Autor: Margit Partei

Nädala kokkuvõte 26.09–2.10.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Olin natuke ärev, mida mu keha pärast seda jubedat võistlust joostes tunneb. Õnneks sain valida hea rahuliku grupi, kellega joosta. Tauri ja Britiga läks aeg tõeliselt ruttu ning pulss püsis õnneks kenasti madalal. Enesetunne ja isegi lihased olid imekombel väga mõnusad. Kui enne trenni oli kellal recovery time’i alles veel 50 tunni jagu, siis selle jooksuga langes see 27 tunnile. Üks ööpäev recovery time’ist korraga kadunud: see näitab, et jooks oli piisavalt rahulik, taastav. Just see, mida mul tarvis oli. 5,84 km, 7:11 min/km, 138 l/min

Pärast keskendusin lihashooldusele ja aitasin tublide jooksjate NATO testi jooksu ringe lugeda.

Teisipäev: stretching. Päris esialgne plaan nägi ette ka lühikest lõunajooksu, aga otsustasin juba pühapäevase võistluse järel, et üks lisapuhkepäev tuleb see nädal kavasse. Stretchingus kasutasime seekord venitamisel kummilinte ja see sobis mulle väga hästi. Nüüd sain isegi mina õiged lihasgrupid venima igas asendis, sest kummilint lubas asendi võtmisel olla täpselt nii, nagu mul tarvis. Mõtlesin, et peaks kodust kummilindi endaga USAsse kaasa võtma: rulli käsipagasisse ju ei mahuta.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Hea rahuliku trenni päev: kerge jooks ja korralik rullimine pluss venitus. Seekord jooksin natuke tempokama pundiga, kuid õnneks minu pulsile see tol päeval sobis. Imeline jooksuilm ja hea seltskond. Aeg jälle lendas ja isegi VO2max tuli 44 peale tagasi. Hakkas see tunne tulema, et olen see nädal nii vähe joosta saanud. Enne maratoni tavaline värk: ootad seda nädalat, kui maht alla läheb, ja kui ta kohal on, siis hakkad mõtlema, et tahaks rohkem joosta. 😅 6,08 km, 6:36 min/km, 149 l/min

Pärast jälle lihashooldus ja niisama tore olemine seltskonnas.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: võistluseelne soojendus. Oi, see jooks oli korralik nali. Minu kulul. Lähen siis mina võistluseelsele soojendusele, ise jumala optimistlik: nüüd tuleb üks tõsiselt hea jooks. Oma peas meenutasin seda reedest võistluseelset soojendust enne Tallinna poolmaratoni, kui lausa lendasin rajal. Ilm oli jälle väga normaalne, tuult pole, nii palju puhkamist nädala jooksul ja kaks head jooksu seljataga.

Ja mis sai esimesel kilomeetril? Pulss liikus kiirelt 155 peale ja alla ei läinud, pigem rühkis ülespoole. 🤷🏻‍♀️ Täpselt sama stsenaarium, mis pühapäeval Paides. Kuskil 2 km peal isegi ühendasin pulsivöö kellast lahti, et äkki see valetab, aga ei: randmepulsiga kõik täpselt sama. Nuta või naera. Ühendasin pulsivöö uuesti kellaga kokku, midagi paremaks ei läinud, lühendasin natuke oma jooksurada ja vinnasin end kuidagi lõpuni. 5,17 km, 6:57 min/km, 153 l/min Tegin eeskujulikult võimlemised-harjutused-lahtijooksud ära, võtsin oma võistlusnumbri ja sörkisin koju ära.

Palusin kõrgemaid jõude, et äkki see vana reegel – kehv eelmise päeva soojendusel, kerge võistlusel – kehtib veel?

PS. Selle jooksuga sai lukku septembrikuu jooksukalender: 193 km. Sellega võib täiesti rahul olla.

Laupäev: Tartu Linnamaraton. Pikemalt peatselt.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

See nädal ei toonud päriselt (veel?) kohale seda lennukat, kerget, maagilist tunnet, mida iga jooksja enne maratoni ootab. Ma ei oska öelda, kas ja millal see tuleb. Igal juhul olen ma rohkem puhanud kui eelmise kahe kuu jooksul ja mu jalad on palju värskemad. Nii ju praeguses faasis peabki. Samal ajal mängib mu pulss mingeid mänge, kõikudes laiades vahemikes ilma igasuguse loogikata. Ma olen natuke ärev, sest mul on tunne, et ma jooksin nii jubedalt vähe sel nädalal. Tegelikkuses ca 34 km jooksu ei ole väga vähe. Maht tuli ca ⅓ võrra eelmisega võrreldes alla, täpselt nagu peaks. Teisipäeval lasen Herjel end ilusti poolteist tundi mudida, sest maratoninädala massaaž on alati mõjunud superhästi. Samas ootab mind ees väga pikk lennureiside päev ja üüratult suure ajavahega (8 tundi) kohanemine. Igale positiivsele leiab vastukaaluks negatiivse…

Elevus ja ärevus järgmise nädala ees on mind saatnud juba mitu päeva. Lisaks kõigele on enne reisi nii palju asju vaja tehtud saada, alates pakkimisest (kogu vajaliku käsipagasisse mahutamise väljakutse) kuni vereproovide andmiseni (mu rauakuur on lõppenud ja aeg on 6 kuu tulemustele otsa vaadata). Mul algas küll puhkus, aga to-do list ahistab tohutult. Tahaks lihtsalt aega, et natuke olla, mõelda, mõtiskleda, analüüsida. Proovin järgmisel nädalal enne ärasõitu jõuda kirjutada veel ühe maratonieelse postituse. Tahaks juba enda jaoks väikse analüüsi läbi teha nagu eelmisel aastal. Pean seda enne maratoni väga oluliseks. Kuidas ma muidu oma plaani ja mõttemaailma maratonihommikuks paika saan. See ei juhtu iseenesest. Südamehääl vajab vaikust, et kõnelda.

Chicago maratonini jääb mõned tunnid vähem kui üks nädal. See paneb mu südame kohe tõsiselt kiirelt tuksuma!

Nädala kokkuvõte 19.–25.09.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tasapisi hakkame liikuma sügis-talvise ettevalmistuse suunas. Alustuseks 40 minutit kerget jooksu. Jooksin koos Kristina ja Mailiga ja no tõesti: jalad lihtsalt lendasid all. Need kaks jooksuvaba päeva nädalavahetusel pärast reedest pikka jooksu on teinud täielikku imet. Kellad näitasid kõigil erinevat tempot (5:50, 6:25, 6:50), aga pole vigu. Vähemalt tunne oli hea. 5,8 km, 6:55 min/km, 143 l/min

Tunni teises osas tegime ÜKEt kogu kehale. Alustasime kerelihastest ja jõudsime puusade ja alakehani välja. Minu vaesed kõhulihased olid veel pikast jooksust ja Pumpist veidike valusad, aga pole vigu. Need on head ja vajalikud harjutused, mida üksi teha ei viitsi. Kuna mul Pumpi enam enne maratoni kavas pole, võtan vastu iga mõõduka jõutrenni, mis pakutakse. 45 min, 101 l/min

Vihma sadas, tuli sisehalli kolida

Teisipäev: rahulik jooks | stretching. Lõunal tegin kerge 25-minutilise jooksu (4,25 km, 6:24 min/km, 151 l/min).

Õhtul käisin stretchingu tunnis lihaseid venitamas. Minusuguse paindumatu jaoks olid osad asendid üpris keerukad. 🤷🏻‍♀️ Näiteks sääre venituse tegime sellises asendis, et mul ei õnnestunudki lõpuks säärt venima saada, sest tagareis ja puus venisid samas asendis kaasa, olid rohkem pinges ja hoidsid mind säärt venima saamast. Proovisin asendit sättida üht- ja teistpidi, aga kui ei saa, siis mis teha. Paljudes venitustes on mu puusa ja alaselja venivus-liikuvus piirina ees, seega enamik asendeid venitavad mul puusa ja/või alaselga. See iseenesest ei ole halb, aga kui need venitused peaks jõudma ka teiste lihasteni, on see natuke probleem. Venitasin sääred pärast tundi hallis iseseisvalt järele. 52 min, 75 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. JJVs oli plaanis mäkkejooksude trenn, aga mul oli vaja pikk jooks kirja saada. Üks ei välista teist. Läksin kohe tööpäeva lõpus jooksma, et enne Lossi mäele jõudmist oma 100 minutit jooksu tehtud saada. Viimane pikk enne maratoni. Käisin Ihastes ringil, kokku olin joonistanud 15 km. Alla 150 pulsiga täpselt selle ringi ettenähtud ajaga ka tehtud sain. Enesetunne polnud enam nii lendav, aga midagi hullu ka otseselt mitte. Ootasin paremat, aga pole vigu. Täitsa mõnus. 15 km, 6:45 min/km, 150 l/min

Kodus panin kuivad riided selga ja Lossi mäel liitusin JJVga. Tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud ning suundusime Lossi tõusu vallutama. Esialgu mõtlesin, et teen kolm tõusu. Kuna iga tõusu aga alustasime veidi kõrgemalt kui eelmist, et hoida teravust, siis lõpuks tegin kokku isegi neli. Ei lähe see tõus kunagi kergemaks, aga jäin oma jooksudega rahule. Lõpetuseks tegime paar treppi ja mõned kükid ühel jalal. Tehtud!

Neljapäev: trennivaba. Kahtlane oli olla, kerge rindkerepinge, panin kraadiklaasi alla ja boom! 37.2. Selge: mingi viirus möllab. No kellel seda nüüd vaja on? Ootasin, et kurk ja/või nina endast märku annaks, aga ei midagi. Lõpuks panin pusletükid kokku: herpesviirus. Eelmine nädal oli mul sarnane peavaluga päev ja pärast seda oli üks suunurk lõhenenud, kuid paranes paari päevaga. Kuna herpes pole ammu välja löönud, ei pannud kohe pilti kokku. Tõin apteegist rohtu ja õnneks hullem sai vist ära hoitud. Kuid märk palavikust oli kehasse templina maha pandud.

Reede: rahulik jooks. Nädala teine (kesk)pikk jooks: 80 minutit. Palavikku mul enam polnud, olemine oli hea, energia oli tagasi. Kaalusin terve päev, kas peaks jooksu järgmisesse päeva edasi lükkama, aga see oleks tähendanud kaks 80-minutilist jooksu järjest päevadel. Pühapäevast võistlust ju kuskile lükata ei saa. Pole ka hea variant. Otsustasin, et kui palavikku terve päev pole olnud, siis lähen ja teen õhtul jooksu ära. Päeva kolmas kraadimine pani asja paika: võib minna.

Olin äärmiselt ettevaatlik. Planeerisin jooksuringi nii, et vajadusel saan ringi oluliselt lühendada kahes punktis. Hakkasin vaikselt minema. Enesetunne oli megahea: jalad värsked ja kerged, olemine kerge ja mõnus. Alguses oli veidike palav, sest panin end teadlikult paksemalt riidesse, et mitte riskida. Pärast loojangut läheb nagunii õhk külmemaks, siis saab kõik lukud kinni tõmmata ja mitte jahedasse jääda. Plaan toimis nagu kulda.

Esialgu jooksin läbi Supilinna ja Tähtvere. Ilm oli täiesti tuulevaikne, kuldne tund oli alanud, puud juba värviliseks muutumas. Oktoober, üks minu lemmikkuudest aastas, on kiirelt lähenemas. Siis kulgesin jõge pidi Puiestee tänavale, päike loojus ja paksud udutekid katsid maa. Sealt pöörasin ERMi juurde ja Roosi tänavalt alla liueldes olingi linnas tagasi. Kui on olemas täiuslikke jookse, siis see oli kindlasti üks nendest. Pidin küll tempo all hoidmisele rohkem energiat panustama, sest palavik oli kehale oma jälje jätnud. 150-löögise pulsiga olin omajagu aeglasem harjumuspärasest, kuid ma ei lasknud sel end üldse häirida. Las see VO2max kukub, minu enesetunne on vaatamata vähem kui ideaalsetele numbritele täiesti ideaalne. 10/10 jooks!

PS. Jooksin NRC rakendusest guided runi Run Long with Joanie. Soovitan väga.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: Paide-Türi Rahvajooks. Kui reedene jooks oli imeline, siis see oli lihtsalt üks väga raske kannatamine. VO2max kukkus 43 peale ja taastumisajaks ütles Garmin legendaarsed sõnad: 3 days. Pikemalt järgmisel nädalal.

Kokkuvõttes:

See nädal algas nii kenasti, kõik hakkas viimaks paika loksuma, jalad said kergeks ja enesetunne oli sulgkerge. Põetud viirus kahjuks jäljetult ei möödunud ja lõi mu vormile oma punase pitseri peale. Oleks justkui vormi poolest 5–6 nädalat ajas tagasi rännanud. Siit saab edasi minna ainult paremaks või halvemaks, mingit keskmist varianti pole. Kas haigus on möödunud ja nädala jooksul olen ma tagasi või… või realiseerub vastupidine variant. Hoidke mulle pöidlaid!

Järgmisel nädalal läheb maht lõpuks märgatavalt alla. Pikka jooksu enam kavas pole. Paar lühemat sörkimist, võistluseelne soojendus ja Tartu Sügisjooksu 10 km. Ilmselt sekka ÜKEt ja venitamist. Nädalavahetusel saab niigi kiireid liigutusi teha, seega plaanitud NATO testi jätan ilmselt tänasele enesetundele mõeldes vahele. Kui keha ei taha intensiivsust, siis jätaks selle mõneks päevaks vahele. Kulgeme rahulikult ja puhkepäevadega vaheldumisi.

Loodan väga, et selle aasta tippvorm Tallinnas ära ei olnud, kuid hetkel vormikõver selles osas selget vastust ei anna. Ma üritan mitte pessimistlik olla, kuid numbrid ja enesetunne ei valeta. Üks on aga selge: järgmisel nädalal samaks ajaks on see vastus olemas. Vorm on ajutine, klass on igavene?

Chicago maratonini jääb kaks lühikest nädalat.