Ütlesin ju pärast Narva Energiajooksu poolmaratoni, et enne Eesti Ööjooksu ma kuskil ei võistle, kui ma just peast hulluks ei lähe ja mõnele väiksele võistlusele end kirja ei pane. Hulluks ma läksin ja panin end 5€ eest kirja oma endise kodukoha jooksule, kus poodiumil lõpetasin. Kõigest kohe lähemalt.
Ei saa öelda, et ma poleks aimanud, et sellel jooksul on võimalik end poodiumile joosta. Eelmisel aastal võitis naiste arvestuse minu tuttav ajaga 49 minutit. See oli ka üks suur faktor, mis minu osalust mõjutas. Maale pidin sellel ajal nagunii minema, ilm lubas tulla enam-vähem ja härra Jooksja tahtis seal nagunii joosta… Miks mitte ka end proovile panna?
Võistluspäeval oli ilm väga tuuline ja vahelduva pilvisusega. Soe oli ka, ca 17 kraadi. Jooksime pankrannikul asuvas Saka külas, mis asub minu kunagises koduvallas. Soojenduse ajal oli enesetunne kergelt öeldes kohutav. Jalad olid rasked ja pulss oli iga liigutuse peale 160 kandis. Sõna otseses mõttes oli selline närv sees, et iiveldama võttis lausa. Hull lugu. Tahtsin lihtsalt rajale ja selle hulluse juba ära teha.
Rajast ei teadnud ma mitte kui midagi. 5 minutit enne starti tehti jooksjatele väike infotund, kes ja kuhu jooksma peab. Tuli välja, et joosta tuleb kaks 5 km ringi. Ok. Kui kuulsime sõnu “… sellel aastal on ka rohi paremini maha niidetud ja…“, oli selge, et saab ka korralikult maastikku joosta. Aga vähemalt polnud ühtegi tõusu sees, seegi hea.
Stardis vaatasin ära, et naisi justkui polegi rajale tulemas. Kokku nägin vist 4 naist, kõik teised olid 3 km starti minemas. Endast eespool nägin ainult üht neidu. Selge. Teda tuleb hakata silmas pidama. Meestest oli rajale minemas 2 head jooksjat: Aristov ja Terehhov. Košeleve seekord stardis ei olnud. Selge. Härra Jooksjal on mingi võimalus.
Stardist minek oli päris raske. Tuul oli vastu ja jalad olid, noh, lödid. Esimesel kilomeetril läks neiu nr 5 minust mööda ja kuigi proovisin temast veel paar km kinni hoida, läks ta lõpuks ikka minu ees oma teed. Selge. See rong on läinud. Tuleb mitte lasta kolmandal naisel endast mööda minna. Tuleb positsiooni hoida.
2,5 km peal saime juua. Joogipunktitüdrukud hõikasid, et pool on läbi. Möh? Mis asja? Lõpuks sain aru, et pool esimesest ringist on läbi. Selge.
Asfalti oli sellel jooksul vähe, kahe ringi peale kokku ehk 3 km. Ülejäänud jooks toimus kuskil kinnitallutud põlluteedel. Seal oli õnneks tuul tagant poolt, kuigi ühe võsa vahel läks päris palavaks ka. Siis pidime kaks lõigukest jooksma lahtisel kruusal, mis jalast viimse välja võttis.
Pärast kruusa vaatasid: jeiii, tuleb asfalt! Not so fast. Nii, kui asfaltteele pöörasin, hakkasin vastu seina jooksma. Tõsiselt tugev vastutuul üle kilomeetri jutti. Vähemasti vahepeal sai üks ring läbi ja finišisirge juures elas rahvas mulle nimeliselt kaasa. Korraldaja mainis, et Margit Partei, Eesti parim spordiblogija läks just mööda. Hiljem kuulsin, et mu muusika- ja algklassideõpetaja, kes ka kaasa elamas olid, ei uskunud, et see mina olen. 😀 Et sellest väiksest spordikaugest paksukesest on saanud pikamaajooksja. Imesid juhtub. Igal juhul see kaasaelamine tõmbas isegi tempo korraks üles ja pani jala liikuma.
Igal juhul teiseks ringiks oli mu pulss ja seega ka tempo langenud ja ma ei jaksanud enam üldse alla 5:00 tempot hoida. Jooksin positsiooni järgi, vahtisin seljataha, et mõnda naist sealt ei tuleks, ja proovisin kuidagi ellu jääda. Vahepeal läksid mingid mehed minust nagu postist mööda. Jälle see põllurada, joogipunkt, kus ei tohtinud kivides jalgu murda, võsavahe, kruus ja lõpuks asfaldile. Nagu ka esimesel ringil ei saanud ka seekord mitte kellegi tuulde võtta. Eespool olijad olid püüdmatus kauguses ja tagapool olijad jällegi liiga kaugel. Tuli üksi finiši poole rühkida.
Kuskilt suutsin isegi väikse finišikiirenduse välja tõmmata. Nägin härra Jooksjat juba mind kaamerapilti püüdmas ja rahvast enne parempööret kaasa elamas. Pilk kellale, mida ma jooksu ajal peaaegu üldse ei vahtinud ja enamus kilomeetriaegasid maha magasin, andis teada, et aeg alla 50 minuti on vist isegi püütav. Tõmbasin siis lõplikult jalad tagumiku alt välja.
Mind aga ootas ees üks ootamatu takistus: ma ei saanud aru, kus see finiš on. 😀 Inimesed juba liikusid seal pargirajal ja ma võtsin hoo maha, sest arvasin, et kuskil juba oli siis finiš. Proovi seal väsinuna aru saada, mis ja kus. Järsku selja tagant kuulsin, et jookse edasi. Hakkasin siis ruttu jälle punuma. 😀 Lõpuks sain üle “finišijoone”, aga siis jäi mul korralikult kell kinni vajutamata, seega ei teadnud ma veel mitu tundi, mis ajaga ma siis ikkagi finišisse jõudsin.
Siis sain veel ühe üllatuse osaliseks: kuigi olin arvanud terve distantsi vältel, et olen 2. naine, olin ma hoopis 3. Esimene naine oli üks pisike 13-aastane tüdruk, kes jõudis finišisse ajaga alla 40 minuti. 
Teda ei olnud ma stardis kuskil märganud. Aga mis mul sellest: poodiumil olin siiski. Juhei! 🙂
Kiirelt lükkasin klubisärgi selga ja lõpuks sain ka mina elus esimest korda poodiumile sammuda. Oli natuke uhke tunne küll. Mis sest, et väike võistlus. Veel aasta tagasi oleksin ma sealt naistest ilmselt viimaseks jäänud. Areng on tore. Kodus joostes poodiumile saada oli veel toredam, raja ääres tuttavad näod kaasa elamas. 🙂
Nüüd kavatsen võistlusi ca kuu aega vähemalt raja kõrvalt vaadata. Äkki saan kunagi oma treeningkava ka kätte… Ehk tuleb hakata kõvasti treenima ja võistlemine augustisse jätta. Eks näis, mis sügishooaeg toob.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 49:55,5
- Distants: 10 km
- Keskmine tempo: 5:00 min/km
- Keskmine pulss: 173 bpm
- Max pulss: 182 bpm
- Koht: 27/36
- Koht naiste seas: 3/7
- Koht vanuseklassis: 3/6
Teise osa trenni pidin ilma kellata tegema. Pettumust valmistav. Trenn ise oli päris korralik. Jooksuosa tuli üpris kiires tempos (6:36 min/km, 147 bpm) ja meeste seltskonnas. Lihasosas sai igasuguseid põnevaid harjutusi ringtreeningu vormis teha ja järgmisel päeval lõi kõhulihas tuld.
Nourish, Train & Flourish 