#100blogipäeva 1/100 – tšempioniks ei sünnita!

Heidi algatas täna sellise projekti: #100blogipäeva. Ise kirjeldas ta kogu asja umbes nii: 

Niisiis ma mõtlesin nüüd, et hakkan 100 päeva jooksul iga päev blogima – üks päev, üks postitus. Ma kirjutan oma igapäevastest tegevustest, mõtetest, tunnetest… nii ausalt kui vähegi võimalik. Ma ei tea kuidas on teiega, aga mulle niii meeldib lugeda teiste blogidest just seda vahetut emotsiooni, mitte „ideaalseid“ lauseid ja „täiuslikke“ postitusi.

Heidil on õigus! Ka minu blogi vajab rohkem spontaansust. See on siiski koht minu mõtete väljendamiseks. Vahel olen isegi nii teinud, et kirjutan postituse valmis, aga kuna alles eelmisel päeval postitasin midagi, siis lükkan avaldamise mingisse muusse päeva. Kui siis see muu päev kätte jõuab, siis ei tundugi teema enam nö aktuaalne ning nii see postitus siis avaldamata jääbki. Viimaste nädalate ülipikad Workout Week postitused näitavad selgelt, et neid mõtteid, millest igapäevaselt rääkida, jagub küll ja veel.

Logo Heidi blogist
Logo Heidi blogist

Nagu ütles ka Heidi, pole hullu, kui mõni päev vahele jääb. Samuti ei pea iga päev pikalt kirjutama, kui selleks tuju pole. Piisab ka paarist lausest, mõnest heast pildist, huvitavast viitest või videost. Kui juhtub, et ma mõnel päeval räägin tervise ja trenniga täiesti mitteseotud teemal, vingun kooli üle, olen kurb või ülevoolavalt rõõmus, siis kannatate ehk ära. 😀 Kindlasti ei jää tulemata ka pikad ja asjalikud postitused, samuti ilmuvad jätkuvalt Food Friday ja Workout Week. Siit ka ülekutse: kui sa tahaksid, et ma mingil spetsiifilisel teemal kirjutaksin, siis paku aga ideid. Kommentaarium on avatud nagu ikka ja ootan huviga lugejate mõtteid.


Tänase sissejuhatava postituse lõppu aga hoopis üks huvitav link. Nimelt kirjutasin eile Elari blogisse külalispostituse sellest, kuidas minust jooksja sai. Kui huvitab, siis viska pilk peale:

http://www.tervislikelari.ee/margit-partei-tsempioniks-ei-sunnita/

Postituse lugemiseks klõpsa pildile.
Postituse lugemiseks klõpsa pildile.

EDIT: Kuna Elari blogi enam pole, siis lisan teksti siia.


2000. aastate algusajad. Kena sügispäev. Põhikool. Kehalise kasvatuse tund. Õpetaja teatab, et täna jookseme hindele kaht suurt ringi, ca 1000 meetrit. Oh issand, miks küll? Ma ju ei jaksa! Ma ei taha halba hinnet saada!

Sörgime soojenduseks paar staadioniringi. Hingeldan ja olen väsinud. Lähme stardijoone juurde. Hoian teadlikult tagumisse ritta, et mitte kiiretele kaaslastele ette jääda. 3, 2, 1 – START!

Kõik tuhisevad minema. Annan endast parima. Esimese ringi lõpus tahab pilt vaikselt tasku minna. Pingutan edasi, sest tunnistusel on kõik viied, ei tohi kehalist nelja saada. Finišisirge. Jooksen nii, kuis suudan. Lõpp!

Oksemaitse on suus ja sisikond tahab üles tulla. Istun murule maha ja üritan kuidagi hingata. Kogu maailm mu ümber on peatunud. Mis hinde ma saan? Issand, kuidas ma vihkan jooksmist… Ei kunagi enam!

Lapsepõlves vihkasin ma pikamaajooksu. Ma olin alati viimaste seas, mul polnud võhma ning iga meeter tundus kui põrgupiin. Klassikaaslased, kes vabatahtlikult spordiringides ja trennides käisid, tundusid mulle lihtsalt peast segased. Miks peaks keegi vabatahtlikult jooksma?! See on ju nii raske!

Kehalise kasvatuse tunnid olid vihatuimad tunnid, vähemalt kuni gümnaasiumiajani. Kehaline oli ainus aine, mis nooremates klassides oli hinnatud hindega “4”. Kõik teised hinded olid viied. Tõsi: tihti oli ka kehaline “5”, kuna õnneks hindasid mu õpetajad seda, et andsin endast alati 100% ja pingutasin lõpuni. Ma ei täitnud küll norme, kuid ma ju püüdsin täiest väest. Jah, oli ka alasid, mis mulle meeldisid, näiteks ujumine, pallimängud ja 60 meetri jooks, kuid kõik köieronimised, akrobaatikad ja pikamaajooksud: lihtsalt totaalne piin!

7. klassis, aastal 2007, teatas õpetaja meile kevade alguses pikalt ette, et mõne aja pärast kooliaasta lõpus tuleb joosta Cooperi testi. Kõik, kes jooksevad 12 minutiga ära 2000 meetrit, saavad viie. Andke Margitile väljakutse ja võite kindel olla, et sellest ta ka kinni haarab. 🙂

Margit1

Alustasin iseseisvalt 2 kilomeetri treenimist. Mõõtsime isaga välja täpselt 2-kilomeetrise distantsi ning seda ma stopper käes paar korda nädalas läbima hakkasingi. Tegin trenni umbes 15 minutit päevas. Mõne nädalaga olin piisavalt vormis, et Cooperi test viiele ära joosta. Mina, see teistest oma 10–15 kg raskem tüdruk, jaksasin joosta rohkem, kui nii mõnedki teised klassiõed. Mis aga veel olulisem: mulle oli jooksmine meeldima hakanud!

Ema tellis Anttila kataloogist mulle soodushinnaga Nike jooksutossud, mis tollal tundusid idiootselt kallid, ning algas minu elu esimene jooksusuvi. Jooksin ikka oma täpselt 2-kilomeetrist ringi umbes 3 korda nädalas ja nautisin seda. Suve lõpus tundsin, et tahan joosta rohkem ning pikendasin ringi kilomeetri võrra. Siis tuli aga kool ja talv ning jooksutossud jäid esikunurka tolmu koguma…

Üritasin oma ilusaid jooksumälestusi ellu äratada ka paar aastat tagasi. Jooksin 4-kilomeetrist ringi. Olin täiesti treenimata, ligikaudu 10 kg ülekaalus ja mul polnud võhma, et kogu distants kõndimata ära joosta. Vaheldumisi kõndisin ja jooksin, kõndisin ja jooksin. Kahjuks lõppes see üritus pärast mõnda jooksuringi, sest sain jalavigastuse. Isegi kõndimine tegi haiget ning jooksmine oli täiesti võimatu. Nii palju siis sellest…

28. märts 2013. Olin selleks ajaks langetanud ligikaudu 10 kg kaalu, kuid olin siiski ülekaaluline. Veidi üle kuu aja olin käinud 3–4 korda nädalas Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis trenni tegemas: strippaeroobikat, jõutreeningut ja elliptilist cross-trainerit. Juhtus aga nii, neljapäev ning reede olid koolist vabad ja tulin Tartust vanematekoju puhkama. 3 trenni nädalas oli tehtud, puudu oli aga neljas. Mida teha? Siin pole ju spordiklubi…

Otsustasin minna jooksma seda sama 4-kilomeetrist ringi. Väljas oli veel täielik talv, maas oli lumi ning õues oli külm. Hakkasin jooksma. Möödus kilomeeter, möödus teine – ei mingit väsimust. Kas ma tõesti jaksan ilma kõndimata koduni välja joosta?!

…jaksasin! Cross-traineril väntamine ja strippaeroobika olid mu võhma piisavalt kasvatanud, et see distants aeglaselt, kuid edukalt läbida. Tundsin end justkui maailmameister või olümpiavõitja. Sama aasta mai lõpus algas minu esimene tõsine jooksusuvi. 2013. aastal läbisin juba kolm lühemat jooksuvõitlust ning kokku 447 jooksukilomeetrit. Aasta lõpus püstitasin suure eesmärgi: 2014. aastal läbida poolmaraton. Minust oli saanud tõeline jooksusõltlane. 🙂

Margit2

15. juuni 2014 kell 10.58. Seisan koos trennikaaslastega Narva Energiajooksu poolmaratoni stardis. Panen kõrvaklapid kõrva. Vähem kui 2 minutit stardini. Süda lööb ootusärevalt, kuid mitte närviliselt. Kas mu jalg peab vastu? Kas mu vaim peab vastu? Olen selleks valmistunud pool aastat. Lähme!

Start. Jookseme. Tervitused ja naeratused sõpradelt ja tuttavatelt rajal. Olen nii õnnelik! Kõik läheb hästi. Püsin enda kohta vägagi kiire tempos ja enesetunne on hea. Kas see kõik peabki nii kerge olema?

Ei, ei pea.

17. kilomeeter. Tuul. Väsimus. Jalad on justkui rauast. Ainult 5 kilomeetrit lõpuni. Margit, sa suudad seda. If it doesn’t challenge you, it doesn’ change you. Pea seda meeles.

19. kilomeeter. Kas te teete nalja – selline tõus enne lõpukilomeetreid? Mõtle nüüd, mida sa trennides mägede kohta õppinud oled. Nii vähe lõpuni! Kõik su unistused on selle mäe taga. Üks jalg teise ette ja ikka edasi. Oh näe, fotograaf. Naerata talle! 🙂

Viimane pööre enne finišisirget. Minust möödub ühe käega mees. Kui tema suutis, suudad ka sina.

Mingi imelik õnnetunne kisub vägisi suunurkasid ülespoole. Ma naeratan. Ma olen nii õnnelik. Trennikaaslased on raja ääres, ergutavad ja plaksutavad. Oh, te toredad inimesed, mis ma küll teieta teeksin? Kust see jõud nendesse väsinud jalgadesse nüüd tuli? Sprindin finišijooneni. Ma olen kohal!

Margit3

Võtan kõrvaklapid peast ära. Ma saavutasin oma eesmärgi: jooksin just 21,1 kilomeetrit. Kuulen veel kõlaritest: “… ning finišisse on jõudnud ka number 508: Margit Partei”. Jah, ta on jõudnud finišisse. Maailma kõige õnnelikum inimene on finišis.

Mis oli kogu selle pika jutu mõte? Tšempioniks ei sünnita. Kui olla piisavalt pühendunud, teha kõvasti tööd ja pingutada, võib saavutada palju. Kõik algab iseendast.

Margit4

Nüüd aga juba uute eesmärkide poole. 🙂


Tänaseks ongi vist kõik. Homme näeme! 🙂

How I Found Happiness

This post was inspired by Heidi’s recent post. Reading her thoughts made all of my thought fragments, shattered all over my brain, unite into actual (somewhat) clear thoughts and statements that I’m now going to share with you.

I feel as if a part of the puzzle of life has been solved. With every day, I find out more about myself and that has brought me a totally new sense of happiness. I can honestly say that right now, at this very moment, I am happy and content. And I actually really truly mean it this time!

What do I mean? I will absolutely try my best to explain. Shall I fail, forgive me.

When I was a teenager, I wanted to belong somewhere. Fit into a group. Be someone that everyone likes. Do something (or everything…) to please others. This is typical for a teenager since we’re talking about a young person growing up, not knowing exactly who he or she is. I was insecure and not sure who I was actually supposed to be. Don’t get me wrong, I’m still trying to figure out career choices and my future. I’m still working on that. 🙂

But today I feel like almost a grown-up. A young and still mistakes-making and a-lot-to-learn kind of grown-up but still a grown-up. I might look like 15-year-old girl on the outside (or that’s what most people think when they see me) but I now refer to myself as young woman, not a girl. Some months ago my self-motivation would’ve sounded something like: “Margit, you’re a strong girl and you can do it!” but now it’s more like: “Margit, you’re a strong woman and you can do it!” Do you get what I mean? Hopefully…

From firstcovers.com
From firstcovers.com

I have grown on a personal level. I feel absolutely no need to fit in, please someone else other than me or do anything to be likeable in someone else’s eyes. I live only for myself. And I want to stand out and be unique and let the actual me shine. I’m no longer afraid of myself. I’ve accepted and genuinely started to love myself. I don’t need a perfect body to do that. I recently realized that I’m pretty great. 🙂

Right now, another stage of my life is almost over. Life as a Bachelor’s student. Yes, I will be continuing my studies in the autumn to get a Master’s degree but I still feel like one journey has ended and something totally new and exciting is about to start. These 3 years in Tartu in university have changed my life so much! Living a lot on my own, having time to think, studying and learning a lot, meeting a ton of really smart, intelligent and interesting people, meeting some people not that smart, intelligent or interesting, being stressed, having more work load than ever, making good choices, making poor choices, having new friends, finding sports and just in general: learning. Not only studying. Learning. University has been a learning experience. Learning about life and everything in it. 

I have learned that sometimes bad things will happen to good people. And that you sometimes can’t fix it or do anything about it. Period. I’m not almighty. I have control over a little, influence on some and most sh*t will just happen because it’s out of your “zone”. You can (and most times should!) try to change things that you don’t like but sometimes your effort is not enough. I have learned to accept stuff and be flexible.

From beadinspirations.wordpress.com
From beadinspirations.wordpress.com

But at the same time, I have further developed my most valuable virtue: being determined as hell. When personal effort isn’t enough, maybe only finding one other person willing to put some effort in will change things? Or maybe finding 10, 100, 1000 other people will help? Sometimes in teamwork, 2+2 doesn’t equal 4, it equals 5 or even a lot more. Or maybe you just need to try harder? I’ve learned that I can always try or work harder. I can do so much more than I give myself credit for! And so can you, my dear reader. I can do anything if I put my mind to it. And being determined: I consider that an important strength I have.

I’ve learned that being determined, however, shouldn’t mean being stubborn and running into walls face forward just because the wall was built after you made your plan and headed out your front door. Be determined but at the same time, be flexible. Be open to change. Sometimes not following the plan is the best thing you can do. Sometimes mistakes lead on new and even more thrilling roads. Mistakes are the opportunities to learn. Don’t waste them! Make your mistakes, learn from them, move on as a better human being. Simple as that. 

From dailyedge.ie
From dailyedge.ie

And lastly: always look at the long perspective. Don’t get stuck in the process!

Let me know bring you some examples of the stuff I talked about.

  • Sh*t will happen and you can’t fix it –> just let go and move on. I won’t bring examples here since the most obvious example that inspired me to write that paragraph is really personal. Sometimes letting go and not wasting your energy is the best thing to do. Just trust me on this one. Letting go of some stuff has helped me find my happiness.

  • Be determined & work hard. Had someone told me 2 years ago, that I’ll be a normal weight and loving sports right now, I would have laughed out loud in their face. I hated most sports. I had accepted the fat and unhealthy me. But I decided to change my life and stayed true to my decision thru all the bad and tough times. Sometimes professor Reiljan’s subjects seemed absolutely impossible to pass but I still passed them all and with fairly good grades and am graduating soon. Set goal, work for it, achieve it.

  • Teamwork! Some things you can do alone but sometimes you need support. Don’t be afraid to ask for it! I have lost connections with all the people dragging me down and being my “friends” only when they needed me and not when I needed them. I now have people who actually care about me and who I care about in my life. This is so valuable to me. I cannot express it in words. My family has never judged my big life decisions. Even if they haven’t agreed with me 100%, they have still stood by my side. Even though they didn’t think much of my LCHF lifestyle, they still supported me. Only after my low-carb lifestyle ended, my brother told me: “Oh, thank God!” 😀 All of my friends, from sports, internet, blog, school, university and everyone else, are true friends. I can feel their support all the time. Even if we don’t talk for a long time, I still now we think of each other and wish well. And when we meet again, nothing has changed. And lastly I have to especially bring out my very special kind of friends: people at TYSK, my fitness club. They are not just instructors, coaches or workout mates, they are my friends. And I appreciate them so much. They give me support, advice, inspiration and motivation.

  • Be flexible. My recent ankle injury is a perfect example of what being stubborn gets you. Bad things! Flexibility is important. Sometimes you have to alter plans if they are not working. This applies to my self-composed half-marathon training plan. On some occasions I felt like I needed more rest than was in the plan. I didn’t listen to my body, I blindly followed a plan. (Which by the way, was altered from an online plan by myself. Who am I to make training plans? I don’t have enough experience for that.) Basically, not listening to my body and giving it enough rest was followed by an injury exactly 6 weeks after the plan started. Set goal, make plan, change it if needed, work hard, achieve goals. Flexibility and an open mind are key.

  • Don’t get stuck in the process and forget to look at the bigger picture. Don’t forget to see the forest behind the trees! 🙂 I was so stuck on my goal to complete the half-marathon, that I ignored my body’s signals. An over-enthusiastic beginner’s mistake that I continue to learn from every day. I let my mood get really down because of my injury. I had complete heureka moment when my coach Maris told me: “This is not your last race of the season or of your life. You can run your whole life.” This absolutely logical and well-known truth hit my like lightning. I’m in the beginning of my fitness journey. I have 50+ years of doing sports ahead of me if that’s what I want to do. I’m 22. That’s just about 1/4 of my life! I learned to look at the long perspective and the bigger picture. Maybe I have to hold back a little now to keep going in the future? Always think about what today’s decisions will do for you tomorrow. Or next month. Or next year. Or when you’re 80 years old. 

To sum up: accepting myself, finding the right people and hobbies, learning from mistakes, being determined and growing up has made me find the road to true happiness, tranquility and peace. Time is a wonderful thing. It passes to quietly, without a lot of noise or fuss, but changes so much. Try to do the same in life! 🙂