Maratonieelsed mõtted said kirja pandud selles postituses.
Maratoni hommikul ärkame kell 3.20. See on ametlikult kõige varasem äratus, mis mul jooksuvõistluse päeval kunagi olnud on. Kuna me kolme öö ja päevaga ajavahega täielikult harjunud ei ole, on ärkamine lihtsam. Eestis on ju kell juba 11.20. Kuus tundi und, see-eest väga kvaliteetsed kuus tundi. Kui tavaliselt kerin enne magama jäämist veel rada, strateegiat ja geelipunkte peas läbi, siis seekord murrab uni korralikult maha (sest Eestis oli kell siis juba pool kuus hommikul) ja pole aega midagi enam mõelda. Parem ongi. Uni on tähtsam. On olnud piisavalt unetuid maratonieelseid öid.
Rongi peale minekuni jääb tund ja viis minutit, seega tuleb end väga kiirelt liigutada. Hügieenitoimingud, soeng, kõik vähegi hõõrdumisohus kohad BodyGlide’iga sisse määrida (ei ühtegi villi, ainus hõõrutud koht pulsivöö all), kaerahelbepuder maapähklivõi ja mustikatega ning korralik kogus vett ja spordijooki. Asjad olid kõik õhtul valmis pandud ja plaanid kirjas. Kõik oli minutipealt planeeritud, arvestades maratoniala igas punktis pika järjekorraga. Pigem tuleb minna aegsasti, kui hiljaks jääda. Juba ühe rongi vahelt ärajäämine võib põhjustada kaose stardieelsete toimingute tehtud saamises.
Kõnnime oma lemmiktänavat pidi rongijaama ja imetleme läbimõeldud Halloweeni kaunistusi. Istume kell 4.46 üpris kesklinnast kauges punktis Blue Line’i vagunisse, ees näeme juba maratoonareid, kõigil vanad dressid seljas, mis vahetult enne starti minema visata, ja spetsiaalsed läbipaistvad pakihoiu kotid süles. Ka meie ostsime eelmisel päeval endale äravisatavad pikad riided, kahepeale kokku 30$ eest. Need riidekuhjad, mis stardialasse tekivad, annetatakse hiljem abivajajatele. Saame mõne peatuse sõita, kui kõnetab neist meid üks mees. “Eestist?” Kohtume järjekordse eestlasega. Seda on sel reisil juhtunud praktiliselt iga päev. Ka tema tundis meid ära Estonia kirjaga mütside järgi. Kõneleme pikalt nii elust kui ka jooksmisest ja juba olemegi kesklinnas. Põnev on kohtuda eestlasega, kes on elanud 20 aastat LAs, kuid tema eesti keel on perfektne ja aktsenditu.
Chicago maraton on massiivne. 45 000 osavõtjat. 3 lainet starti, igas laines eraldi 4–5 eraldi stardigruppi. Isegi maratonialale Grant Parkis sisenemisel on sisenemiseks 5 eri väravat, iga jooksja peab sisenema numbrile vastavast koridorist. Kolmest eri pakihoiust rääkimata. Soovitatakse saabuda kaks tundi enne oma starti. Härra Jooksja start on kell 7.30, minu oma 8.00. Ajajoon on planeeritud nii, et härra Jooksjal ei jääks aega puudu, küll mina oma üleliigse pooltunni sisustatud saan.
Minul on alasse sisenemiseks Gate 3, härra Jooksjal Gate 5. Lepime kokku, et alale sisenemise ja turvakontrolli järel (kott vaadatakse üle, keha skännitakse detektoriga) lähme kohe endale lähimasse WCsse ja kohtume hiljemalt kell 6.00 punase laine pakihoius. Kuna jõudsime varasemale rongile ja saabume aga veidike enne kella 5.30, peab mõne minuti ootama, kuniks stardiala avatakse. Jubedalt külm hakkab seal tugeva külma tuule käes seistes, mis sest, et paksud riided seljas. Alasse sisenedes näen otse enda ees härra Jooksjat. Saame edasised toimingud teha koos.
Kuna aega on omajagu, sest turvakontrollis veel järjekordasid polnud, käime ilma järjekorrata WCs ja otsime varjulisema koha istumiseks. Paneme pealmiseks kihiks vihmakeebid ümber. See aitab tuule vastu päris hästi, aga ega palav just pole. Üks meist kohe täitsa väriseb, sest külm on. Kell 6.10 liigume pakihoidu, teeme kiirelt pimeduses paar pilti ja väikese sabaga anname pakid ära, kumbki eri pakihoidu. Kõik riided, mis ei jää selga ega lähe annetamiseks, tuleb pakihoidu ära anda. Lähme taaskord WC järjekorda, kus nüüd kulub juba 15 minutit. Seejärel lähevad Loperamidid kõhtu, jätame hüvasti ja kumbki läheb omi asju ajama.
Minul on soojenduse tegemiseni veel aega, seega otsin rahulikuma tuulevaikse koha ja lihtsalt ootan 20 minutit. Näen, et inimesed teevad ala piirava aia ääres soojendusjooksu. Selge. Sinna lähen ka mina. Kell 6.50 asun soojendusele. Sörgin umbes kilomeetri, näen ümberringi tohutuid WC järjekordasid. Iga saba oma 100 meetrit pikk. Liigun joostes järgmiste WCdeni, seal sama lugu. Teen jooksu pealt mõned jooksuharjutused, skanneerin kõige lühema järjekorraga WC välja ja asun ootama.
Kell 7.30 on esimese laine start. Härra Jooksja on A-grupis, seega kohe-kohe saab ta rajale. Umbes samal ajal jõuab kätte minu WC järjekord. Kell 7.40 olen juba oma stardialas. Teine laine, viimane, st J-grupp. Päike on tõusnud ja õues on veel jahedam. Istutan end äärekivile maha. Täna saab veel piisavalt jalgel olla, laseks neil nüüd natuke puhata.
Mõtlen rahulikult omi mõtteid ja jälgin inimesi. Kellel mis seljas, mis tossud, millised spordikellad. Veedan lihtsalt aega. Olen täiesti tšill, mingit ärevust sees ei ole. Olen lausa üllatunud, kui rahulik ma olen. Kus on elevus? Kell hakkab 8 saama ja kisun Goodwillist ostetud vanad dressid maha, sest eeldatavasti hakkab mass vaikselt liikuma stardijoone suunas. Avastan, et olen oma buffi kaela unustanud. Kaalun sellest loobumist, aga kahju hakkab head asja ära visata. Pakin buffi pisikeseks kokku ja panen seljataha lühikeste pükste taskusse. Vihmakeebi jätan peale, et veidigi tuule eest peidus olla. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et oleksin võinud riided veel julgelt 15 minutit seljas hoida. Iga stardigrupp startis rahulikult eraldi ja J-grupp ehk minu grupp saab üle joone alles kell 8.21. Olen oma stardigrupis täiesti ees, vist kolmandas reas. Ma pole kunagi maratoni stardis nii eespool olnud.
Start!
Kohe esimesel kilomeetril ootab meid ees esimene tunnel paljudest. Chicago on tuntud selle poolest, et kesklinna kõrghoonete vahel ja sildade all ning tunnelites on spordikellade GPS üpris oimetu ja võimetu. Esialgu tundub, et minu Garmin saab päris hästi hakkama. Hullemates kohtades näitab aiateibaid, kuid võtab siis jälle järele. Keskmine tundub reaalne. Vähemalt veel praegu. Pealegi pole tempo minu esimese järgu strateegia, olulisim strateegia on pulss.
Pikalt mõeldud ja kaalutud strateegia sai käepaelale täpselt nädal enne maratoni. Maandusin lõpuks seal, et jagan maratoni 15-kilomeetristeks plokkideks:
• Kilomeetrid 1–15: <165 l/min
• Kilomeetrid 16–30: 165-169 l/min
• Kilomeetrid 31–42: >=170 l/min
See tundus mulle reaalne plaan, kuidas tempo hoida ühtlane ja mitte saada kuskil poole maa peal otsa. Samas olid mul käepaelal ka splitiajad, iga viie kilomeetri ja iga viie miili tagant. Lõpuajad, mis kahele käepaelale said, olid 4:20 ja 4:15. Esimene tundus reaalne ja läks paremale käele kella kõrvale; teine oli selleks, kui peaks olema erakordselt hea päev ja lennukas enesetunne.
Lennukat tunnet ei ole aga algusest peale. Päev varem valusalt kiskuma hakanud säärelihase ja kõõluse kinnituskoht ei anna endast enam märku, kuid jalad ja tallad on kõike muud kui värsked. Oleme kolme päeva jooksul Chicagos küll andnud endast maksimumi, et mitte liiga palju kõndida, kuid samme tuli iga päev ikka üle 25 000. Enne maratoni on see liiga palju samme, seda enam, et kolm päeva jutti. Nii see kord nende välismaratonidega juba on: ega me kaugetesse paikadesse ainult jooksma sõida. Oleks patt jätta põnevad kohad avastamata, et lihtsalt mõni minut kiiremini joosta.
Jalad ei ole värsked, pulss see-eest on müstiliselt madal. Madalat pulssi olime härra Jooksjaga näinud mõlemad juba kahel eelneval jooksul Chicagos ja see trend tundus jätkuvat ka maratonil. Esimestel kilomeetritel on pulss julgelt alla 160 ja tempo kipub 5:40 ligi. Minu strateegiast madalam pulss ja oluliselt kiirem tempo: mis maagia see veel on? Kuna tean, et selline tempo ei ole pikalt jätkusuutlik, proovin hoida tempot vähemalt 6:00 juures, mis tähendaks lõpuaega 4:15 lähedal. Suurtel maratonidel kipub see rada joogipunktides käimise tõttu ikka pikem tulema. Saangi väikse puhvri, et siiski 4:20 sisse mahtuda. Kui kõik läheb kenasti.
5 km: 30:20, 6:04 min/km
Kui stardis oli täitsa jahe, siis juba esimese kilomeetriga saavad sõrmed uuesti soojaks ja 5 km punktis on mul täiesti normaalne olla. Ei ole palav, ei ole külm, kõik on hästi. Rahvamassid raja ääres on täiesti ulmelised ja lärm on kõrvulukustav. Chicago maratonile elab raja ääres kaasa igal aastal hinnanguliselt 1,7 miljonit pealtvaatajat. See on keskmiselt 40 pealtvaatajat ühe meetri peal. Berliinis oli palju kaasaelajaid, aga Chicagoga võrreldes oli Berliini kaasaelamine vaikne sosin. Inimestel on rohkelt silte humoorikate sõnumitega. Esialgu püüan neist nii paljusid lugeda, kui võimalik. Küll aga tuleb tähelepanu hoida rajal, sest mass on meeletu, siin-seal on kõndijaid, inimesi, kes lihtsalt jooksevad ette, ja pealtvaatajaid, kes proovivad rada ületada. Valvsust ei saa hetkekski kaotada. Lisaks jälgin pidevalt sinist joont, mis tähistab optimaalset rajatrajektoori.
Joogipunkte on pidevalt iga 2–3 km järel, paiguti isegi tihedamalt. Joogipunktis on palju WCsid ja igal pool seisavad jooksjad järjekorras ja ootavad oma korda. Neid järjekordi jätkub umbes kuni 30. kilomeetrini. Müstiline, mitte kuskil Euroopas pole ma sellist asja näinud. Heal juhul näed üht-kaht inimest WCsse sisenemas või väljumas. Joogipunktis pakutakse esimestel laudadel spordijooki, tagumistel vett. Esialgu joon ainult vett, sest omad geelid on mul ju kaasas. Geeli võtan iga 7 km tagant, kokku 5 tk, viimane kofeiiniga. Õues on ikka alla 10 kraadi ja ei ole tunnet, et peaksin üle ühe topsi vett ära jooma, muidu seisan varsti samuti seal WC järjekorras. Küll aga võtan topsi vett igas punktis.
10 km: 1:00:56, split: 30:36, 6:08 min/km
Jõuame Lincoln Parki. Välja arvatud mõni kesklinna tunnel ja sild, on see rada ikka täiesti lame nagu pannkook. Ülikiire. Juba neljandik rajast on läbitud ja rahvamassid ei ole ikka kuskile hajumas. Otsin raja äärest pidevalt eestlasi ja Eesti lippe, sest kohalikud pidid kaasa elama tulema, kuid kahjuks minul neid näha ei õnnestugi. Märkan jooksjaid, kellel on seljal kirjas, kelle mälestuse austamiseks nad oma maratoni jooksevad. Lahkunud emad, isad, vennad, õed, lapsed. Eriti jääb meelde ühe 2-aastase poisi pilt, kes suri vähki. Ema jookseb tema mälestuseks maratoni. Mul tuleb peaaegu pisar silma. Mõtlen iseenda loo peale ja tunnen suurt tänulikkust, et keegi minu pilt seljal maratoni jooksma ei pea.
15 km: 1:30:55, split: 29:59, 6:00 min/km
Oleme pööranud tagasi kesklinna suunas. Pikad sirged tänavad, otse ees kesklinna pilvelõhkujad. Päike on juba üpris soe, kuid majad pakuvad varju. Tunnen, et tallad on ikka täiesti tuimad. Väsinud. Mõtlen hirmuga, et kui enne poolt maad juba tallad tuld löövad, siis mis edasi saama hakkab?
20 km: 2:01:12, split: 30:17, 6:04 min/km
Umbes poolmaratoni kandis kaotab Garmin pikemaks ajaks GPSi. Oleme kesklinnas rohkete kõrghoonete vahel ja läbime mitu tunnelit. Sellest piisab, et Garmin täiesti lolliks ajada. 21. ja 22. km ajad on seega täiesti valed, aga keskmine tuleb enam-vähem õige kokku. Enesetunne on hea, kuid ei saa öelda, et tunneksin, nagu oleks see elu kergeim poolmaraton. See tunne, mis maratonil poole peal peaks olema. Jõuan hetkeks mõelda, kas täna ootab mind ees haamer? Strateegia järgi võiksin nüüd juba pulsil lasta kõrgemaks minna, kuid tempo püsib ühtlane 165 löögi juures. Las ta siis olla. Olen kenasti 4:20 graafikus, isegi sellest ees. Samas on juba tekkinud kilomeetrimarkerite ja minu kella vahele 350-meetrine vahe, mis ennustab, et väike varu kulub marjaks ära. Ametlikes ajavõtupunktides vaatasin oma aega, et aru saada, kas olen graafikus. Kella kilometraaži pole mõtet usaldada.
21,1 km: 2:07:53
Ületame järgmise silla ja keerame lääne poole, kus ootab ees järjekordne 2×2,5 km edasi-tagasi sirgeid tänavaid. Kell on saamas 11 ja hakkab palavamaks minema. 7 kraadist on 2,5 tunniga saanud 18 kraadi. Päike on juba päris kõrgel. Veelgi hullem on aga asjaolu, et järsku hakkan tundma janu. See ei ole kohe üldse hea. Ma ju tean, milline oli ilmateade lõunaks. Kui ma nüüd janusse jään, siis… Võtan missiooniks juba järgmisest joogipunktist alates juua alati ära tops Gatorade spordijooki pluss tops vett. See ei ole lihtne missioon, sest inimesi on väga palju ja joogipunktides on üllatuslikult osad lauad lihtsalt tühjad. Kuidas saab Marathon Majors sarja maratonil selline asi juhtuda? Võitlen kõvasti, et oma joogid kätte saada. Palju on otse laudade ees seisjaid ja kõndijaid, seega mida kilomeeter edasi, seda raskem on jooksu pealt joogid kätte saada.
25 km: 2:31:29, split: 30:17, 6:04 min/km
Keerame edasi-tagasi lõigul linna poole tagasi. Ümberringi on ainult madalad majad ja varju pole eriti enam kuskilt leida. Kui aga varju on, siis kasutan seda, mis sest, et optimaalne trajektoor jääb paar meetrit kõrvale. See päike on liiga hull. Umbes 15 kilomeetrit enne lõppu algab mõttes suurem raja jupitamine väikesteks tükkideks: järgmise ajavõtumatini, järgmise geelini, järgmise pöördeni. Kuumus ja päike on saabunud, et jääda. Tõeline maraton, tõeline võitlus algab nüüd. Selleks ma terve suve kuumalaines treenisingi.
Joogipunktis lisandub tavapärasele võitlusele lisaülesanne, et kätte saada veel üks tops vett, mis jahutuseks pähe valada. Imelik on see, et mitte kedagi teist ma sama tegemas ei näe. Küll aga märkan võõristavaid pilke enda peal, mis küsivad: “Mis asja sina teed?”. Pahandan endaga mõttes, et juba esimese kuuma tajumise hetkel vett pähe valama ei hakanud. No mis teha: ei tulnud lihtsalt meelde! Vesi pähe aitab omajagu. Märjad juuksed ja valge nokats päästavad päeva.
Enne 30 km punkti möödun kiirabiautost, mis seisab keset rada. Midagi peab väga halvasti olema, jõuan korraks mõelda. Loen hiljem sotsiaalmeediast, et kaasjooksjad – kaks meedikut – leidsid rajalt kokkuvarisenud jooksja, kelle süda oli seiskunud. Nad elustasid teda mõne minuti, said südame uuesti lööma ja kiirabi viis ta haiglasse. Juhtub ka selliseid asju maailma suurimatel maratonidel. Õnneks seekord oli lool positiivne lõpp.
30 km: 3:01:57, split: 30:28, 6:06 min/km
Olen kenasti oma ajalise eesmärgi rajal ja pulss püsib. Palavus on metsik. Mõtlen, et 12 km pole enam nii palju. Tuleb tugevalt vastu pidada kuni 35. ja 37. kilomeetrini, siis läheb kergemaks, sest nii vähe on jäänud. Need vahepealsed kilomeetrid on eelkõige psühholoogiline mäng, füüsiline võitlus nagunii. Teen peas endaga rasket tööd, kuid see on päris keeruline, sest rahvamass raja ääres on ikka veel jõhker. See lärm, mida nad teevad, takistab mul keskenduda ja omi mõtteid mõelda. Kui eestlased raja ääres plaksutavad ja hõikavad ehk mõne “Heia-heia!”, siis ameeriklased röögivad täiest kõrist, lasevad valjult muusikat ja annavad endast raja ääres kõik. Kogu Chicago oli vist raja ääres. Ausalt öeldes hakkas mul 30 km kandis sellest valjust lärmist juba koppa ette viskama. Laske mul rahus joosta ja keskenduda raskete hetkede ületamisele.
35 km: 3:33:38, split: 31:41, 6:21 min/km
Jookseme läbi Pilseni ja Hiinalinna. Need viis kilomeetrit 30 kuni 35 venivad lõputult. Mul on tunne, et olen jube aeglane, kuid tegelikult ei kuku tempo nii hullult, kui arvan. Selline tempolangus on maratoni viimase 10 km kohta täiesti okei. Alati ei saa negatiivset splitti joosta, eriti kui on selline kuum ja päikseline ilm.
Jõuame viimase edasi-tagasi lõiguni. Sealt tagasipöördest viib tee sirgelt aina finiši suunas. Taaskord null varju. Õnneks ma ei märganud teisel pool ühtegi kilomeetri- ega miilimarkerit. Jumal tänatud. Oleks ma aru saanud, kui pikalt me seal lõigul end praeme, oleks motivatsioon kohe kindlasti kannatanud. Külmavärinad tulevad peale, mis tähendab, et olen korralikult üle kuumenenud. Prooviks täna rajal kokkukukkumist vältida. Jalg jala ette, ei mõtle, lihtsalt jookse. Viimaks saab seegi raske hetk ja see maraton läbi. One foot in front of the other. Mind over matter.
40 km: 4:05:41, split: 32:03, 6:25 min/km
Jäävad viimased kaks kilomeetrit. Pilvelõhkujad paistavad juba ees ja enam ei ole palju jäänud. Kellal on markeritega vahet juba üle 500 meetri, kuid osa sellest kindlasti oli ka GPSi viga, lisaks minu poolt raja pikemaks jooksmisele. Ignoreerin oma kella kilomeetriteavitusi ja vaatan aega ainult ametlike kilomeetrimarkerite peal. Oma järjekindla kõnnivaba minekuga möödun ainuüksi nende paari kilomeetriga sadadest jooksjatest.
Viimaks saabub see pööre paremale, mida olen kannatamatult oodanud juba vähemasti kilomeetri, tegelikkuses juba viimased 15 kilomeetrit. Ees ootab paljude poolt põlatud Mount Rooseveltiks nimetatud sild, viimane raske koht enne finišisirget. Ma lähen sealt üles, nii et ei tee teist nägugi. Jõuan veel mõelda, et nad ilmselgelt ei ole Tartu Linnamaratoni ja Lossi mäge jooksnud, et seda väikest tõusu mäeks nimetada.
Vasakpööre, punane vaip ja 200 meetrit finišisse. Pähe eksib tavaline mõte finišisirgel: kuidas ma juba siia jõudsin? Kohe saabki maraton läbi! Kõik raskused jäävad seljataha ja meeleolu on ülev.
Finiš! 42,2 km: 4:19:18
Finišiala on ülerahvastatud ja pidevalt ees tolknevad inimesed ajavad isegi natuke närvi. Tahan ruttu sealt kõrvetava päikese eest ära saada, olen lihtsalt niivõrd ülekuumenenud. Huuled on lausa päikesest ära põlenud ja valusad. Võtan nii kiirelt laudadelt oma paar snäkki ja jooki, kui saab, ja teen sealt minekut. Varju! Juua! Istuda! Need on minu kolm soovi, täpselt selles järjekorras. Kuna jalad tõmbavad järsku kangeks ja valusaks, võtan ühe taskus kaasas olnud valuvaigisti kohe sisse. Milleks kannatada rohkem kui tarvis, mõtleb just üle nelja tunni betoonil jooksnud inimene.
Spetsiaalne maratoni õlle antakse ainult avatud purgis, kinnist purki härra Jooksjale viia ei õnnestu. “See on avaliku korra kohaselt keelatud,”, annab vabatahtlik teada. Olgu. Viin siis lahtise purgi, küllap keegi seda tahab. Maitsen ise moe pärast ühe lonksu, ikkagi ju maratoni erijook, aga ei: alkohol ei maitse mulle isegi pärast maratoni.
4:19 tundub olevat minu Marathon Majors sarja aeg. Berliinis olin kõigest 18 sekundit aeglasem.
Liigun pakihoiu suunas ja ootamatult tuleb mulle vastu härra Jooksja, kes mind seal ära ootas. Kuna runners reunite kohtumispunkt olevat paksult rahvast täis, ei hakanud ta panustama meie plaanile mind sealt kokkulepitud ajal leida. Jagame esimesed muljed, saan kätte oma laguneva pakihoiukoti, vahetan riided, teeme mõned fotod ja asume ülerahvastatud rongis koduteele. Olen kuumusest ja janust taastumas ning meeleolu läheb aina paremaks. Milline päev! Kuid reis pole veel lõppenud: ees ootab viimane päev Chicagos ja neli päeva ühes minu unistuste sihtkohas, New York City’s. Sellest kõigest koos rohke pildimaterjaliga aga juba mõni teine kord.
Kaks maratoni on nüüdseks World Marathon Majors sarjast joostud: Berliin ja Chicago. London, Boston, New York City ja Tokyo ootavad ees. Kuidas ma neile peale saan, kui ma maagiliselt paari aastaga tunni võrra kiiremaks ei saa, on veel selgumisel. Tuleb loota kas heale õnnele ja/või edukale rahapuu kasvatamise missioonile. Kui kuidagi ei saa, siis küll kuidagi ikka saab!
Kokkuvõttes:
- Aeg: 4:19:18
- Distants: 42,2 km (minu kell: 42,79 km)
- Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:04 min/km)
- Max tempo: 5:02 min/km
- Keskmine pulss: 162 l/min
- Max pulss: 171 l/min
- Koht: 19106
- Koht naiste seas: 6654
- Koht vanusegrupis: 1170
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 173 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 0,94 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
- Vasakul jalal olin 50,9% ajast ja paremal 49,1%
- Kulutatud kalorid: 2550 kcal
Nourish, Train & Flourish 