Seiklus Tansaanias: Sansibari lebolood

Jätkan Tansaania reisipäevikuga: tõmbame Tansaania mandriosal otsad kokku ja lendame troopilisele Sansibarile puhkama.

11. päev (7.02.2022): kohvi- ja banaaniistandus

Tutvusime taaskord kohaliku eluga. Käisime banaani- ja kohviistanduses, vaatasime üht suuremat koske ning tutvusime Chagga hõimu eluga. Maksime ära korralikult suure hotelliarve (140$ öö kohta on kalleim hotell, kus ma kunagi viibinud olen) ja valmistusime Tansaania mandriosalt lahkuma.

12. päev (8.02.2022): Moshi – Arusha – Sansibar

Sansibarile mineku päev. Eelmisel päeval vähem kui 24 tundi enne lendu tuli lennufirmalt segane e-kiri, mis andis teada, et meie eelmine lend on canceled ja uus lend läheb tund varem täiesti teisest lennujaamast, mis asub üle tunni kaugemal. Reisijuht sebis meile uue transfeeri. Kahjuks kell 10 läbi saabus auto, kuhu mahtus 7 asemel 5 inimest ja kõigi pagas. 🤦🏻‍♀️ Teised läksid ees ära ja meile härra Jooksjaga orgunniti uus transport. Lõpuks jõudsime õigeks ajaks Arusha lennujaama.

Ma olin üpris mures, sest ikka veel olid mul igapäevaselt palavikud ja olemine kehv. Pisteliselt mõõdeti lennujaamas reisijate temperatuuri, aga õnneks me pääsesime. Check-inis loomulikult tekkisid probleemid, sest esialgu ei suudetud meid uuele lennule peale panna. Viimaks saime kõik oma pardakaardid ja liikuda läbi turvakontrolli vabas õhus asuvasse ootelounge’i. Päris huvitav kogemus. Samuti oli põnev propellerlennukiga lendamine. Kilimanjarot kahjuks lennukiaknast näha ei õnnestunud.

Sansibarile saabudes pidime aru andma lennuki personalile, sest seljakotti pagasikappi pannes lendas sealt mingi plastik minema ja see oli vaja põhjalikult dokumenteerida ning kontaktid võtta. Muretseti, et äkki süüdistatakse personali lennuki lõhkumises. Nojah siis. 😅 Pagas õnneks saabus kenasti ja transfeer samuti. Ütlesime ülejäänud seltskonnale tšau ja suundusime oma Jambiani majutusse Kimte Beach Lodge’i.

Saabusime ja langesime voodisse. Palavikud olid jälle üleval ja ei olnud hea olla. Härra Jooksja käis õhtul hilja söömas, aga mina ei tahtnud isegi süüa. Vajusin asju lahti pakkimata unne.

13.–16. päev (9.–12.02.2022): Jambiani

Jambianis viibimise esimesel hommikul ärkasin palavikuta, aga tohutu kõhuhädaga. 😕 Kiirelt sai selgeks, et siin enam ainult Loperamid ei aita ja ma vajan antibiootikumiravi. Hommikusöögil toppisin endale läbi häda midagi sisse, aga üldse polnud hea olla. Härra Jooksja suundus Pajesse, et apteegist vajalikku hankida. Huvitaval kombel olid ninaspreid otsas, seega nohudega pidime edasi võitlema, kuid vähemalt kõhu jaoks arstimeid anti. Päeval proovisine snorkeldada, aga midagi erilist näha ei õnnestunud. Oli väga tuuline.

Ujumine ei teinud head, sest tuppa naastes olime mõlemad peaaegu 38-kraadises palavikus. Lamasime paar tundi ja proovisime puhata. Otsustasime, et lähipäevil ainult lamame ja konkreetselt ei tee mitte midagi. Kui on palavikuta olek, ehk saab raamatut lugeda, ja see on kõik. Täpselt nii me oma aja Jambianis veetsimegi. Õnneks oli meie hotellil mõnus rannaala, kus rahulikult varjus lebotada, natuke ujuda ja raamatut lugeda. Esimesel õhtul käisime söömas, pressisin suure surmaga endale pool praadi sisse ja lebotasime niisama ookeani ääres lamamistoolides. Ikka parem, kui oma palavas toas lage vahtida.

Jambiani aja lõpuks olin mina juba palju tervem, sõin jälle normaalselt, nautisin lähedal asuva Panyopa restorani soodsaid ja imemaitsvaid mereande ning olin juba palju vähem köhane ja nohune. Isegi palavik oli kadunud. Härra Jooksja aga köhis nagu hobune ja nuuskas iga paari minuti tagant. Oijah. Puhkus missugune.

17.–19. päev (13.–15.02.2022): Nungwi

Kuna Sansibari idakallas on väga tugevalt mõjutatud tõusust ja mõõnast, otsustasime oma puhkuse jagada kahe erineva asula vahel ja sõitsime pärast viit päeva idakaldal põhjakaldal asuvasse Nungwisse, kus peaks olema palju lihtsam ujuda, kuna mõõn ei vii rannast kogu vett minema. Ujumisvõimalused olid Nungwis tõesti paremad ja seal ei olnud ka meduuse, kellelt särtsu saada (mis minuga kaks korda Jambianis juhtus), kuid muus osas polnud ma suur Nungwi fänn. Meil oli väga meeldiv ja supermõnus hotell Makofi Guest House, kuid Nungwi üldine vaib oli nagu igas teises lärmakas ja ülerahvastatud kuurordis Egiptuses, Türgis või Tais. Jambiani oli nii tšill ja rahulik, Nungwi oli oma energiaga väsitav. Polnud minu jaoks.

Seda elukat (blue bottle jellyfish) lainetes näha on väga keeruline ja tema sabast särakat saada on omajagu valus

Esialgu oli meie plaan Nungwis tegelda peamiselt sukeldumiskursusega, aga kuna me olime siiani köhased ja nohused, ei saanud me sukelduma minna. Ühel päeval seega käisime merereisil, mis viis meid Mnemba atollile snorkeldama. Teel nägime mitmeid delfiine: esimest korda minu elus. Mnembal nägime mitmesuguseid kalu ja superilusat helesinist ookeani, aga taaskord kohtusime ka meduusidega, mis õnneks ei särtsutanud nii valusalt nagu blue bottle’id idakaldal. Nautisime head sööki The Corner itaalia restoranis ja meie hotelli grilliõhtul. Ma oleks võinud neid grillitud kalmaare ja kaheksajalgu vist lõpmatuseni süüa. Viimasel päeval snorkeldasime oma rannas, kus oli ootamatult palju erivärvilisi meritähti, meresiilikuid ja kalu. Polnudki vaja kuskile kaugele sõita. Aeg läks ruttu, nagu puhkusel ikka.

Igas õiges Sansibari söögikohas on vähemalt üks armas mõmmukas & I love it!

20.–22. päev (16.–18.02.2022): Stone Town

Reis hakkas lõppema. Viimased 48 tundi veetsime Sansibari pealinnas, täpsemalt vanalinnas, mida kutsutakse Stone Towniks ehk Kivilinnaks. Seal on lõputult palju ajalugu ja kultuuri, millega tutvuda. Kaks päeva kõndisime mööda väikseid tänavaid, külastasime turge, kirikuid ja olulisi maamärke. Sügavaima mulje jättis kindlasti Anglikaani Katedraal, kus õppisime Sansibari ajaloo olulise peatüki ehk orjakaubanduse kohta. Rusuv ja kurb, aga äärmiselt vajalik, et mõista kultuuri ja rahvast. Old Fortis kohtusime tansaanlasega, kes on elanud ja õppinud Soomes ja korduvalt külastanud erinevaid Eesti linnasid. Tema teadmised Eesti kohta olid hämmastavalt sügavad. Põnev kohtumine.

Freddie Mercury on sündinud Sansibaril. See miniatuurne muuseum on enam-vähem ainus mälestus temast saarel.

Stone Town on üsna kompaktne ja kergesti jalgsi avastatav. Kuumus oli aga iga päev hull, tuntav temperatuur 38 kraadi ringis ja UV-faktor ülikõrge, seega tuli tihedasti teha jäätise- ja jääkohvipause ning lihtsalt varjus lebotada. Kuna Sansibar on peamiselt islamiusuline saar, proovisin olla austav ja end ringi käies maksimaalselt kinni katta ja kuumenesin iga päev korralikult üle. Kuidas kohalikud suudavad mitmes kihis pikkades riietes ringi liikuda: müstika.

Sansibaril on igal suvalisel majal suursugune uks. Neid on peamiselt 3 tüüpi: Sansibari, India ja Araabia uks.

Taaskohtusime ka oma ülejäänud reisiseltskonnaga, kellest nädalakese eraldi olnud olime. Käisime koos söömas ja viimasel päeval ka ühiselt Prison Islandil ehk Vanglasaarel hiidkilpkonni külastamas. Seda ei soovita ma kindlasti kellelegi: vaatepilt on nukker. Kilpkonnade elamistingimused on jubedad. Ärge minna sinna turistilõksu loomapiinamist toetama.

Kuninglikud loomad mädaneva kapsa hunnikus okastraadi taga. Kurb.

23. päev (19.02.2022): Sansibar – Dar es Salaam – Amsterdam – Tallinn – Tartu

Olime Tansaanias kohapeal kokku täpselt kolm nädalat. Pikk aeg, samas oleks hea meelega veel paar nädalat rahulikult tšillinud. See haigus jättis ikka korraliku märgi sellesse reisi maha. Tõsine tõrvatilk meepotis. Igal juhul hakkasime 18. veebruaril kell 14 kohaliku aja järgi hotellist Sansibari lennujaama poole liikuma. Selgitasime, et me lähme Eestisse ja seega meie koroonatesti ei vaja, mille peale neiu kontrollis lihtsalt õlgu kehitas, küsis, mida meil siis vaja on (vastus: vaktsiinipassi) ja okei ütles.

Pikk passimine hiljem saime juba oma esimese lennu peale, mis vähem kui poole tunniga viis meid Dar es Salaami, kus ootas ees väga uus ja moodne lennujaam. Seal pidime passima üle kuue tunni ning vaatamata pikkadele riietele tegi konditsioneer selle ajaga minuga ikka 1–0. Nina läks jälle tatiseks ja köha tuli peale. Immigratsiooniametnik lõi passi templi kuupäevaga 18.02.2021. Ajas rändamine on Tansaanias moes. 😂

Südaööl hakkasime lendama Amsterdami poole. Sõime, vaatasin ühe filmi, magasin peaaegu 5 tundi, sõime veel ja olimegi kohal. Elu kiireim 9-tunnine lend. Amsterdamis oli meil aega 3 tundi, aga see möödus kiirelt. Leidsime süüa, leidsime oma värava ja väikese hilinemisega asusime Tallinna poole teele. Olin nii tatine ja köhane, et ime, et mind lennukist maha ei tõstetud. Lisaks olin hankinud kuskilt endale silmapõletiku. Kaunis.

Tallinnasse jõudes loputasin silmatilkadega oma kohutavas seisus silma, saime kätte kõigi pagasid, ütlesime Annikale ja Ahtole tšau-pakaa ja asusime viiekesi Tartu poole teele. 28 tundi pärast teekonna alustamist Sansibaril olime viimaks lumises ja külmas kodus tagasi. Ikka veel kummitas mõte, et Kilimanjaro tipp jäi vallutamata, ent ometigi jään seda reisi alati hea sõnaga meenutama, sest safarile olen ma valmis iga kell tagasi minema, Kili oli vaatamata tippu jõudmiseta siiski imeline ja Sansibar oma valge liiva ja helesinise ookeaniga ei saagi muudmoodi kui ainult hästi mälestustesse jääda. Elagu Aafrika!

Mis see kõik maksab?

Kuna keegi nagunii tunneb huvi, võin kirja panna, mis selline pikk ja eriilmeline reis maksma läks. Õnneks või kahjuks on mul eelarve Excelis lahti kirjutatud ja ma tean täpselt, mis summa selle reisi alla magama pandud sai. See oli selgelt minu elu kõige kallim reis. Ma kogusin alates 2020. aasta alguse Sri Lanka reisist selle reisi jaoks raha: konkreetselt igakuiselt 2 aastat järjest. Enne Tansaania reisi polnud ma 2 aastat Eestist sammugi väljaspool käinud.

Toon välja eelarve jaotuse olulisemate kuluridade kaupa. Hotellide ja söögieelarve juures on välja arvestatud safari ja Kilimanjaro päevad, sest seal eraldi hotelli ja söömise eest maksma ei pidanud, kõik söögid olid mõlemal hinnas. Meie reisi eelarve ühele inimesele kolmeks nädalaks oli 4500 eurot:

  • Lennupiletid (KLM): 600€
  • Siselend Sansibarile (Precision Air): 95€
  • Transport Tartust Tallinnasse (ja ööbimine): 30€
  • Viisa: 45€
  • Reisieelne COVID-test (Synlab): 45€
  • Kindlustus koos ohtliku tegevuse lisakaitsega (Swedbank): 150€
  • Hotellid: ca 30€/inimene, kokku ca 475€/inimene (ööbimine kaheses toas)
  • Söömine ja joogid: ca 20€/päev, kokku ca 300€ (ilma alkoholita, mida ma ei tarbi)
  • Kohalik transport: 80€/inimene
  • Safari: 450€
  • Kilimanjaro (Machame, 6 päeva) koos tippidega: 2100€
  • Muud tegevused (muuseumid, vaatamisväärsused, paaditripid): ca 100€/inimene
  • Varustuse rent: 35€
  • Kohalik SIM kaart 20 GB andmemahuga: 15€

Kuludest on välja arvatud varustus, mis Kilimanjaro jaoks ostetud sai. Õnneks selle täpset kogukulu pole ma kokku arvutanud: see jagunes sujuvalt kahe aasta peale ära. Mingi varustus oli ka varasemast olemas, näiteks matkasaapad. Varustust ostes lähtusin printsiibist, et ostan ainult neid asju, mis enne ja pärast Kilimanjarot kasutust leiavad. Õnneks soojad ja tehnilised riided, jalanõud ja varustus kuluvad meie kliimas nagunii ära. Kohapealt rentisime magamiskoti, magamismati, matkakepid ja vihmapüksid.

Eks natuke masendusse ajab, et kunagi tuleb sama kallis reis veel ette võtta, kui Kilimanjaro tipp tahta ära vallutada. Vähemasti on varustus olemas. 🙂 Kui sul on reisi kohta veel mingisuguseid küsimusi, kirjuta need kommentaaridesse ja püüan vastata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.