Varasuhted, pärandamine ja testament

Huvi minu esimese Oma Kodu postituse kohta oli lausa üle ootuste suur, samuti sellele postitusele jäetud kommentaaride arv. Väga palju oli ka neid, kes minuga reaalelus või sõnumite kaudu ühendust võtsid ja nõuga kaasa proovisid aidata. Aitäh! 🙂 Sain ka ühelt pikaaegselt blogilugejalt, kes on oma sisekujundusfirma asutamise protsessis, pakkumise mind korterit valides ja hiljem kujundades aidata. Wow! 🙂

Igal juhul mõtlesin kirjutada järgmisest teemast, mis ma eelmise postituse lõpus välja pakkusin: varasuhted, pärandamine ja testament. Sh*t just got real. 😀 Laenukindlustuse ja laenumaksekindlustuse teemad ehk kuidas vältida enda ja oma perekonna kodutuks jäämist laenuvõtja surma, raske õnnetuse, töövõimetuse ja töökaotuse puhul jätame vast järgmiseks korraks.

Laenukohustus ja (kaas)omand

Loodetavasti on iga paar, kes on jõudnud ühise vara soetamiseni, mõelnud ka sellele, kuidas seda korrektselt vormistada. See, mis ja kuidas on õige, oleneb kindlasti väga palju inimeste maailmavaatest, kommetest, uskumustest ja veel tuhandest muust faktorist. Mina saan rääkida sellest, mida mina õigeks pean ja teil on õigus sellega nõustuda või mitte nõustuda. Kellegagi ma vaidlema ei hakka, sest minu vaated ei puuduta ju mitte kedagi teist kui mind ja minu elukaaslast. 🙂 Kõigil teistel on õigus teha nii, nagu nemad paremaks arvavad. Onju?

Igal juhul: ma arvan, et see ei tule uudisena mitte ühelegi inimesele, kes mind tunneb, et mina pole see naine, kes tahaks oma mehest kuidagi ‘kehvem’ olla või temast sõltuda. Ärge nüüd valesti tõlgendage: loomulikult on tore kellelegi raskel hetkel toetuda ja temaga rõõmsal hetkel seda rõõmu jagada, aga mulle meeldib idee võrdsetest partneritest. Ka rahateemade puhul. Mina isiklikult ei tunneks end mugavalt, kui ainult pere meespool koguks ühise kodu sissemaksu, võtaks kogu laenu oma nimele, maksaks üksinda laenumakseid ja siis läheks ostetud kodu rahus meie kaasomandisse, võrdses proportsioonis. Olen ka sellist versiooni kuulnud, kus mees teenindab laenu, aga kinnisvara kirjutatakse üldsegi 100% naise nimele. Mina sellise lahendusega rahul ei oleks. 🙂 Ma absoluutselt ei kritiseeri perekondi, kus üks nendest lahendustest kasutusel on, sest inimeste eluteed ja suhted on erinevad, aga minul kui haritud, mitte just kõige rumalamal noorel naisel, kellel pea (enamasti 😀 ) lõikab, pole mingit põhjust, miks ma ei võiks suuta panustada pere rahakotti täpselt sama palju (või rohkemgi) kui minu teine pool. Mina tahan, et koos kohustustega oleks mul ka õigused ja vastupidi: õigused ei saa tekkida ilma kohustusteta. Nii lihtne see ongi.

See selleks. Igal juhul soovitaksin mõlemal partneril enda jaoks selgeks teha selle, et kui laen võetakse kahepeale, ei tähenda see automaatselt, et laenu eest soetatav vara oleks mõlema oma. See tähendab vaid kohustuse jagamist, õigemini solidaarset vastutust: mõlemad laenuvõtjad vastutavad kogu laenu eest solidaarselt, st kogu mahus. Ehk siis: kui ühel hetkel minnakse tülli või lahku või teine pool otsustab enam (oma osa) laenumakse(s)t mitte tasuda, on pangal õigus seda Sinult täies mahus sisse nõuda. Sest te vastutate solidaarselt. Siin on ka järgmine punkt, millele alati mõtlema peaks: kas üks pool suudaks vajadusel tervet laenu üksinda teenindada? Loomulikult saab end teatud riskide eest kindlustada, aga mina ei võtaks siiski ka kaaslaenajaga sellist laenu, mida ma vajadusel üksida teenindada ei suudaks. Elu on täis ootamatusi. Et lõpetada mõte, millega alustasin: kui Sa oled enda kanda võtnud kohustuse ning tahaksid, et ka Sina oleksid selle kohustuse eest soetatud vara (kaas)omanik, tuleb see vastavalt notari juures vormistada. See, millises proportsioonis omand jaotatakse või kuidas on see seotud (raha) panustamisega, ei ole enam minu asi. 🙂 Aga veelkord, sest kordamine on tarkuse ema:

Laenuleping ei ütle midagi omandi kohta.

Selleks peab olema tehtud kinnistusraamatusse vastav kanne.

Varasuhted: abielu vs vabaabielu

Alustuseks: ma vihkan sõna vabaabielu. Me ei pruugi küll olla abielus, aga kindlasti ei ole me ka vabad. 😀

Igal juhul muudab seda, mida ma juba kirjutasin, ja see, mida ma peagi pärandamise kohta kirjutama hakkan, päris palju see fakt, kas ollakse (vara soetamise ajal) abielus või mitte ning kui ollakse abielus, siis milline varasuhe on valitud. Valikud on:

  • varaühisus (PKS §25: Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused),
  • varalahusus (PKS §58: Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus)
  • vara juurdekasvu tasaarvestus, mis soosib nö rahaliselt nõrgemat poolt (PKS §40: Kui abiellumisel on perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta nende varaliste õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel).

Ilmselt on kõik kuulnud midagi ka abieluvaralepingust. Ehk siis: kui vara soetada abielus olemise ajal (olles valinud varaühisuse), on see mõlema abikaasa ühisvara. Kuna ma pole abielu juriidilise poolega iga detailini kõigi kolme varasuhte puhul kursis, siis ma ei hakka siin eksperti mängima. (Kas kuskil on üldse pikemalt ja inimese keeles arutletud abielu ja varasuhte liikide juriidilisest poolest? Mis siis ikkagi abiellujate jaoks juriidiliselt muutub? Abiellujad, kas te ise üldse teate? 😀 ) Selle teema juures pikemalt peatumata soovitan kõigil tutvuda perekonnaseadusega.

Must stsenaarium ehk räägime pärandamisest

Kodu ostmine on muidugi väga põnev ja emotsionaalne aeg, aga seejuures ei tohiks suures elevuses kaotada kainet mõistust. Jällegi: abielu ja vabaabielu korral jätkuvad need mustad stsenaariumid väga erinevalt. Seega: paar ostab ühise kodu, mis on nende 50-50 kaasomand, ja paari nädala kukub taevast ühele poolele pähe lennuk, millega selle poole elutee lõpeb. Mis saab edasi?

Nüüd peame me vaatama pärimisseaduse poole. Kui nad oleks olnud vara soetamise ajal abielus ja valinud varaühisuse, st kinnisvara oleks nende ühisvara, oleks asi väga lihtne:

PärS §11 lg 1: Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased.

Ehk siis: päriks abikaasa ja esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad ehk alanejad sugulased ehk lapsed (ka eelmisest suhetest) võrdsetes osades, kuid abikaasa mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist (PärS §16 lg 1 punkt 1). Nüüd aga veel üks oluline punkt, mida väga tihti teatakse valesti: kui paar on abielus, aga neil ei ole lapsi, siis ei ole lesestunud abikaasa surnud abikaasa vara ainupärija. Juhul, kui surnud abikaasal on teise järjekorra pärijaid, st abikaasa vanemad või nende alanejad sugulased (ehk siis surnud abikaasa vennad-õed ja poolvennad-poolõed), pärib lesestunud abikaasa poole pärandist ja ülejäänu jaotatakse võrdsetes osades teise järjekorra pärijate vahel (PärS §16 lg 1 punkt 2). Vaid siis, kui teise järjekorra pärijaid ka ei ole, pärib kogu pärandi abikaasa (st kolmanda järjekorra pärijateni asi ei jõua; PärS §16 lg 2).

Tähelepanelik lugeja, kes suudab kiiresti erinevaid stsenaariume läbi mõelda, tabab ilmselt kohe ära, et kas see siis tähendab, et abikaasa surma puhul võivad teise poole sugulased asuda lesestunud abikaasat oma kodust välja tõstma? Selle vastu peaks leske kaitsma PärS §16 lg 3:

pärandaja abikaasa võib lisaks oma pärandiosale nõuda asjaõigusseaduse §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks.

Aga seda, kuidas määratletakse elujärje halvenemine ning asjaõiguse seadmine või mitte, on keeruline ennustada. Selleks peaks ilmselt tutvuma kohtupraktika ja kohtulahenditega. Vähemalt mina ei oleks kindel, et abikaasa saab end alati väga kindlalt tunda, et ühel hetkel sugulased teda ühisest kodust välja tõstma ei tule. Olgugi, et suhted nendega võivad tunduda väga head. Uskuge mind: inimesed muutuvad väga palju, kui asi puudutab raha, vara ja pärandamist.

Aga mis saaks siis, kui tegu oleks mitte abielus olevate inimestega, st elukaaslastega?

Seaduse mõistes on asi väga lihtne: surnud elukaaslase pärandi pärivad esimese järjekorra pärijad (lapsed), kui neid pole, siis teise järjekorra pärijad ja nende alanejad sugulased (vanemad ja nende teised lapsed) või kui teise järjekorra pärijaid ei ole, siis kolmanda järjekorra pärijad ehk vanavanemad ja nende alanejad sugulased (ja kui neid ka ei ole, siis pärib kohalik omavalitsus). Ehk siis: kui tegu oli 50–50 kaasomandiga ja paaril ei ole lapsi praegusest ega eelmistest suhetest, pärivad elukaaslase 50% osa tema teise järjekorra pärijad, mitte elukaaslane, ning lõppkokkuvõttes peab elukaaslane pärijatelt nende poole välja ostma (eeldusel, et kinnistusraamatu !!!, mitte laenulepingu, järgi kuulub 50% lesele) või siis kinnisvara maha müüma ja poole saadud tulust pärijatele andma. Kas see on soovitud lahend elukaaslase jaoks, on juba igaühe enda otsustada.

Või siis veelgi hullem näide: oletame, et kodu on 100% selle elukaaslase nimel, kes suri. Sellisel juhul ei ole teisel elukaaslasel sellele kodule kohe mitte mingit õigust. Elukaaslase seaduslikud pärijad saavad koduga teha mida iganes ning lesestunud elukaaslasel pole mitte mingeid õiguseid. Või veel hullem: kodu kuulus 100% surnud elukaaslasele, aga laen oli neil võetud kahe peale, seega ei ole lesel mitte mingeid õigusi omaenda kodule, kuid tal on solidaarne kohustus tasuda edasi kodulaenu, täies ulatuses.

Ilmselt need mustade stsenaariumite näited näitasid väga selgelt, miks ma eelnevalt nii tugevalt rõhutasin laenulepingu ja kinnistusraamatu kande ehk siis kohustuse ja õiguse erinevust ja olulisust. Need asjad tuleb ühise kodu soetamisel läbi mõelda: kuidas on jagatud kohustused, kuidas õigused ja kuidas tahetakse omavahel vara jagada siis, kui üks elukaaslastest peaks surema.

Testament: otsustame ise?

Eelnevalt kirjeldasin, mis saaks erinevate stsenaariumite kohaselt siis, kui kodu soetanud paar on või ei ole abielus ning leibkonda tabab surmajuhtum. Kindlasti tekitas see osades lugejates küsimusi: mis saab siis, kui meie soove ei rahulda ükski seadusjärgne lahendus, ei abielu ega vabaabielu puhul?

Siis tuleb appi testament (PärS ptk 3). Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testament võib olla nii notariaalne kui ka kodune, kuigi mina soovitaksin alati notariaalset testamenti, sest selle puhul ei saa tekkida igasuguseid kahtlusi ning samuti see ei aegu (kodune testament kehtib 6 kuud). Testamendiga saab kehtestada ainupärijad, saab määrata annakuid, sihtmäärangut, sihtkäsundit jpm. Põhimõtteliselt saab testamendiga kindlustada, et testaatori vara jagatakse pärast tema surma täpselt tema tahte kohaselt. Testamendi vormistamise tasu ei tohiks olla väga kõrge (32,55€ + käibemaks, abikaasade vastastikuse testamendi puhul 41,5€ + KM). Kuid siiski tasub selle peale kindlasti mõelda, kui omada vara, mida keegi pärast surma jagama hakkama peab.

PS! Üks asi, mida veel testamendi puhul meeles pidada, on isikud, kelle ees testaatoril on ülalpidamiskohustus, sh nt alaealised lapsed, mille puhul on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Nendel on õigus nõuda sundosa vaatamata sellele, et testaator neid oma testamenti ei kaasanud. Vt PärS ptk 5.


Nii palju siis sellel hilisel õhtutunnil nende keeruliste varateemade kohta. 🙂 Kuna ma pole jurist, siis kindlasti paljudele tekkinud küsimustele ma vastata ei oska, aga olen kindel, et see kirjatükk andis nii mõnelegi lugejale mõtlemisainet, mida oma kaaslasega arutada ja oma peas selgeks mõelda.

Advertisements

9 thoughts on “Varasuhted, pärandamine ja testament

  1. Mu juristist sõbranna ütles abielu varasuhte kolmanda variandi (vara juurdekasvu tasaarvestus) kohta nii, et see on selleks puhuks, kui kaks juristi omavahel abielluvad 😀

  2. Täpsustan seda varasuhte värki. Kui abiellujad ei vali omale varasuhet, siis kohaldub automaatselt varaühisus. Aga siis ei ole ka automaatselt kogu vara ühisvara, enne abielu soetatud asjad on ikka lahusvaras ja teised erandid on veel, nt isiklikud asjad jne. Ja abieluvaraleping on siis selleks puhuks, kui ei taha valida ühtegi neist kolmest, vaid panna ise oma varasuhete reeglid paika. Kindlasti sa ise tead seda, aga postitusest ei tulnud see päris selgelt välja 😀 Aga ma ei saanud su sellest varasuhete juriidilise poole küsimusest aru. Mida sa täpsemalt teada tahad? Ma äkki oskan vastata 😀

    1. Hmm, ma päris nii täpselt ei oskagi kohe küsida… Ühe küsimuse leidsin. Me räägime VARAsuhetest. Aga kas sama loogika kehtib ka kohustustele? Kui abielu ajal üks pool võtab laenu (ja on valitud nt varaühisus), kas see on siis ka nende ühine kohustus?

      1. No vara tähendabki õigusi ja kohustusi. Aga kui üks pool võtab laenu, siis on tegemist ikkagi tema finantskohustusega, va PKS § 18 järgi siis, kui see laen on võetud ühise majapidamise korraldamiseks, laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Ja see ei tohi ületada mõistlikku määra. Siis tekib abikaasadel solidaarkohustus. Aga jah, kui üks abikaasa võtab laenu, sest ta tahab jubedalt selle nt kasiinos maha mängida, aga ta ei suuda seda tagasi maksma, siis ei pea seda abikaasa tegema. Aga muidugi abielusid on erinevaid ja võib olla, et teine pool lihtsalt ei oska kaitsta oma osa ühisvarast ja laenu võtnud pool annab selle kõik ära. Lihtsalt see, et pank ei saa võlga otseselt abikaasalt nõuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s