#100blogipäeva 58/100 – ettevalmistused

Täna tegin ära viimase “trenni” enne poolmaratoni: tegin koeraga väga lahjat versiooni intervalltreeningust. 250 meetrit kõndisime, siis 250 meetrit jooksime mitte väga kiires tempos (umbes 6:30 min per km). Kokku läbisime 6,5 km. Koer oli omadega ikka üpris läbi treeningu lõpuks, aga samas jaksas veel aias möllata. Ema kurdabki kogu aeg, et ta on meil liiga paksuke, nüüd siis saab trenni. 😀 Minu arvates pole ta kaalul praegu ka midagi viga, aga eks natuke võhma ja südant treenida ei jookse ka tal mööda külgi maha. Minul tuli treeningu keskmine pulss 126 bpm, täitsa mõnus väheintensiivne trenn.

Hommikupoolikul uurisin hoolega Ööjooksu kodulehte: parkimiskorraldust, stardikoridori korraldust, ajakava, juhendit jms. Tegin Garminisse kaardi ka ära ja otsisin muusikat täiesti uue playlisti jaoks. Aega kulus omajagu, aga ligikaudu 1,5-tunnise loovaliku sain kokku. Eks osad lood siis korduvad, aga see mind ei häiri.

RÖJ 2014

Ei oskagi öelda, kas see rada mulle meeldib või mitte. Väga palju edasi-tagasi keerutamist ja pöördeid. Raja esimene pool on pigem tõusvas joones ja lõpp õnneks langusel. Oleks vastupidi, siis oleks asi tunduvalt raskem. Rakveret ma eriti ei tunne, seega vähemalt saab väga põnev olema. Kui Narva Energiajooksu rada oli mul päris hästi meeles ja orienteerusin hästi, siis Rakveres lihtsalt vaatan märke ja jooksen. Seda rajarägastikku pähe ma küll ei õpi. 🙂

RÖJ

Playlist sai selline. Kellelgi veel häid soovitusi lugude osas, mida lisada? 

Eilne lühike jooksutrenn andis natuke julgust juurde. Ei olnudki nii uskumatult raske, aga samas läbisin ka vaid kolmandiku poolmaratoni distantsist… Ei suudagi nüüd otsustada, mis tempo endale sihiks võtta või millise tempoga alustada. Südames tahaks ikka aega 2:15, mis tähendaks tempot 6:20 ringis kilomeetri kohta. No ma ei teagi. Üritada sellega alustada ja siis vaadata, mis edasi saab: kas jaksan kiirendada või võtan kiiruse maha. Nii vist tulebki teha. Kõige rohkem kardan võistlusadrenaliini toel stardis minema kihutada (Olümpiajooksul tegin esimene kilomeetri ajaga 4:50 ja edasi tuli täielik surm) ja siis 3. või 4. kilomeetril avastada, et oih, enam ei jaksagi.

Paistab vist välja, KUI närvis ma olen? 🙂

Homme siis Food Friday, väike carb load ehk süsivesikute laadimine on sellel nädalal juba toimunud, homme siis üritan veelgi süsivesikute osakaalu suurendada. Kui poodi jõuan, siis peaksin vist mingit spordijooki ka ostma. Soovitusi, milline hästi maitseb? Lisaks välja mõtlema, mida ma võistluspäeval hommikust kuni stardini söön. Liialt rasket toitu (liha, kiudaineid, rasva) igal juhul väldin, tuleb pudru, banaani ja pastapäev. 

Närvid ja ärevus. Äkki läheb kõik veel ikkagi hästi?

#100blogipäeva 57/100 – järjekordse poolmaratoni eel

Elu Saksamaal oli lill ja seal ei jäänud mul eriti palju aega oma laupäeval eesolevale poolmaratonile mõtlemiseks. OK, muidugi see kippus mu mõtetesse, aga üldjoontes ma seal vaimset ettevalmistust ei teinud. Nüüd on stardini jäänud 75 tundi ehk praktiliselt 3 ööpäeva ning ärevus poeb vaikselt hinge.

Enne Narva Energiajooksu poolmaratoni juunis mul suurem närv ja ärevus puudus. Olin kenasti treeninud, vorm oli hea ja samm kerge. Eks natuke ikka kartsin oma vasaku jala vigastuse pärast, et äkki lööb see jälle välja, aga üldjoontes teadsin, et olin andnud endast parima ja kuna viimane intervalltrenn koos jooksurühmaga tuli lihtsamalt kui ootasin, andis ka see julgust ja hingerahu juurde.

Praegu on aga kõik absoluutselt teistmoodi.

Pärast oma esimest poolmaratoni juuni keskel tegin ma tagantjärele vaadates nii palju asju nii valesti. Juba teisel päeval (!!!) pärast võistlust põrutasin väsinud kehaga jooksurajale tagasi, üritasin kiirust arendada ja pettusin, kui ei suutnud tempos püsida. Lisaks kõik muud trennid täistambiga – rattasõit, BodyPump – ja nädal pärast poolmaratoni jooksin juba pikka otsa: 15 km. No mis loll niimoodi teeb?!

Nende lolluste vitsad peksid mind kaua. Trenn oli raske, olemine väsinud. Vahepeal tundsin end küll hästi ka, ei saa öelda, et trenni vastumeelselt tegin, aga pigem olid ka aeglased või väikse raskusega trennid minu jaoks rasked ning kogu poolmaratonile eelnenud kergustunne oli justkui peoga pühitud ja kadunud. Tegin tüüpilisi algaja vigu: ei osanud ise oma koormust reguleerida ega tundnud ära seda hetke, mil oleks pidanud koormust tugevalt vähendama. See hetk oli tegelikult kohe pärast poolmaratoni. Tegin kõik valesti…

Õnneks triatloninädalal juulikuus tuli sisse “sunnitud” väikse koormuse nädal, kui toimus AEGEE suveülikool ja mul polnud aega trenni teha. Jah, olin ikkagi füüsiliselt aktiivne, aga see aktiivsus toimus madala pulsi juures ega polnud keha lammutav. Triatlon sai edukalt läbitud ning sellele järgnev nädal oli imeline. Üle pika aja sain nädala kokkuvõttes kirjutada, kui hästi ma end tunnen ja kuidas ma nautisin absoluutselt iga trenni. Puhkus oli mõjunud hästi, aga tagantjärele vaadates oleks pidanud end siiski võistlusjärgsel nädalal tagasi hoidma…

… sest juba järgmisel nädalal hakkas kõik allamäge minema ja kokkuvõttest saab lugeda mitmel korral sõnu “polnud minu päev”, “raske” jms. 15 km jooks oli väga raske ning minu peas tiksusid küsimärgid, sest ma ei saanud aru, miks ma jälle ei jaksa ja ei suuda. No muidugi sa ei jaksa, kui sa teed nädalas kuuma ilmaga 9 tundi trenni korralikult taastumata. Loll mis loll.

allikas
allikas

Ja ega ma siis jumala eest ei õppinud oma vigadest, kus sa sellega. 🙂 Sellele järgneval nädalal tuli üle 8 tunni trenni kuumas kliimas ja 3 täispikka raske füüsilise töö päeva, kui oma tuba remontisin. Keha sai läbi piitsutatud ja lõhutud. Heidi kommentaar minu mustades toonides nädala kokkuvõttele tõi maa peale tagasi. Margit, Margit, muidu oled tark tüdruk, aga ühe reha peale astud niikaua, kuni reha vars katki murdub. Sain lõpuks aru, et kannatan ületreenituse all.

Saksamaa nädal oli nüüd õnneks jälle kergem, sai tehtud kaks jooksutrenni – 8 ja 10 km – ning üks sessioon Freeleticsit. Lisaks sellele palju kõndimist ja natuke matkamist, aga see mõjus pigem oma väikse intensiivsuse ja  madala pulsiga hästi. Trenni tehes oli aga pulss liiga kõrge ja see mind eriti palju optimistlikumaks küll ei tee.

Ja siin ma nüüd olen. Vaimselt ja füüsiliselt ette valmistamata ning täiesti närvipundar. Kolme päeva pärast poolmaraton, mille veel kuu aega tagasi tahtsin joosta ajaga alla 2 tunni. Praeguseks on see eesmärk unustatud. Hea, kui aeg alla 2:30 tuleb. Rohkem ma loota ei oska. 2:30 saamiseks peaks keskmine tempo olema 7:06 min per km. Praegu tundub seegi naeruväärselt kiire, arvestades seda, et viimased pikad jooksud 15 ja 18 km tegin vastavalt tempos 7:22 ja 7:37 ja tegutsesin seejuures oma võimete piiril.

Oeh.

Selle nädala plaan oma praktiliselt mitte trenni teha. Esmaspäev oli trennivaba. Eile tegin koeraga väikse ja kerge kõnd-sörk treeningu ja käisin isaga VÄGA aeglaselt ja madala pulsiga (112 bpm) rattaga sõitmas. Täna sörgin õhtul aeglases tempos 7 km ja teen jooksuharjutusi. Reede ja laupäev kuni võistluse alguseni kell 21.30 saavad olema trennivabad. Homse suhtes veel mõtlen, kas ja mida teen.

Vot sellised keerulised lood. Tuleb jooks puhtalt tahtejõu baasil. Mingit tulemust otsima ei lähe, eesmärk on rada läbida, jõuda finišisse ja saada medal. Lisaks olla elus ka kolm päeva hiljem, kui pean Tartu Suvejooksul läbima 10 km distantsi.

Millesse ma end seganud olen…