerge pingutusega veidike mugavustsoonist väljas. Maastik muudab jooksu nagunii juba väljakutsuvamaks, kui ma praegu harjunud olen. Kirss tordil oleks olnud see, et kui suudaksin 10 km läbida ilma kõndimata: midagi sellist pole ma teinud alates 2019. aasta Berliini maratonist alates. See oli teises elus ja terve igavik tagasi. Ma polnud absoluutselt kindel, et ma füüsiliselt valmis olen, et kõndimata 10 km joosta. See eeldas tõesti head enesetunnet ja kõigi asjaolude hästi kokkulangemist.

Pühapäeva lõunal oli Elvas liiklus tihe. Parkla oli paksult autosid täis ja jooksjaid oli näha pidevalt startimas ja finišeerimas. Saatsin härra Jooksja teele ja tegin ise alustuseks 15 minutit soojenduskõndi. Seest tõmbas õõnsaks, täpselt nagu enne päris võistlust. Tunne, mida enam peaaegu ei mäletanudki. Soojenduse lõpuga jõudsin täpselt stardikaareni, panin kella käima ja asusin vaikselt sörkima.

Rada oli vana, hea ja tuttav. See sama rada, kus ma kunagi esmakordselt suutsin 10 kilomeetrit alla tunni ajaga ära joosta. Good old times, 2014. Kui viimasel ajal olen kõik kõnnid ja jooksud teinud enamasti mõne podcasti, vahel ka mõne muusika playlisti saatel, siis seekord jätsin maha nii telefoni kui ka kõrvaklapid. Olin iseenda mõtetega ja kuulasin loodushääli. Ilm oli tuulevaikne, soe ja täiuslik jooksmiseks.

Esimesed 3–4 kilomeetrit olin ma väga ettevaatlik ja jälgisin hoolega oma pulssi, et mitte kohe liiga intensiivselt peale lennata. Tempot polnud mõtet jälgida, see oli seal metsavahel nagunii veelgi aeglasem kui mu tavaline väga aeglane tempo. 🙂 Enesetunne oli aga tõesti väga hea. Eks see ilmselt oli peas kinni. Mida kaugemale jõudsin, seda paremaks läks enesetunne ja tuju.

Poole maa peal sain aru, et kui esimene pool nii mõnusalt kerge oli, on suur lootus tõepoolest täna kõndimata see 10 km ära joosta. Minu õnneks polnud ka rada liiga pehme ega jalale kurnav ja soosis mind igati. Lasin pulsil ja tempol natuke ülespoole ronida, kuid hoidsin enesetunde siiski sellise mõnusa pingutuse juures. Nagu üks mõnus tempojooks, kus mingit veremaitset suus tundma ei pea, aga annad endale vabaduse liikuda veidike kõrgema pulsiga, kui tavaliselt harjunud oled. Need olid kunagi pikkade jooksude kõrval ühed minu lemmikud trennid.

Viimased 2 kilomeetrit möödusid juba mingusuguses erilises jooksueufoorias nimega runner’s high. Ma sain aru, et suudan kindlasti lõpuni jooksusammul vastu pidada. Mu enesetunne oli hea. Ma tundsin end lõpuks pärast tervet igavikku jooksuvaba agooniat jälle natukenegi jooksja moodi. Need on need hetked, kus korraks see hirm ja ärevus minust täielikult lahti ütleb. Selle asemel pühib minust üle mingisugune suur tänulikkuse laine, mida on raske kirjeldada. Need on kõige ilusamad ja lootusrikkamad hetked viimased pooleteise aasta jooksul.

Juba paistiski vana hea lõpusirge. Kuna minu Garminil oli ametlike kilomeetripostidega juba algusest saati olnud sees mõnesajameetrine vahe, siis spurtisin finišikaare alt läbi minnes veel kuni autoni, et oma 10 kilomeetrit virtuaaljooksu tulemuse jaoks ikka täis saada. Ja tehtud ta oligi. Minu teise jooksjaelu esimene järjest joostud 10 kilomeetrit. Esimene suur verstapost selles uues elus on seljatatud.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:13:37
  • Distants: 10 km
  • Keskmine tempo: 7:22 min/km
  • Max tempo: 6:05 min/km
  • Keskmine pulss: 159 bpm
  • Max pulss: 174 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 170 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,77 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 7,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 282 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ajast ja paremal 49,7%