Rubriik: #100blogipäeva

#100blogipäeva 13/100 – surm uppumise kaudu?

Published on by Margit Partei7 kommentaari

Triatlonini pole jäänud enam palju aega:

[ujicountdown id=”A. le Coq Igamehetriatlon” expire=”2014/07/12 10:00″]

Ausalt öeldes ei kahtle ma väga selles, et olen piisavalt heas vormis, et kogu asi ilusti läbi teha. Ujud natuke, teised riided selga ja kiiver pähe, ratta peale, üks Toomemäe tõus, väike jooks ja ongi tehtud. Siin tuleb aga esimese punkti suures mängu üks VÄGA suur aga…

Emajões oli üleeile veel 14 kraadi ja nüüd on näit tõusnud “tervelt” 15 kraadile. Õhk on külm ja randades lehvivad punased lipud. Vaatasin ITU lehelt järele, et ilma kalipsota võib vette minna, kui vesi ületab 14 kraadi piiri. Aga kas ma seal oma tavatrikoos ellu ka jään? See on omaette küsimus. Kalipsot mul ei ole ja need maksavad päris päris palju.

Tavaliselt kirtsutan ma nina isegi siis, kui vesi on 20 kraadi. 22 on mõnus. 18 on külm. 15 kraadi… on surm. 😦

Isegi, kui ma tänu tahtejõule ja adrenaliinile hüppaks triatlonis selle temperatuuriga vette, on iseasi, kas ma sealt ka elusana väljuks. Esimesena turgatavad pähe jalakrambid. Olen kunagi basseinis krampis jalaga ujunud, liikusin edasi kui tigu ning tunne oli ülimalt ebameeldiv. Jões on aga võimalik, et krampidele lisandub paanikahoog ja nii ma sinna vee alla vajungi. Teine võimalus on see, et krampe ma ei saa, kuid pärast 500 meetrit külmas vees ujumist olen ma nii kange ja lõdisen külmast, et veest väljudes jalad ratta peal lihtsalt ei liigu. Kolmas võimalus on see, et imejõul tuleb kuskilt natuke sooja ilma enne triatloni ja vesi soojeneb kas või paar-kolm kraadi ja ma ei saagi surma. 😀

Praegu igal juhul tundub triatloni edukas lõpetamine enam kui kahtlane ning mitte alustamine või katkestamine vägagi tõenäoline. Kui isegi suudaksin selle läbi teha, siis kas oleksin terve ka pärast võistlust? Kahtlen, kahtlen sügavalt.

Palun suruge nüüd kõik pöidlad pihku ja loodame, et ilm muutub natukenegi suvisemaks.

PS! Kui keegi oleks nõus mulle kalipsot laenutama või teab kohta, kus neid Tartus (vajadusel ka mujal eestis) laenutatakse, siis kõik pakkumised on oodatud!

#100blogipäeva 12/100 – Workout Week 23.–29.06.2014

Published on by Margit Partei4 kommentaari

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

23.–29.06.2014

Esmaspäeval oli võidupüha ning kuna õhtu oli planeeritud, siis tegin trenni hommikul ära. Käisin pankrannikul rattaga sõitmas, nägin laulupeo tulekolonni, inimesi Eesti lippudega lehvitamas ja oli üks mõnus rattasõit. Vahepeal hakkas küll kõhus pistma ja põlv oli veider, aga 40 km möödus siiski relatiivselt kiiresti.

Teisipäeval tegin soojenduseks pool tunnikest rattal ning siis pumpisin tunnikese. Jalad tegin jälle kergema raskusega, kuna tundsin, et jalad võiksid veel veidi taastuda. Lisaks oli mu sabakont kuidagi imelik ja kergelt pinges. Sääreluu peal oli/on siiani jätkuvalt mingi valus koht, kust ma näiteks rulliga üldse üle käia ei saanud. Mis värk on?

Kolmapäeval olin Tartus ja käisin alguses natuke kõndimas, siis jooksmas. Suutsin Ihastes veidi ära eksida seega venis jooks 1,5-tunniseks ja läbitud sai 13 kilomeetrit. Jalad olid täitsa mõnusad, mitte ülivärsked, aga sada korda paremad kui eelmisel laupäeval. Õhtul sain veel väikese südamerabanduse, kui kursusekaaslane teatas mulle, et mu nime pole lõpetajate nimekirjas. Õnneks sai sellega kõik korda, tegu oli lihtsalt kellegi tähelepanematuse veaga. Aga selline asi avastada õhtu enne aktust ja tekitada kahtlus, kas mu diplomgi valmis on, ei ole igal juhul meeldiv ega normaalne (kivi sinu kapsaaeda, mu TÜ!).

Neljapäeval oli mu lõpetamine ning trennivaba päev. Olin lihtsalt laisk ja nautisin muid tegevusi. 🙂

Reedel tahtsin pärast lõunat jooksma minna, aga koera jalutades tabas mind meeletu kõhuvalu. Kohe täitsa tõsiselt jäin tee peal paar korda seisma ja passisin seal kõveras. See pärastlõunane jooksuplaan jäi siis ära. Üritasin natuke kodus vaikselt puhata ja õhtuks oli inimese tunne sees tagasi. Otsustasin ikkagi kella kaheksa paiku jooksma minna. Oli hea jooks, aga 3 km enne lõppu hakkas vasakul pool alaseljas/tagumikus mingi imelik istmikunärvi valu korraks tekkima, aga see läks mööda. Siis lisandus aga iiveldus. 😦 Muidu oli väga mõnus jooksutiir õhtupäikese saatel. 11 kilomeetrit ja keskmine tempo oli 6:34 min per km, just lõpukilomeetritel vajusin ära, kuna enesetunne polnud parim.

Laupäev oli üks meeletult kiire päev ning hommikul jõudsin õnneks tunnikese pumpida. Kahjuks soojenduseks rattal aega polnud.

Pühapäeval pidin end meeletult sundima, et õue jooksma minna. Olin korralikult magamata ning ilm oli pehmelt öeldes kohutav. Õues oli totaalne koerailm. Hea meelega oleksin kodus teki all maganud. Plaanis oli lühem jooks ja jooksuharjutused. 50 minutit jooksu külmas, tugeva tuulega ja vihm näkku peksmas oli seekord minu kannatuse piir, jooksuharjutused jäidki tegemata ning tulin hoopis tuppa soojasid ja kuivi riideid otsima. Samuti olin aeglane (7:06 min per km) ning jalad olid kanged. Polnud minu päev.

Kokku: 13,5 h (ilma kõnni ja rullimiseta neto: 7 h 50 min)

23.–29.06.14

  • 3,5 tundi jooksu (31 km -> päris hea kilometraaž)
  • 2 tundi 20 minutit rattasõitu
  • 2 tundi BodyPumpi
  • 3 tundi 10 minutit käimist
  • 2,5 tundi rullimist (-> jäi päris mitu päeva vahele)

Ei tea, mis siin viimasel ajal toimub, aga ma pole ka selle nädalaga päris rahul. 😦 Plaanis oli rohkem, kui tegelikult tehtud sai, ning enesetunne pole ka hüpersuper olnud. Jooksusamm oli üldiselt juba kergem ning jalad on põhimõtteliselt poolmaratonist vist taastunud, aga see tänane jooks küll eriti lootust andev polnud. 😀 Süüdistan kõiges ilma ja tuult.

Triatlonini on jäänud vähem kui 2 nädalat. Ma olen ikka parajalt närvis!