On teisipäev, kell on 17.37. Homme tuleb ärgata kell 5.30, et Chicago poole teele asuda. Lootsin hiljemalt täna lõunal leida aega, et rahulikult olla ja mõelda, ent mu to-do listis on ikka veel asju, milleni ma kolme vaba päevaga jõudnud pole. Näiteks Tartu Linnamaratoni postitus, mis kardetavasti valmib homme mõnes transpordivahendis. Andestage, kui selle vormistus pole parim ega emotsioonid üleliia värsked, sest kolm päeva hiljem nutitelefonis blogipostituste kirjutamine pole ideaalne lahendus. Tehtav, aga mitte ideaalne. Siinkohal on paslik teada anda, et sellel ega järgmisel nädalal ei plaani ma nädala kokkuvõtet avaldada. Tegelen sellega siis, kui olen tagasi Eestis ja arvuti taga.

Ent mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Iga kord olen ma enne maratoni teinud läbi ühes või teises vormis analüüsi, et oma vormist pilt ette saada. Pole palju neid postitusi, mille struktuuri ja lõppu ma kirjutama hakates ette ei tea, kuid täna justnimelt nii on. Hakkame aga otsast pihta ja vaatame, kuhu välja jõuan.

2022: ebaõnne hädaorg

Vaatame korraks otsa sellele pildile:

Siin on näha käesoleva aasta nädalate jooksumaht: siniste tulpadena kilomeetrid, halli joonena aeg. 40 nädalat, 1041 kilomeetrit ja 128 ja pool tundi. Eelmisel aastal olin samaks ajaks läbinud 750 km ja rajal olnud 93 tundi. See on mõlema näitaja poolest ca 38% tõusu. Lisaks omajagu tunde rattasõitu ja jõutrenni, mida eelmisel aastal oli tunduvalt vähem. Teadsin, et olen sel aastal rohkem jooksnud, kuid et nii palju rohkem… See oli üllatus. Oma tippaegadeni mahu poolest veel ei küündi (ca 1500 km, 150–160 h), kuid tööd on tehtud kõvasti. Eriti kui silmas pidada, milline ebaõnne hädaorg käesolev aasta olnud on.

Esimesena jääb silma, et jaanuaris olin jätkuvalt ootamatult heas vormis ja jooksin lumise ja külma talveperioodi kohta korraliku mahu, ca 100 km kuus. Hellitasin lootusi, kuidas Kilimanjarolt tagasi tulles kasutan ära kõrgmäestiku efekti ja saan end kevadeks vägevasse jooksuvormi. Teame, kuidas see plaan lõppes. Kohtusin aasta esimese takistusega: mäel põetud koroonaviirus põhjustas komplikatsioone veel tükk aega ja lõi minu trennidesse kuuenädalase augu.

Märtsi keskel olin viimaks terve, sain arstilt rohelise tule ja alustasin treenimisega. Hakkasin pidama detailset treeningpäevikut Excelis, sest sügise fookus oli juba silme ees: Chicago maraton 9. oktoobril. Kolm nädalat jooksu, ei mingit tulemust, läks aina hullemaks. Roppraske enesetunne kõigele krooniks. Elu pani aasta teise paugu kirja, kui vereproov paljastas tõe: ferritiin 14,4. Algas kuuekuuline rauakuur, mille esimesed tulemused hakkasid end näitama juba pooleteise nädalaga. Viimaks jaksasin ma jälle joosta, ilma et tahaks iga jooksu järel masendusse langeda.

Aprillist kuni mai alguseni sõitsin tugevalt selle positiivse jooksulaine harjal. Aprillis jooksin üle 150 kilomeetri. Vorm paranes valguskiirusel ja vormikõver võttis viimaks suuna õigele poole. Sõitsin seal runner’s high laineharjal kohe sellise hooga, et lõhkusin end ära. 8. mail tundsin Tartu Maastikumaratonil esmakordselt teravat valu puusas. Midagi sellist, millega mul varasem kogemus täielikult puudub. Aasta kolmas korralik teetakistus oli ette visatud: “uus ja põnev” vigastus. Sinna nahka läksid järjekordsed kuus nädalat mesimagusat treeninguaega ja praktiliselt kogu kevadhooaeg. Proovisin kolm korda uuesti alustada, kuid lagunesin jälle ära.

Jõudsime ajajoonel jaanipäevani. Olin kuus nädalat nühkinud teha tuima, kohati surmigavat trenni, ja igatsenud jooksmist praktiliselt iga päev. Vaheldumisi muudkui jõutrenni ja spetsiifilisi puusaharjutusi, et talvine tegemata töö kuidagi kompenseerida, ja lõputu hulk rattakilomeetreid – täpselt öeldes kuue nädalaga üle 800 km –, et aeroobset baasi hoida. Rühmatrennid ja suvised rattaringid aitasid motivatsiooni üleval hoida, aga teadmine, kui kiirelt see maraton läheneb, ei andnud mulle asu. Jaanipäeval otsustasin uuesti, neljandat korda uuesti jooksmisega alustamist proovida, lootuses, et nüüd olen oma keha piisavalt tugevaks treeninud, et mitte joostes algosadeks laiali vajuda. Chicago maratonini jäi 15 lühikest nädalat.

Esimesed trennid läksid mööda ja mu puus pidas vastu. Vaatamata lähetustele ja lõpmatult kestvale kuumalainele, liikusin ma kindlalt oma eesmärgi suunas. Sain neli ja pool nädalat end eesmärgistatult liigutada, isegi Käärikul jooksulaagris käia ja viimaks, esimest korda seal päriselt kõik 100% kaasa teha. Laagrinädalal 54 km kilomeetrit jooksu: muusika mu kõrvadele. Esimene 4-nädalane treeningplokk sai kvaliteetselt tehtud ja oli aeg kergemaks nädalaks.

Mu keha võttis seda ülesannet väga tõsiselt ja otsustas, et nüüd on hea aeg aasta neljandaks hädaks: teeme selle koroonaviiruse tralli veel teist korda läbi. See positiivne PCR test oli nagu löök rusikaga näkku. Kas ma olen sellel aastal veel vähe hädaline olnud? Kuidas ma niimoodi maratonivalmis saan? 39-kraadine palavik sõitis minust üle nagu rong, kuid imekombel tõusin ma neilt rööbastelt püsti ja hakkasin jooksma. Ma ei tea, milline kaitseingel seekord mu õlal istus, kuid nädal pärast haigestumist olin ma tagasi rajal pikka jooksu jooksmas ega tundnud end üldse halvasti, nagu oleks võinud esimese koroonakogemuse põhjal eeldada. Antikehad veres ja haigena veidi madalamal kui 5000 meetri kõrgusel viibimine – abiks ikka.

Viimased 10 nädalat olen ma laias laastus saanud oma trennid plaani järgi ära teha, sh kuus võistlust. Pikki ja ülipikki jookse on laotud piisavalt, sh üks 3-tunnine ja üks 30-kilomeetrine ots, lisaks nii palju üle 20-kilomeetriseid, et ei hakka neid isegi kokku lugema. Kuumalaine sai augustiga otsa ja vorm saavutas täpselt Tallinna maratoni nädalavahetuseks viimaste aastate täieliku tipu. See oli ja on minu jaoks siiani täielik müstika, milline lendav tunne mul sees oli. Poolmaraton alla kahe tunni oli midagi seesugust, mille peale ma veel augusti lõpus korralikult naernud oleks. Niivõrd võimatu tundus see kõik. Ent ometigi sai see minu reaalsuseks. Mida see tähendab maratoni jaoks?

Südamehääl, kõnele nüüd!

Pärast Tallinna maratoni jäi Chicagoni neli nädalat. Need neli nädalat olid väga täpselt sisustatud, et maratoniks oleks ühelt poolt maht all, samas kiirus olemas ja kõige tipuks ka jalad värsked. Lisaks oli selgumas, kas Tallinnas oli mu parim vorm ära või on midagi paremat alles tulemas. Mõnes mõttes olin isegi natuke pettunud, et see hea vorm nagu pauk luuavarrest tuli, sest on keeruline kui mitte võimatu neli nädalat tippvormi hoida. Juba esimene poolmaratonijärgne nädal pani mind küsima, kuidas see vorm nii ootamatult tuli ja kuhu ta nii kiirelt kadus. Järgmiste nädalate jooksud ei olnud enam kerged ja graafik näitas selgelt, et koormusekõver pöörab üles, st vales suunas ära.

Tallinna tulemuse pealt ennustasid valemid minu maratoniajaks 4:07–4:12. Tol päeval oleks see võib-olla isegi reaalne olnud, sest tol hetkel keeras koormuse trendijoon end praktiliselt sirgjoones alla, mis tähendab lühidalt öeldes, et vorm paraneb ülikiires tempos lõpmatusse. Enam-vähem selline oli tol päeval ka enesetunne: lennukas, võimas, võitmatu. Kuid see oli siis ja täna on nüüd. Nüüd tuleb arvestada enesetunde ja praeguse vormiga ning vaadata andmetele ja statistikale otsa, et maratoni kohta mingisugune plaan teha. Praegu tundub see Marathon100 ennustus selline, mille kohta aju ütleb lihtsalt: does not compute. Ulmevaldkond, mitte reaalne elu. Ainuüksi selle põhjalt maratonile minna oleks enesetapp ja maratonihaamrile koosolekukutse saatmine.

See päriselt lennukas tunne kadus pärast poolmaratoni. See tunne pole veel naasnud ja ei saa välistada, et niimoodi seekord jääbki. Ma tunnen end kindlasti märgatavalt tugevamalt ja paremini kui näiteks kolm nädalat tagasi, mu jalad on vähemasti 10 korda värskemad, kuid lendama pole ma sellegipoolest veel hakanud. Minu enesetunnet toetavad graafikud, mis näitavad, et tippvormis ma enam pole, kuid siiski täiesti asjalikus jooksuvormis sellegipoolest. See on täpselt selline seis, mille põhjal on mul neetult keeruline välja mõelda strateegia, millega maratonirajale minna.

Niimoodi ma selle lõhkise küna ees seisan. Mis on see ajaline eesmärk, millega seekord maratonistarti minna? Lihtne oleks öelda, et ära siis sea ajalist eesmärki, kui ei oska. Olgu. Kuid mingisugune plaan peab olema, et edukalt maratoni joosta. See pole lihtsalt üks tavaline võistlus. Kui aega ja tempot mitte eesmärgiks seada, on vaja teada pulsivahemikke, millega haamrita finišisse jõuab. Jällegi oleks lihtne öelda: võta ette madal pulss, niiviisi jõuad ju haamrita finišisse? Sellega on aga niiviisi, et lihtsalt turvalise tempo ja pulsiga maratoni läbimise olen ma juba eelmisel aastal ära teinud. Ma tean juba praegu, et see ei paku mulle sel korral seda emotsiooni, seda täiuslikku maratonikogemust, mida ma maratonilt otsima lähen, sest mu ootused on taseme võrra kõrgemad, sest mu vorm on vaieldamatult eelmisest aastast parem. Tahan realiseerida oma selle aasta parima võimaliku tulemuse, ilma et oleksin pettunud, et ei pingutanud piisavalt või pingutasin üle (ja sain haamri).

Kuid milline strateegia ja plaan selle eesmärgi tagab, on hetkel veel veidike selgusetu. Lisame siia juurde 8-tunnise ajavahega kohanemise ja pika reisi – läheb veel tunduvalt segasemaks. Seisan nagu lammas mitme heinakuhja vahel ega oska üheski suunas sammuma hakata. Tõele au andes peab ütlema, et tegelikult tegin ma mingid otsused enda jaoks pühapäeval ära, kuid täielikku enesekindlust pole mul nende osas siiani. Südamehääl – vaikib. Sisetunnet – ei ole. Tähendab see, et need otsused on valed, liialt riskantsed, liialt ambitsioonikad? Ma ei tea.

Viimastel kordadel olen maratoniks teinud endale käepaela, kus on maratoni strateegia mustvalgelt kirjas. See on füüsiline meeldetuletus, püsimaks valitud kursil, täitmaks ettenähtud plaani. Kindlasti on seal alati mingi lõpuaja või mingite lõpuaegade splitiajad iga 5 km tagant. Pühapäeval tegin ma endale Chicago maratoniks kaks käepaela valmis, kuid milline strateegia ja eesmärk sinna kirja sai – seda ma otseloomulikult praegu jagada ei julge. Kuulete neist vähem kui nädala pärast. Milline või kas kumbki neist realiseerub, selgub juba peatselt.

Kell on 19.50 ja ma lähen nüüd lõpuks jooksma. Järgmisel korral kuulete minust juba siis, kui maraton on joostud ja kõik on selge.

What if I fall?

Oh, but darling,

what if you fly?