Tänase päeva saab kokku võtta väga lihtsalt: istumine, ootamine, kojusõit. Mul on ühe koha peal istumisest absoluutne ja totaalne kopp ees.

Päev algas kell 7 ärkamisega. Olime Heidiga eelmisel õhtul enne magamaminekut tükk aega jutustanud ja unetunde jäi sutsuke väheseks. Käes oli aga aeg viimseks hommikusöögiks Heidi juures Dresdenis. Kurbus oli pugenud südamesse, sest reis oli läbi ning kõik olid kuidagi väga vaiksed. 😦 Kuna Elari käis hommikul vara veel viimaseid söödavaid suveniire ostmas, vedas ta meile lisaks tavapärasele pudrule lauda kaasa 3 croissanti ja 3 kuklit. Croissanti ma ei puutunud, kukkel läks võileivaks ja pudrukauss oli korralik.

Poole üheksa paiku läks meie tramm Dresdeni rongijaama, et selle juurest Berliini bussile astuda. Heidist oli ülikena tulla meid ära saatma. Ma üritasin muudkui positiivseid mõtteid mõelda, et varsti näeme ju jälle (jõulud pole eriti kaugel… või on?) ja see pole minu viimane kord Saksamaad külastada. Hoidsin meeleolu kuni nende suurte roheliste bussideni jõudsime. Seal viimses bussipeatuses tuli peale ehtne nutuisu ja hoidsin väevõimuga pisaraid tagasi. Viimased kallistused, hüvastijätt ja bussiminek.

Veensime kaks Saksa naist koos istuma ja saime Elariga koos istuda. Võitlesin ikka tugevalt, et mitte nutma hakata. Pisarad tahtsid lihtsalt nii tulla, sest kõik sai läbi. Hakkama sain. Meeles oli see Heidi nägu, kui me bussi läksime… Oeh. Bussis jutustasime, Elari suutis oma “Halloooo” ja “Tschüssi” hõikamise ja laulmisega piinlikkust tekitada 😀 ning väikse hilinemisega jõudsime Berliini.

Meil oli järgmisele bussile jõudmisega ikka päris kiire. Küsisime raudteejaamast teed ja saime kiirelt TXL bussile, mis Alexanderplatzilt otse Tegeli lennujaama sõitis. 40 minutit venisid teosammul. Jõudsime kohale, andsime pagasi ära ja jäigi vaid veidi aega värava avamiseni. Ostsime veel idiootselt kallist toitu, passisime niisama ja kella 15 ajal juba lendasime.

Kuna vabu kohti oli, võtsin pärast õhkutõusu ka mina endale aknaäärse koha ja nautisin vaadet. Ruttu saabusid aga valge vatised pilved ning siis lugesin veidi Estonian Airi ajakirja ja tukkusin niisama. 90 minutiga olime Tallinnas. Eesti, kodumaa. 🙂

Õnneks passis kõik hästi kokku ja sain kenasti nr 2 bussile, kiirustades ostsin bussijaamast pileti, vett ja pähkleid ja hakkasin koju sõitma. Kell 21 olin juba tagasi Ida-Virumaa kodus ja hakkasin asju lahti pakkima (oi, kuidas ma seda vihkan!).

Kokkuvõttes oli väga tore reis, mis kindlasti kauaks meelde jääb. Reisil olles õpid teiste inimeste kohta ikka väga palju, näed neis hoopis uusi külgi ja avastad väga palju. Lisaks mõistan iga reisiga üha enam, kuidas mul pole absoluutselt kahju raisata raha elamustele ja mälestustele. See ongi see, mis loeb! Nüüd hakkan aga jälle raha koguma ja jään ootama juba uusi seiklusi uutes kohtades. Avastada on ju nii palju. 🙂