ARVUSTUS: Biofreeze külmateraapia tooted*

Umbkaudu nädal tagasi sain ma võimaluse proovida Biofreeze külmateraapial põhinevaid tooteid. Kuna olin oma blogis varem maininud, et külmageelid pole minu peal kunagi töötanud, võttis Biofreeze ametlik maaletooja Mediron sõnasabast kinni ning pakkus mulle proovimiseks nende külmageeli, -spreid ja –roll-on’i. Eks ma alguses olin ikka natuke skeptiline, et mis nendes siis nüüd nii erinevat on, et need maagiliselt jahutavad, kui jäägeel minu peal tuhkagi ei teinud (kogemused pärast 2015. aasta Narva Energiajooksu poolmaratoni, kui 3-tunnise bussisõidu ajal sellega oma vigastatud põlve määrisin, tulutult).

biofreeze-101

Tundub, et midagi erilist Biofreezes siiski on, sest need tooted päriselt jahutavad. Valmistatud on nad valdavalt looduslikest koostisainetest: põhitoimeaine on mentool, spreisse on lisatud on ka iileksit, arnikat, saialille, kummelit, punast päevakübarat, kadakamarja, geelis ja roll-on’is on näiteks ka kamprit, mis peaks tekitama külma-kuuma tunde.

Andes Medironile enda sõna, et proovin tooted ära, veel mõtlesin, et mul ei valuta miski ja huvitav, kas saan need ikka korralikult testitud. Ärge isegi mõelge vigastustest, siis tulevad need kohe kallale! 😀 :/ Nimelt nagu te eelmise nädala kokkuvõttest lugeda saite, siis tabas mind eelmise kolmapäeva hommikul meeletu ülaseljavalu. See kestis mitu päeva, andes iga päev lõunaks ja õhtuks järele, kuid naastes igal ööl ja hommikul täie rauaga. Veel enne, kui ma sain end asjatundjatel üle vaadata lasta, jõudsid minuni Biofreeze’i külmatooted. Selge, katsetame kohe asja ära!

Igaks juhuks alustasin katsetustega jalgadelt, mitte ei läinud kohe kõige hellema koha kallale. Nagu juba mainisin, on neid tooteid 3 vormis: geeli, roll-on’i ja spreina. Ühe sääre määrisin kokku spreiga, mida on lubatud kasutada alates 12. eluaastast, kuna tegu on sarja kõige kontsentreerituma tootega, teisele säärele panin geeli ja reitel kasutasin roll-on’i, kusjuures geel ja roll-on peaks olema toimelt vähem intensiivsemad ja sobivad alates 2. eluaastast.

Minut möödub: mitte midagi! Ma olin juba nii pettunud, et sain hunniku tooteid, mis ei funka. Hakkasin pakenditelt uurima, kas olin midagi valesti teinud ja siis tundsin paari minuti jooksul, kuidas jalad hakkasid tundma nagu jahe õhk puhuks neile peale. Ikkagi töötab. Positiivne. 🙂 Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin jahutavat efekti. Teoreetiliselt peaks see kestma kuni 8 tundi. Ma ei tea, kas ma ütleks, et efekt päris nii kaua kestab (a la kas ükski huulepulk püsib peal 12 tundi?), aga mõne minuti või tunni jooksul jahutav toime kindlasti veel ei kao.

Pärast esimest katsetust jalgadel võtsin julguse kokku ja kasutasin oma valusal seljal spreid. Kuna ma ei paindu eriti hästi, siis oli sprei minu jaoks seljal kõige mugavam variant, sest ei pidanud geeli või roll-on’i sisse määrimisega vaeva nägema. Seljal oli efekt veelgi tugevamalt tunda kui jalgadel. Selg oleks nagu põlenud, aga külma tundega. Keeruline seletada. Miks sprei seljal rohkem tunda oli kui jalgadel, seda ma täpselt ei tea. Ilmselt oli see tingitud nii õhemast nahast kui ka sellest, et see koht oli päriselt haige.

Eelmisel pühapäeval, kui käisin trenninaistega Pühajärvel viimast pikka maratonitrenni tegemas, võtsin samuti külmendava sprei ja geeli kaasa. Pärast järves jahutamist määrisin sääred ja reied spreiga kokku. Maris proovis geeli ning tõdes, et jahutab küll, efekt kestis umbkaudu paar tundi. Sellel nädal olen külmatooteid kasutanud ka pärast trenni oma jalgadel (eelkõige säärtel) ning kavatsen sedamoodi jätkata kuni maratonini välja. Need, kes mu blogi pikalt jälginud on, ilmselt teavad, et olen tihti kimpus luuümbrisepõletikuga. Õnneks nüüd tunnen oma keha juba paremini ning asjal hulluks minna ei lase, aga väga intensiivsete jooksunädalate järel olen tavaliselt omad vitsad alati saanud. Kuna tegu on luuümbrisePÕLETIKUGA, siis teoreetiliselt peaks jahutamine sellele mõjuma leevendavalt.

Loodame, et Biofreeze aitab mu jalgu maratonini rahuldavalt heas seisus hoida, sest nagu mäletame eelmisest aastast, olin ma nädal enne maratoni kimpus säärevaludega ja vana ‘hea’ luuümbrisega. Eks ükski ravim päriselt luuümbrisepõletikku ära ei hoia, kui ise rumalusi teha, sellest saab vast iga mõistusega inimene aru, aga mõistuse järgi treenides, lihaseid rulliga hooldades ja igapäevaselt külmaravi kasutades on lootus päris hea kompott kokku keeta. 🙂 Igal juhul edaspidi võtan kindlasti mõne Biofreeze’i toote ka võistlusele kaasa, sest kunagi ei või teada, millal vigastus või valu ründab.

Ja muideks, tulge homme uuesti blogisse piiluma, sest kirjutan oma maratonistrateegiast, tempoplaanidest ja kõigest muust maratoniga seonduvast ning panen lugejatele taaskord ühe väikse auhinnaloosi käima. 😉

Biofreeze tooted on saadaval Medironi veebipoes ning Apotheka ja Südameapteegi ketis.


* Postitus on sponsoreeritud.

Kuidas Skatetown puujala uisutama õpetas*

Kui mu sõbranna Triin kuulis, et sain blogiauhindade võidu puhul endale kingituseks rulluisud (aitäh, Eesti Blogiauhinnad ja Sportland!), millega ma sõita ei oska 😀 , pakkus ta mulle kohe välja lahenduse: tulen nende juurde Tartu Skatetowni personaaltundi, kus õpetaja mulle kõik põhitõed selgeks teeb. Mõeldud, tehtud!

10405616_871533889585086_8927720460091185865_nRulluisukeskus Skatetown asub Tartus aadressil Kastani 38, seega saab sinna liikuda mugavalt jalgsi, bussi või autoga. Skatetown asutati vähem kui aasta tagasi Karli ja Katre poolt. Nagu nad ise ütlevad, mängib seal alati muusika ja laes keerleb diskokera. Atmosfäär on selline vaba, mõnus ja lihtsalt chill. 🙂 Lisaks niisama mõnusalt ja sportlikult neljarattalistel quad-uiskudel aja veetmisele (neil on olemas ka sellised rulluisutrennid nagu roller derby, jamskating ja rull-iluuisutamine, how awesome is that?!) saab seal nädalavahetuseti nautida live DJ muusikat ning kord kuus toimuvad ka uisuvabad üritused ja kontserdid. Samuti on Skatetown äge koht pidude, sünnipäevade ja muude sündmuste tähistamiseks. Tartlaste seas on koht vähem kui aastaga korralikult populaarsust kogunud ning mul oli hea meel, et ka mina sain lõpuks võimaluse see koht ja need inimesed oma silmaga üle kaeda.

Foto: Skatetown
Foto: Skatetown

Igal juhul kui mina härra Jooksjaga kohale jõudsin, olime me päris närvis, sest kumbki meist ei ole just eriline uisuäss. Mina olen kunagi lapsena rulluiskudega mõned korrad ‘sõitnud’ (loe: paarsada meetrit tudisevate jalgadega veerenud) ning jää peale olen uiskudega sattunud ka loetud korrad. Härra Jooksja on natuke osavam, aga quad-uiskudel tundsime end alguses täpselt sama ebakindlalt. 😀 Iseenesest on sellistel 2×2 rattaga ehituselt minirula moodi uiskudel kergem püsti püsida püsida kui tavalistel uiskudel, aga see-eest on ka kergem selili kukkuda, sest pidur on nendel uiskudel hoopis varvaste all. Loomulikult saime endale külge põlve- ja randmekaitsmed ning pähe kiivrid, seega midagi tegelikult karta ei olnud. Õppimine toimus asjatundja käe all ja täiesti turvalistes tingimustes.

Foto: Skatetown
Foto: Skatetown

Alustasime algusest: proovisime niisama vaikse hooga sõita ja edasi liikuda. Kui see juba käppa saama hakkas, proovisime pidurdamist, varvaste liigutamise abil pööramist jms. Alguses tundus kõik ikka väga keeruline ning tõtt-öelda võttis kogu see asi särgi seljas ikka jumala märjaks. Aga teades, kui kehv on minu tasakaal ja koordinatsioon (kui keegi on minuga jooga- või tantsutrenni sattunud, siis kujutate ilmselt ette…), siis polnud see muidugi ime. 😀 Aga vaikselt hakkas tulema! Tunni lõpuks oskasin juba tasapisi näiteks tagurpidi sõita, kuigi alguses tundus see ilmvõimatu. Karl õpetas meile ka igasuguseid muid trikke ja huvitavaid samme. Lausa imeline, kui osavad mõned inimesed uiskudel on. 🙂 Ma kujutan ette, et nende jaoks, kellel uisu põhitõed selged ja samm hästi käpas, võib olla väga huvitav Skatetownis uusi trikke õppida või lausa mõnes viguruisutamise trennis käia. Algaja saab seal aga turvaliselt harjutamas käia.

Treener Karl. Foto: Skatetown
Treener Karl. Foto: Skatetown

Aga et proovida uisutamist natuke ka ‘päriselu’ tingimustes, viis Karl meid ka Skatetowni Suverajale. Nimelt on suvel avatud Anne kanali võrkpalliplatsi ääres rulluisurent. Meie sõitsime alustuseks ühe 1,8 km pikkuse ringi. Kui Kastani tänava hoones saab sõita sileda betooni peal, siis Anne kanali ääres tervitab natuke krobeline asfalt. Teate, ülinaljakas oli avastada, et Anne kanali äärsel rajal, mis on lame kui pannkook, on tõusud. 😀 Nimelt rulluisutades tunnetab iga pisematki tee kaldenurga tõusu, eriti kui sa oled nii algaja nagu mina. Samuti sai selgeks, et rulluisutamine on ikka väga tõsine trenn. Meie veetsime sellel päeval uiskudel umbes 75 minutit, enamus sellest oli harjutamine, mitte järjepidev sõit, ja ma olin ikka päris väsinud. Kõige rohkem tööd said tuhar ja pöialihased. Trenn mis trenn.

Foto: Skatetown
Foto: Skatetown

Juba sellel nädalal on mul Triinuga rulluisutrennike kokku lepitud. o_O Saan siis lõpuks oma uued uisud alla. Hirmus, aga jubedalt põnev ka. 🙂 SUUR AITÄH Skatetownile! Sain vajalikud algteadmised ja julguse, et rulluisutamisega tegelema hakata.

Kas Sina oled rulluisusõber? Kas oled ka Skatetownis uisutamas käinud? Kui veel ei ole, siis soovitan neile külla minna. 🙂


* Postitus on sponsoreeritud.