#100blogipäeva 55/100 – Saksamaa 8. osa

Tänase päeva saab kokku võtta väga lihtsalt: istumine, ootamine, kojusõit. Mul on ühe koha peal istumisest absoluutne ja totaalne kopp ees.

Päev algas kell 7 ärkamisega. Olime Heidiga eelmisel õhtul enne magamaminekut tükk aega jutustanud ja unetunde jäi sutsuke väheseks. Käes oli aga aeg viimseks hommikusöögiks Heidi juures Dresdenis. Kurbus oli pugenud südamesse, sest reis oli läbi ning kõik olid kuidagi väga vaiksed. 😦 Kuna Elari käis hommikul vara veel viimaseid söödavaid suveniire ostmas, vedas ta meile lisaks tavapärasele pudrule lauda kaasa 3 croissanti ja 3 kuklit. Croissanti ma ei puutunud, kukkel läks võileivaks ja pudrukauss oli korralik.

Poole üheksa paiku läks meie tramm Dresdeni rongijaama, et selle juurest Berliini bussile astuda. Heidist oli ülikena tulla meid ära saatma. Ma üritasin muudkui positiivseid mõtteid mõelda, et varsti näeme ju jälle (jõulud pole eriti kaugel… või on?) ja see pole minu viimane kord Saksamaad külastada. Hoidsin meeleolu kuni nende suurte roheliste bussideni jõudsime. Seal viimses bussipeatuses tuli peale ehtne nutuisu ja hoidsin väevõimuga pisaraid tagasi. Viimased kallistused, hüvastijätt ja bussiminek.

Foto: Elari erakogu

Veensime kaks Saksa naist koos istuma ja saime Elariga koos istuda. Võitlesin ikka tugevalt, et mitte nutma hakata. Pisarad tahtsid lihtsalt nii tulla, sest kõik sai läbi. Hakkama sain. Meeles oli see Heidi nägu, kui me bussi läksime… Oeh. Bussis jutustasime, Elari suutis oma “Halloooo” ja “Tschüssi” hõikamise ja laulmisega piinlikkust tekitada 😀 ning väikse hilinemisega jõudsime Berliini.

Meil oli järgmisele bussile jõudmisega ikka päris kiire. Küsisime raudteejaamast teed ja saime kiirelt TXL bussile, mis Alexanderplatzilt otse Tegeli lennujaama sõitis. 40 minutit venisid teosammul. Jõudsime kohale, andsime pagasi ära ja jäigi vaid veidi aega värava avamiseni. Ostsime veel idiootselt kallist toitu, passisime niisama ja kella 15 ajal juba lendasime.

Kuna vabu kohti oli, võtsin pärast õhkutõusu ka mina endale aknaäärse koha ja nautisin vaadet. Ruttu saabusid aga valge vatised pilved ning siis lugesin veidi Estonian Airi ajakirja ja tukkusin niisama. 90 minutiga olime Tallinnas. Eesti, kodumaa. 🙂

Õnneks passis kõik hästi kokku ja sain kenasti nr 2 bussile, kiirustades ostsin bussijaamast pileti, vett ja pähkleid ja hakkasin koju sõitma. Kell 21 olin juba tagasi Ida-Virumaa kodus ja hakkasin asju lahti pakkima (oi, kuidas ma seda vihkan!).

Kokkuvõttes oli väga tore reis, mis kindlasti kauaks meelde jääb. Reisil olles õpid teiste inimeste kohta ikka väga palju, näed neis hoopis uusi külgi ja avastad väga palju. Lisaks mõistan iga reisiga üha enam, kuidas mul pole absoluutselt kahju raisata raha elamustele ja mälestustele. See ongi see, mis loeb! Nüüd hakkan aga jälle raha koguma ja jään ootama juba uusi seiklusi uutes kohtades. Avastada on ju nii palju. 🙂

#100blogipäeva 54/100 – Saksamaa 7. osa

Täna oli Saksamaa reisi viimane täispikk päev. Homme on jäänud veel hommikusöök Heidi juures, bussisõit Dresdenist Berliini, lend Tallinnasse ning bussisõit koju. Kui veab, jõuan umbes kella 21–22 ajal alles koju. Nüüd aga Workout Weeki asemel kokkuvõttev tabel. Natuke trenni sai ikka tehtud ka, kuigi enamik füüsilisest koormust tuli siiski pikkadest ringikondamise päevadest. Ilma trennideta sai samme nädala jooksul tehtud 110 TUHAT! Olen rahul. 🙂

4.–10.08.2014

Kuna eile saime magama alles kella 3 paiku, otsustasime täna täielikult välja puhata ja ärkasin alles kell 10. Heidi ja Elari alles magasid, seega otsisin lihtsalt endale külmikust midagi hamba alla. Käiku läks natuke kõike: leib, toorjuust, juust, vorst, tomat, lõhe, kohupiim, valgupulber, vaarikakeedis. Esialgne suur nälg sai rahuldatud.

Kui teised ka üles ärganud olid, keetsime kaerahelbeputru. See oli ikka õige hommikusöök, pudrule vastast ei ole. Homme saab veel Saksamaa putru ning siis tuleb jälle ise pudrupoti taha kokaks asuda…

Pärast hommikusööki pakkisime suurema osa oma asjadest kokku. Täitsa kurb hakkas, kui mõelda, et ongi koju minek ja reis läbi… Kodust välja astudes oli kell juba korralikult lõunas ning õues oli kuum päikseline ilm. Meie õnneks puhus jahutav tuul. Läksime lihtsalt Elbe jõe äärde tšillima. Kõndisime paar kilomeetrit linna poole, leidsime kena vaatega koha ja sättisime end muruplatsile maha. Heidil olid kaasas mängukaardid, seega mängisime paar mängu turakat. Ma sain vahepeal ikka päris vihaseks ja läksin liiga hasarti. 😀

meie vaade muruplatsilt

Foto: Elari erakogu
Foto: Elari erakogu

No mida kaarte Elari jagas… 😀

Mingi aja pärast tekis kõigil hull vetsuhäda 😀 ja seetõttu hakkasime linnapoole liikuma. Lisaks oli Elaril kindel plaan veel viimast korda Döner Kebabi süüa. Meie Heidiga võtsime ühest Aasia toidukohast hoopis praetud nuudlid. Ports oli korralik, aga siiski oleks oodanud rohkem tšillit ja teravust. Aga ma ei nurise. 🙂

Kas Elari pole mitte rahul oma jäätisega? 🙂

Päris rõõmus toidu üle…

… aga nisujahust kaneelirull tõi õige naeratuse näole. 😀

Sõitsimegi koju ära, nüüd sööme porgandeid ja vaatame meie reisi pilte. See reis jätab elavad mälestused veel väga pikaks ajaks. Kui keegi veel kahtleb, kas reisida Saksamaale või mitte, siis minu kindel soovitus on JAH. Meie nägime vaid väikest osa Saksamaast ja kindlasti tuleb siia veel tagasi tulla.

Aitäh, Elari, seltskonna eest sellel reisil. Sinuga sai palju nalja! 😀 Aitäh, Heidi, meie vastuvõtmise ja külalislahkuse eest. 🙂 Näitasid meile nii paljusid ilusaid paiku, saime palju paremini tuttavaks ja ilma sinuta poleks see reis võimalik olnud. Loodan, et olime head külalised ja ka sina nautisid aega meiega.

Homme kirjutan tõenäoliselt veel meie tagasisõidust ja annan teada, et jõudsin ikka edukalt koju. Kas ka veel treenida jõuan või tahan, eks seda vaatab siis, kui koduuksest sisse astun.

Tschüs!