Rubriik: Spordijutud

Berliin, miks sa mind kiusad?

Published on by Margit Partei2 kommentaari

unnamed

Dear Margit Partei,

The lottery drawing has been completed and the participants for the BMW BERLIN-MARATHON 2019 have been drawn.
Unfortunately you are not one of the lucky winners for a spot in the race.

… ja jälle ma Berliini peale ei saanud. 😪

Ma küll ei rääkinud eelmisel aastal sellest just väga palju, aga osalesin Berliini maratoni loosis ja kohta ei saanud. Kes veel ei tea, siis Berliini maraton nagu paljud teised SUURED maratonid ei ole avatud kõigile tahtjatele. Ei saa lihtsalt nime kirja panna ja raha maksta ning kohale sõita. Põhimõtteliselt on võimalusi koha lunastamiseks kolm:

  • oled kiire jooksja (minu vanusegrupi naiste puhul aeg alla 3:00),
  • osaled üksi või kuni 3-liikmelise tiimina loosis
  • või maksad veel kallimat regamistasu kui tavapärane minimaalne 125€ (ilma lõpetaja T-särgita) ning püüad limiteeritud kohta saada (heategevusega seotud või läbi spetsiaalsete reisikorraldajate registreerimine jms).

Eelmisel korral proovisime registreerida koos härra Jooksjaga ehk tiimina. Kui regatakse tiimiga, on tegu all or nothing olukorraga: kas saavad kõik tiimiliikmed või mitte ükski. Ilmselgelt kumbki meist pääset ei saanud. Pole hullu: alati saab ju uuesti proovida. Selleks aastaks oli teemaga sellega lõppenud.

Sel korral uurisin veidi internetiavarustes ja spekuleeritakse, et tiimina ongi Berliini raskem peale saada kui üksikisikuna. Seega võtsime selle riski ja 2019. aasta maratoni proovisime peale saada mitte tiimina, vaid eraldi, lootes muidugi, et mõlemad siiski pääsme saame. Kaks aastat järjest halba õnne ei tohiks ju isegi minusugusele õnnevaesele inimesele pasarahena kaela langeda?

Aga langes.

Kõige hullem: mina ei saanud pääset, aga härra Jooksja sai. Ma saan detsembris proovida püüda üht kohta veel viimase 1000 koha seas, aga kujutades ette viiekohalist soovijate arvu, on äärmisel ebatõenäoline üks röögatu 190-eurone koht endale saada. Minu õnne arvestades.

Oleks me siis mõlemad kõrvale jäänud, oleks asi lihtne olnud: Berliiniks planeeritud raha oleksime siis kulutanud mõnele teisele välismaratonile, kui oleks sobiliku leidnud, või suurima tõenäolisusega oleksime märtsis koos soojale maale Prorunneri jooksulaagrisse lennanud. Aga ei. Härra Jooksja läheb Berliini, aga mina? 😕

Mina ilmselt jooksen oma maratoni siis kas Tallinnas või Tartus. Või äkki ei jooksegi üldse, arvestades milline minu motivatsioon praegu on, kui mu kõige suurem maratoniunistus minult JÄLLE ära võeti. Veel parem küsimus on: kas ma Berliini support team’iks lähen?

Üks pool minust ütleb, et on äärmiselt isekas härra Jooksja sinna üksinda saata ainult sellepärast, et mina joosta ei saa. Koos reisida on ju ikka tore. Teine pool minust aga kisendab, et ma olen korra välismaratonil härra Jooksjaga kaasa käinud (2016 Valencia) ja kuigi siis mul ei olnud isegi mingit tahtmist novembris maratoni joosta, oli mul ikkagi kurbus hinges, et ma võistlust raja äärest vaatama pidin. Samasugune valu ja kurbus oli mul sel aastal Tartus, kui ma raja ääres sõpradele kaasa elasin: oli küll tore, aga rohkem oli kurb, et ma ise joosta ei tohtinud…

Nüüd peaksin ma aga kulutama 500+ eurot ja ilmselt terve nädala puhkusepäevi sellele, et külastada linna, kus ma juba kaks korda käinud olen, et kõrvalt vaadata maratoni, kuhu ma kaks aastat üle kõige minna olen tahtnud? Mul jookseb sellele mõeldes juba praegu süda verd.

Eks aega on veel mõelda, mis sellest kõigest saab. Täna aga luban endal lihtsalt kurb olla. Jälle.

Workout Week 19.–25.11.2018

Published on by Margit Partei2 kommentaari

19.–25.11.2018

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jalad, eriti tallad olid eelmise päeva jooksumatkast väsinud. Pulss oli kena ja madal, aga üldiselt oli selline uimane olemine (6:53 min/km, 130 bpm). Kerelihaste ÜKE äratas jälle ellu, aga üldiselt on sellest pimedast ja kõledast ajast juba kopp ees ja seda tuleb veel mõned kuud taluda.

Teisipäev: BodyPump. Tööpäev oli raske ja tegus, aga vinnasin end ikka pärastlõunasesse Pumpi kohale. Ei midagi uut siin päikese all: hea trenn oli! Treener oli jälle osavalt vanade kavade lugusid kokku miksinud. Nostalgilised, vanad, hästi toimivad lood. Lihasvalu järgmiseks päevaks garanteeritud. Natuke katsetasin ka raskemaid raskusi, seljalugu täitsa kannatas nii teha. 😊

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Neljas trennipäev järjest. Ilmselgelt natuke liiga palju, aga puhkepäev ootas ees ja ühistrenni lähen ju ikka kohale, kuidas muidu. Kerge jooks ikka alla (6:52 min/km, 140 bpm) ja jalaÜKE otsa. Jalalihased olid Pumpist päris valusad ja andis ikka teha neid harjutusi, eriti väljaasteid, aga sai tehtud. Treener soovitas reedene Pump vahele jätta, kui lihasvalu järele ei anna.

Neljapäev: trennivaba. Lõpuks oodatud puhkepäev.

Reede: jooks + BodyPump. Kuna lihasvalu oli tunduvalt taandunud, siis läksin ikkagi õhtul trenni. Soojenduseks Kairega 30 min sörki, et jalad paremini soojaks saada. (6:52 min/km, 143 bpm) See sisehallis ringide nühkimine 3 korda nädalas muutub lõpuks nüriks ka. Palun kevadet! Pumpis oli seekord asendustreener, kuigi meie Treenerit ei ole võimalik asendada, tema kohta on võimalik vaid ajutiselt täita. Aga Jane sai tööga hästi hakkama. 🙂 Veidi harjumatu oli teise treeneriga, aga tunni teises pooles visati juba nalja ja oli niisama tore, vaatamata kahele õlaloole ja siis 2,5 minutile plangule. 😅

Laupäev: trennivaba. Terve päev tegime remonti ja vahepeal käisin pildistamas ja siis tegime veel remonti ja koristamise objektil lõpetasin kell 23. Vanemad käisid meil abis ja saime päris palju tehtud: meie korteri laed said just enne miinuskraade nüüd täiesti soojaks! 🙂 Ikka päris väsitav päev oli, väsitava nädala otsa.

Pühapäev: pikem jooks. Plaanisin teha ca 1,5-tunnise jooksu, kuskil 13–14 km. Aga pidime jooksma minema hommikul vara, sest päeval ootas enne härra Jooksja ärasõitu ees veel mitu remonditegemist ja õudselt kiire oli. Seega kell 8 astusime enne päikesetõusu härmatise ja -3 kraadiga teele. Ilm ei häirinud, aga väsimus oli nii suur, et otsustasin kuidagi 10 km täis venitada ja siis koju ära minna. Kui ikka ei jõua, siis ei jõua. Pulss oli kõrge ja väsimus peksis jalaga näkku. VO2max isegi langes selle jooksuga. (148 bpm, 7:05 min/km) Päeva jooksul suutsin veel mõlemat hüppeliigest korra väänata, “jei”. Loodetavasti saan homme ikka joosta, kõndides valu ei tunne.

Kokkuvõttes:

19.–25.11.18
Ainult rahulik 1. ja 2. pulsitsoonis kulgemine.

Järgmisel nädalal jõuan trenni veidi vähem, kuna teisipäev möödub Tallinnas ja lisaks on veel paar üritust tulemas. Eks näis, kui omadega läbi ma nädalavahetuseks olen. Oleks juba ühe sellise päeva eest tänulik, kui ei peaks äratuskellaga ärkama ja saaks lihtsalt natuke olla ja puhata.