Nädala kokkuvõte 12.–18.09.2022

Esmaspäev: rahulik jooks. Nädal nägi ette päris palju mahtu ja et puhkepäevad kuidagi klappima saada, tundus esmaspäevane lühike rahulik jooks mõistlik tegevus. Vähemalt paberil. 🙄 Pühapäeval olid jalad päris head, vaatamata joostud poolmaratonile, ja esmaspäeva hommikul oli mul ainus võimalus päeva jooksul trenn kirja saada.

Joonistasin endale 6-kilomeetrise ringi valmis ja hakkasin hommikul vara liikuma. Ilm megailus ja tuulevaikne. Lembitu hotellist Reidi teele saamiseks tuli seista umbes miljoni valgusfoori taga, aga pole hullu. Võtsin rahulikult, pulss oli kohe päris madal. Sain 2 km joostud ja siis läksid jalad põhimõtteliselt sammu pealt totaalselt errorisse. Sääred tõmbasid pingesse (what else is new?) ja kirusin end mõttes, et veel üht trennivaba päeva ei võtnud. Poolel maal tegin pausi, võimlesin ja proovisin jalgu venitada. Tagasitee oli kergem, aga kokkuvõttes: ei olnud lihtne. Võtsin vea omaks ja hakkasin hoolega oma eesootava nädala trenne uuesti üle mõtlema. 6 km, 7:45 min/km, 132 l/min

Teisipäev: stretching. Plaanisin esialgse kava järgi lõuna ajal jooksma minna. 8 km. See tundus lõ-pu-tu maa. Pärast poolmaratoni eduelamust oli järsku motivatsioon kuskile kadunud. Midagi suurt oli ju tehtud, keha ja mõistus tõrkusid uskumast, et nüüd tuleb kaks hullu mahunädalat veel peale. Kus puhkus on?

Eelmise päeva valusad jalad kummitasid ja kaalusin, mida teha. Jooks lühemaks? Õhtul? Siis tegi keha ise otsuse minu eest. Päeva esimeses pooles tundsin, et pea kumiseb ja aevastasin umbes viis korda. Otsus jooksmisest loobuda tuli kiirelt. Võtame asja mõistusega, vähemalt nii ma endale üritasin asja selgeks teha. Haigeks jäämine on viimane asi, mida mul vaja on. Et ka jalad olid esmaspäeval joostes valusad, tuli see otsus sedavõrd kergemalt. Võtsin topeltkoguse C-vitamiini ja proovisin end soojas hoida. Terve päev uni lihtsalt murdis, etteruttavalt võib öelda, et õhtul jäin diivanile magama juba kella 21 paiku. Minuga seda tavaliselt ei juhtu.

Õhtul seadsin sammud uude trenni: stretchingusse. Tegu on venitamise tunniga, kus hoitakse pikalt staatilisi venitusi. Kõlab nagu miski, mis võiks minu ära joostud kehale sobida. Pigem keskendusime rohkem ülakehale ja seljale, jalgu oleks tahtnud rohkem teha. Kui sääre venima panime, oli väga imelik tunne. Vasak oleks peaaegu krampi tõmmanud. Üldiselt: ilmselt lähen kunagi veel. Saun venitusele otsa oli nagu rusikas silmaauku.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin trenni ilma igasuguse plaanita. Treener pakkus välja, et võin ka pikemalt joosta, aga oma väsimuse ja motivatsioonitusega otsustasin lihtsalt koos teistega trenni kaasa teha. Panustasin sellele, et kui miski muu enam ei aita, siis ühistrenn ikka aitab uuesti fookuse leidmisel.

Alustuseks jooksime kergelt pool tundi (4,55 km, 6:36 min/km, 144 l/min), seejärel läksime Lubja tn treppidele. Võimlesime ja tegime ploki hüppeid ja jookse trepil. Päris kõike ma siiski kaasa ei teinud, sest keha, st lihased tegid kiirelt selgeks, kus piir ees on. Võistlus oli veel kehas. Sellegipoolest sai vere ilusti liikuma ja mõtte natuke selgemaks. Kõige lõpuks läksime halli ja soovijad said teha ÜKEt alakehale, mina valisin rullimise ja venitamise.

See poolteist tundi teistega koos treenimist tõepoolest aitas mul sellest mentaalsest august vaikselt välja ronima hakata. Teadmine, kui pikk jooks mind nädala lõpus ootab, rippus ikka nagu kirves pea kohal. Millegipärast oli tunne, nagu oleks kogu treenitus selle poolmaratoniga kaduma läinud… 🤷🏻‍♀️ Mälestustes sorides leidsin, et olen ka varem midagi sarnast tundnud: tavaliselt juhtus see pärast 30-kilomeetrist jooksu 2-3 nädalat enne Tallinna maratoni ja möödus umbes nädalaga. Ajastus klappis. Proovisin rohkem keskenduda sellele, et kui see viimane pikk tehtud saab, ei oota mind enne maratoni enam mitte üks üle tund 40 minutilise jooksu. Teeb ära, on tehtud.

Neljapäev: rahulik jooks. Et teisipäev oli puhkepäev, sai neljapäevast trennipäev. Mida suurt tegema ei hakanud, et reedeõhtuseks pikaks jooksuks võimalikult värske olla. Lihtsalt üks 8-kilomeetrine jooks NRC rakendusest (Grateful 8K). Jalgade poolest oli parem, kui ootasin, pulss ja tempo aga tavapärasest natuke kehvema suhtega. Ei midagi väga hullu samas, isegi VO2max indeks ei kukkunud ära, kuigi eeldasin, et selle jooksu järel ta küll enam 45 peale ei jää.

Kõige suurem mure oli… riietus. 🤯 Pikad retuusid, mis kunagi pole olnud ebamugavad ja millega eelmisel aastal maratoni jooksin, hõõrusid juba nelja kilomeetriga ära minu istmiku. Jep, istmiku. Need kohad, mis tavaliselt pikalt rattasadulas istudes valusaks jäävad, olid nüüd mõne kilomeetri jooksuga õiges riietuses ära hõõrutud. Müstika. Koju jõudmise ajaks oli nahk korralikult “toores”. Autš. Reedese pika jooksu ajaks ennustas lakkamatut vihmasadu – mis seal siis veel neist hõõrutud kohtadest saab? 8,44 km, 6:47 min/km, 148 l/min

Reede: pikk jooks. Lõpuks oli see päev käes: mind ootas ees 30-kilomeetrine pikk jooks Tartust Lähtele ja tagasi. Kõige olulisem pikk jooks kogu maratonitreeningute tsüklis. Traditsioonilisel rajal. See jooks on kuningate kuningas. Kui see õnnestub hästi, võib enesekindlalt maratonile minna. Ime pole, et ma olin ärev ja aukartust täis. If your dreams don’t scare you, they aren’t big enough.

Selles nädalas sobis ta kõige paremini reede õhtusse. Palju kilomeetreid käesoleval nädalal veel all ei olnud ja nii jäi mulle nädala lõppu veel kaks jooksuvaba päeva, et järgmiseks nädalaks valmis saada. Tööpäeva lõpus ajasin jooksuriided selga – igaks juhuks panin jalga lühikesed retuusid, mis siiani pole kuskilt hõõrunud, ja vaseliinitasin end korralikult sisse – ja asusin Lähte poole teele. Härra Jooksja viis lõuna ajal autoga mulle veepudeli poolele maale ühe liiklusmärgi juurde valmis.

Olin valmis pannud riided vihmaks, aga viimasel hetkel vahetasin ülaosas vihmakindla vesti maika vastu välja. Vihmasadu oli lõppenud, ilmaradar oli pilvedest tühi ja ma olin kindel, et vestiga hakkab mul palav. Isegi õhuke pikk särk pluss maika selle peal oli alguses päris soe kombo. Proovisin jooksu enda jaoks neljaks osaks jagada: kodust 8 km veepudelini, sealt 7 km Lähtele ja samamoodi tagasi. Esialgu oli olemine närviline ja ma ei suutnud ära oodata, et oleksin juba Lähtel. Kui ma sinna välja jõuan, siis kuidagi tagasi tuleb ju ikka jõuda.

Jalad ei olnud ei head ega halvad. Sellised keskmised. See oli minu jaoks juba rõõmustav uudis, arvestades esmaspäevaseid krampe. Säärised olid peale tõmmatud ja aitasid kindlasti, eriti mäest alla jooksmisel. Rada Lähtele pole lihtsaim rada, kus pikka jooksu joosta. Seal on ikka omajagu tõusukesi ja kolm suuremat-pikemat tõusu ja laskumist vahetult enne Lähtet. Tagasiteel sama palju veel otsa. Sellest lähtuvalt olin arvestanud, et tempo võiks 150 pulsi juures 6:45 kanti jääda, kui kõik läheb hästi. Vähemalt esimeses pooles umbes-täpselt nii ka oli. Ostsin Lähte poest ühe spordijoogi ja hakkasin kodu poole tagasi rühkima.

Olin kaks kilomeetrit tagasiteed ära jooksnud, uue podcasti osa mängima pannud ja jõudnud ühele suuremale laskumisele, kui järsku olid pilved kohal ja hakkas padukat sadama. Ladistas ikka korralikult ja paari minutiga olin läbimärg. Lisaks puhus kõle tuul ja mul hakkas päris jahe. Ei olnud varianti kuskil bussipeatuses vihma möödumist oodata, sest mul oleks lihtsalt liialt külm hakanud. Rühkisin aina edasi ja tõusudel hakkas õnneks soojem. Peagi tuli päike välja ning samal ajal sadas edasi. Nägin täiuslikku topelt-vikerkaart. Kuskil 20. km kandis sai vihm õnneks otsa ja vaatamata ümbritsevatele tumedatele pilvedele ma õnneks rohkem külma vihma ei saanud.

24. km kandis jooksis mulle vastu tuttav kuju. Härra Jooksja. Sain oma põõsast üles korjatud joogipudeli talle ära anda ja jooksin aga edasi. Mul oli ka üks geel kaasas, kuid hiline lõuna ja joodud spordijook andsid mulle piisavalt energiat. Geeli ma ära võtma ei pidanudki. Iga kilomeetriga purjetasin muudkui Tartule lähemale ja rada läks lihtsamaks. Salvesti juurest jäi minna veel 4 km. TYSKi juurest juba kaks. Podcast lõppes, panin lemmikmuusika klappides mängima ja jooksin viimase kilomeetri võimsalt, st kiireima kilomeetriaja ja kõrgeima emotsiooniga lõpuni. 30,1 km, 6:52 min/km, 149 l/min

Milline kergendus, kui see jooks ilma valude ja hädadeta viimaks tehtud sai. Oli see vast hea tunne! See kõige tähtsam trenn enne maratoni: tehtud. See trenn ei olnud pidu ja pillerkaar, vaid peegeldas hästi kogu selleaastast maratoni teekonda. Läbi raskuste järjekindlalt tähtede poole.

Laupäev: BodyPump. Kuna väsimusest tuleb peatselt jagu saada, peab kuskilt trenniaega lühendama hakkama. Otsustasin, et sellel nädalal saab olema minu viimane Pump enne maratoni. Kahju on küll, ikka päris kahju kohe, aga järgmisel nädalal jätan Pumpi ära, et saada üks lisapuhkepäev ja venituse tund nädalasse juurde. Ehk jõuab JJVs veidi ÜKEt teha?

Igal juhul tõmbasin selle nädala otsad kokku Pumpiga ja tundsin end seal lausa ootamatult hästi. Muidugi olid jalad 30 km jooksust natuke kanged, aga ootasin tunduvalt hullemat. Kõige valusamaks jäi pikast jooksust… kõhulihas ja puusapainutajad. Need on need Lähte tee tõusud. Jalalood võtsin rahulikumalt ja nautisin kõike, teades, et vähemalt kuuks ajaks on Pumpiga kõik. 57 min, 118 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Ma alustasin seda nädalat mingis täielikus augus, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kuid täna tunnen end järgmise nädala osas palju optimistlikumalt. Selle üle on mul ainult hea meel. 🙂 VO2max indeks kukkus pika jooksuga lõpuks tagasi 44 peale, aga ma ei lase sel end üleliia häirida. Veel on aega enesetunne, vorm ja indeksid veel tippu ajada. Veel on aega.

Circa 50 km on küll järgmisel nädalal plaanis, kuid see on jagatud normaalseteks juppideks. Kaks puhkepäeva, üks stretching, üks pikk, ca 13,5 km tempojooks Paide-Türi Rahvajooksul, kaks keskpikka jooksu (80 ja 100 minutit) ja kaks lühemat jooksu (ca 45 ja 25 minutit). Ehk saab JJVs veidi ÜKEt teha ja tõenäoliselt jõuame ka Lossi tõusule. Chicago rada on küll enamasti lame nagu pannkook, kuid ka seal on viimasel miilil üks sild, kust üles tuleb saada, seega ei jookse üks tõusutrenn ka mul mööda külge maha.

Viimane mahunädal, siis tuleb kilometraaž alla ja saab jalad jälle teravaks timmida. Let’s do this! 😍 Chicago maratonini jääb kolm nädalat.

Nädala kokkuvõte 5.–11.09.2022

Esmaspäev: taastav ratas. Pärast Pärnu pingutust oli vaja jalad kergelt lahti liigutada. Selleks sobis hästi ratas, millest ma juba puudust tundma hakkasin. Tegin ühe tunniajase ringi Kabina suunas. Ilm oli vihmane ja jahe, aga rattajakk hoidis keha kuiva ja soojana. Väärt ost. Mõnus rattaring. 25,29 km, 25,3 km/h, 145 l/min

Teisipäev: rahulik jooks | BodyPump. Lõuna ajal tegin kiire 25-minutilise jooksutiiru. Suurt midagi sellest ei mäleta, treeningpäevikusse midagi olulist lisamärkusena üles täheldanud pole, seega ei saanud olla midagi hullu ega erilist. Business as usual. 4,23 km, 6:28 min/km, 147 l/min

Õhtul käisin BodyPumpis. Sama lugu nagu eelmisel nädalal: ülakeha ilusti raskustega, jalad ilma lisaraskuseta kaasa teha. Hoiab kerelihased ilusti toonuses (jooksuks ülivajalik), seljavalud eemal, aga ei pane jalgade taastumisprotsessidele üleliigset põntsu. Uus kava on päris intensiivne ja kiire. Isegi ilma kangita olid need kiired kükid väljakutsuvad. Biitsepsi lugu toimis erakordselt hästi. Esimese korraga päris lõpuni veel kavale pihta ei saanud, seega jään ootama, mis on uue nädala emotsioon. 60 min, 120 l/min

Pumpi lõpus küsis Treener, mitmes trennipäev mul on. Mnjaa, saan aru küll, üle panna ei tohi. Esmaspäeva ma justkui trenniks lugeda ei tahtnud, taastav liigutamine ju, kuid tegelikkuses südamele – loomulikult treening. Kahtluseta. Hakkasin siis lugema: kui ratas sisse arvestada – viies trennipäev. Üks oli ju veel tulemas enne puhkepäeva. Tunne aga oli kuidagi nii võimas, et raske oli pidurit tõmmata. Viimased korralikud nädalad enne Chicagot. Treeningperioodi lõpus on nagunii sama tunne nagu alati: üks nädal jääb puudu.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Maratoni lähenedes on treeningplaanis tavalised lihtsad rahulikud recovery jooksud aina pikemaks veninud. Selle nädala kolmas oli ette nähtud pikkusega koguni 75 minutit. Treeningplaani alguses polnud isegi nädala pikim trenn nii pikk. Läksin ikka JJVsse kohale, sest üheskoos ikka lõbusam ja toredam, eriti enne võistlusi.

Olin sama päeva hommikul käinud Herje juures massaažis ja jalad tundusid joostes paremad küll. Massaažis nagu polnudki miski eriti valus, aga kohe, kui saab jooksma: sääred pinges. Imelik lugu. Pool tunnikest sellest jooksust tegin enne trenni iseseisvalt ära, teise osa jooksime üheskoos Mariaga. Esimene pool olid jalad okeid, veidike ikka kahtlased. Teine pool jutustasime koos Mariaga, mul ei olnud varianti oma jalgadele mõelda ja keskenduda ning tulemus: null pinget, null valu. Super! Aitäh, Maria! 10,78 km, 6:54 min/km, 144 l/min

Trenni teises pooles jõudsime ilusti üheskoos pikemalt venitada, rullida ja jutustada. Öelge, mis te tahate, aga need on samuti trennis väga olulised osad. Palju head ja olulist saab alati läbi mõeldud ja arutatud. Doing nothing does not serve for nothing. 37 min, 87 l/min

Neljapäev: trennivaba.

Reede: võistluseelne soojendus. Olin väga ootusärev, kas jalad on lõpuks head ja kerged pärast massaaži ja teist nädalat kergemat koormust. Ilm oli ilus, tossud jalga ja minek. Esimene kilomeeter saab joostud ja holy heavens – need jalad ongi lõpuks kerged ja lendavad all! 😍 See tunne oli lihtsalt võimas. Tõeline runner’s high. Tegin oma 3 km soojendusjooksu ära ja ei suutnud numbreid uskuda: 6:16 min/km, 150 l/min. Ma olen selliseid numbreid varem näinud, kuid see oli neli aastat ja palju elu tagasi. Hingasin kergendatult, tegin ilusti võimlemised-jooksuharjutused ära ning jooksin koju tagasi. Enesekindlus poolmaratoniks oli kinnistatud.

Laupäev: Tallinna Maraton. Tänavuse jooksuhooaja tõeline tipphetk. Poolik alla kahe. 💙 Juba kirjutasin pikemalt.

Pühapäev: trennivaba. Elasin terve päeva maratoniraja ääres sõpradele-tuttavatele kaasa ja kõndisin jälle 20 000+ sammu. Ups. Õnneks on hotellis spaa, kus on saanud lihaste taastumisprotsesse tunduvalt kiirendada. Homme ootab ees väga tähtis tööpäev Tallinnas, seega saan veel ühe öö Tallinnas veeta.

Kokkuvõttes:

Järgmisesse nädalasse on plaanis mahutada kaks puhkepäeva, üks BodyPump, üks stretching venitamise tund (katsetab TYSKi tunniplaani uue trenni ära) ja neli jooksu, sh viimane väga pikk jooks. Chicago maratonini jääb täpselt üks kuu, s.o neli nädalat.