Meenutused 2019. aastast

Traditsioonilist statistika ja fotode postitust tegin sel aastal natuke ringi. See aasta on olnud nii kohutav, et ei tahaks seda hea meelega üldse mäletadagi. ☹️ Seega kuude kaupa koos fotodega ma kõike kirja ei pane, sest siis on halbu hetki lihtsam unustada ja edasi liikuda. Ausalt öeldes on raske head mäletadagi, sest sellele vähesele heale on justkui paks tume loor peale tõmmatud. Ootan pingsalt aasta lõppu. Ehk hakkavad uue aastakümne tulekuga puhuma uued tuuled…

Vaatame aga kiirelt siiski statistika üle.

  • Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 271 h 55 min (2018: 332 h 37 min, 2017: 334 h 21 min, 2016: 345 h 7 min, 2015: 426 h, 2014: 537 h)
  • Ilma kõndimise ja venitamiseta ehk netoaeg: 247 h 44 min (2018: 303 h 6 min, 2017: 301,5 h, 2016: 305 h 32 min, 2015: 337 h 45 min, 2014: 390 h)
  • Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 40,7 min (2018: 50,3 min, 2017: 49,5 min, 2016: 50 min, 2015: 56 min, 2014: 1 h 4 min)

Kokku on kuivanud need numbrid, mis siin ikka imestada, kui haigustest tingitud täiesti trennivabu nädalaid mahtus aastasse rohkem kui ühe käe sõrmedel.

Jooks

Kokku läbisin 2019. aastal jooksujalu 1621 km (2018: 1817 km; 2017: 1738 km), põletasin üle 100 000 kalori ja selleks kulus 178 h ja 56 min. Jooksin kõige rohkem juulis (230 km), kui treenisin maratoniks, ja kõige vähem detsembris (4,87 km), sest sain südamelihase põletiku diagnoosi, mis ei luba mul minutitki trenni teha.

Jõutreening

Jõutreeninguteks, st enamasti ÜKEt ja BodyPumpi tehes kulutasin 20 371 kcal (2018: 25 491; 2017: 24 991 kcal) ja selleks kulus aega 61 h ja 26 min (2018: 77 h 19 min; 2017: 79 h 32 min). Kõige rohkem jõutrenni tegin veebruaris (12 h 54 min) ja kõige vähem mais, augustis, septembris (täpselt nagu eelmisel aastal) ja lisaks ka detsembris (0 h). Jõutrenniga on täpselt nagu alati: kui ma rohkem jooksen, siis ÜKE ja Pumpi jaoks jääb aega vähem. BodyPumpi tegin taaskord ajaliselt ligikaudu 1,5 korda rohkem kui ÜKEt (2017: Pumpi tegin 2x rohkem kui ÜKEt).

72% ajast jooksin (2018: 69%, 2017: 68%, 2016: 51%, 2015: 46%, 2014: 37%), 1,5% sõitsin rattaga (2018: 0%, 2017: 1%2016: 8%, 2015: 12%, 2014: 14%), 0% ujusin (2017: 0%, 2016: 2%, 2015: 6%, 2014: 6%) ja 25% tegin jõutrenni (2018: 26%, 2017: 26%, 2016: 27%, 2015: 33%, 2014: 32%). Muid alasid tegin 1,5% ajast (2018: 1,5%, 2017: 5%2016: 12%, 2015: 3%, 2014: 11%). Kokku läbisin joostes, rattal, matkates ja kõndides 1776,7 km.


Aasta parimad mälestused

Ilmselt kõige tähtsam ja kõige värskem: meie kodu on nüüd valmis.

Parim spordimälestus: Berliini maraton.

Aasta halvimad mälestused

Haigused. Miljon kergemat haigestumist (lugemine läks sassi 10 haigestumise peal…), kõhuviirused, põie- ja/või neerupõletik ja kõige tipuks südamelihase põletik. Need võiksid jääda 2019. aastasse.

Vaikus pärast tormi

Mõtlesin pikalt, kas, kui palju ja kuidas sellest kõigest kirjutada. Otsustasin, et panen midagi siiski kirja. Et te ikka teaksite, et ma olen elus. Veel. Aga mis elu see on…

30. novembril oli ma teadupärast EMOs valudega vasakus käsivarres, kaelas ja südames. Sealt anti mulle diagnoosiks interkostaalne neuralgia ehk roietevaheline närvipõletik, kerged anomaaliad EKGs. Raviks 10 päeva 3×50 mg ketoprofeeni valu ja põletiku raviks. Lisaks juurde veel paratsetamoolil ja kodeiinil põhinev (ja kohutavat unisust tekitav) valuvaigisti, kui peaks vaja minema. Esimesed kaks päeva veetsin esialgu valudes ja seejärel enamasti magades. Ülejäänud 8 päeva ravist olin kodune. Väga vähe tööd kodust voodist või diivanilt ja ei mingit trenni.

Pärast ravikuuri tundsin end üsna normaalselt, valusid polnud 8 päeva olnud ja ettevaatlikult läksin eelmisel kolmapäeval trenni. Turvalisuse mõttes valisin teoliigutused ja sisehalli, et kui peaks midagi juhtuma, on abi lähedal. 30 minutit sörki. Ja paar jooksuharjutust. Valusid polnud.

Järgmisel varahommikul ärkasin valudega südames ning agressiivse neelupõletikuga. Võtsin oma valuvaigistid sisse, medikeerisin kurku ja nina ja seejärel magasin päeva rohtude mõju all maha. Valud läksid ära. Hirm oli aga suur ja üha enam kinnistus sisetunne, et mu diagnoos ei pruugi õige olla.

Eile käisin ära perearsti asendaja poolt määratud koormusEKG uuringul. Sisuliselt koormustest ilma hapnikutarbimiseta. ST kõver oli koormuse viimases astmes ebanormaalne. Sealne arst arvas, et sel aastal läbipõetud mustmiljon viirust ja infektsiooni on lõpuks südamele hakanud. Igasugused ateroskleroosid ja muud jubedad haigused välistas, kuid käskis tulemustega pööduda tagasi oma arsti juurde.

Perearsti ajad selleks aastaks olid täis, järgmise aasta graafikut veel polnud. Kirjutasin aga otse oma arstile ja ta palus täna enne ametlikku vastuvõttu kohale minna. Ma ei suuda kirjeldada, kui tänulik ma talle olen, et ta mulle niimoodi vastu tuli.

Plaanitud 15 minuti asemel vestlesime 40 minutit. Uuris mu EKGsid, sümptomeid ja palju muudki. Jõudis samale järeldusele, et läbipõetud viirused ja põletikud ning stress on mulle haiget teinud. Ilmselt olen ma läbi põdemas viiruslikku müokardiiti ehk südamelihase põletikku. Võimalik, et see on mul kestnud kauem, st alanud juba enne valulikke sümptomeid. Pidev kerge õhupuudus, pidev väsimus nii trennis kui ka igapäevaelus, tunne, et isegi sörkida nagu ei jaksaks, pulsianomaaliad ja võimetus näiteks Pumpis pingutada või suutmatus teha vaatamata järjepidevale harjutamisele üle 10 kätekõverduse järjest võisid olla kõik ohumärgid, et midagi on pahasti.

Sain saatekirjad edasi taastus- ja spordiarstile ning veel ühed vereproovid, et välistada reuma jmt haigused. Nende tulemusi siis ootan. Eriarstile saan 9. jaanuaril, asi seegi. Lisaks veel põletikuvastast ja südant toetavat ravi, seekord lausa 4 nädalaks. Eriti hea oleks vähemalt nädal soojas ja päikselises kohas puhata.

Senikaua on mulle ainus lubatud “sport” rahulikult ja mõõdukalt jalutamine.

Märtsikuine jooksulaager Hispaanias tuleb iseenesest mõista arsti sõnul kas ära jätta või siis kohale minna, aga ainult päikese all rahulikult puhata ja jalutamas käia. Kui saab olema ideaalne ja kiire taastumine haigusest, siis ehk saaksin seal isegi natuke kaasa teha. Aga mingit pingutamist pole mulle järgnevateks kuudeks ilmselt üldsegi lubatud.

Selline lõpp on saabunud minu 2019. aastale. Isegi veel kohutavam, kui kogu see aasta on olnud. Tõenäoliselt leinan oma identiteedi muutust veel kaua, sest viimased kolm nädalat on “Ma saan sellest jagu!” suhtumine vaheldunud pidevalt kodus nutmise ja kurbusega. Tuleb välja, et enam polegi ma jooksja. Nüüd olen ma 27-aastane südamehaige.

Loodan, et teil tulevad ilusad jõulud. Soovin teile kõigile vaid üht: et te mitte kunagi mitte ühegi haigusega, isegi mitte nohu või kergelt valusa kurguga trenni ei läheks ega end mingil moel füüsiliselt pingutaks. See ei ole seda väärt. Tõbiselt ükskõik mille muu tegemine kui puhkamine ei ole järjepidevus, tublidus, eneseohverdus või oma eesmärkide poole püüdlemine, vaid lihtlabane lollus.

Seoses selle kõigega jääb see blogi siin tükiks ajaks vaikseks. Ehk kirjutan veel viimase kodublogi loo, võib-olla võtan siin oma aasta traditsiooniliste postitustega kokku… aga ma ei hakka seda lubama, sest vähemalt praegu tahan ma vaid üht.

Vaikida.