Augustikuu esimesel pühapäeval tegin ma teoks võistluse, millest olen mõelnud juba aastast 2014. Joosta minu kodusel Ida-Virumaa pankrannikul üks poolmaraton. Olin küll selle võistluse ainus osaleja, kuid nüüd on see unistus teoks tehtud.🙂
Sõitsin laupäeva õhtul vanematekoju ja läksin väga eeskujulikult juba kell 22 magama, et kell 5.30 äratuskella kuuldes olla virk ja kraps. Tegelikkus oli aga sootuks teistsugune: magasin tohutult kehvasti, ärkasin miljon korda ja vahtisin kella. Nagu oleks päris võistlusele minema, selline närv oli millegipärast sees. Kui äratuskell lõpuks helises, oleks hea meelega mitu tundi edasi maganud. Aga tuli ärgata, puder sisse toppida ja kella poole seitsme paiku asusime isaga teele. Mina joostes, tema rattal.
Esiteks tegin 2 km sooja. Ilm oli mõnusalt jahe, kuskil 18 kraadi ja poolpilvine. Kohe kodukülast välja saades oli aga selge, et puhub üpris korralik läänetuul. Ehk siis esimene kolmandik võistlusest möödub vastutuules. Pulss ja tempo olid ilusad, aga jalad olid kanged ja lihasvalus. Võimlemine ja jooksuharjutused tegid asja natuke paremaks, aga kokkuvõttes oli kõik, nagu olema pidi: kuna tegu oli praktiliselt testjooksuga, läksin seda tegema trenni pealt, ilma spetsiaalselt puhkamata. Vormi testimine enne maratoni.
Alustasin jooksu Kukruselt. Esimene kilomeeter nende jalgadega just kerge ei olnud. Teisel kilomeetril tervitas kohe üks korraliku tõusuga viadukt, kust pidi üles saama. Kõik muidugi vastutuules, sest seal põldude vahel ei olnud tuulevarju kuskilt võtta. Esimese joogipunkti tegin 3 km täitumisel Kohtla-Järve linna piiril. Isa andis mulle veepudeli ja võttis selle pärast ka ära, seega ei pidanud ma kordagi aeglustama, aega kaotama ja rütmi sassi ajama. Mugav.
Läbi linna sain isegi suhteliselt kiiresti. Lihtsalt üks sirge, pööre paremale ja üks veel pikem sirge. Positiivne oli näha, et ka Kohtla-Järvel ehitatakse uusi kergliiklusteid ja võimalusi sportimiseks.🙂 Lõpuks jõudsime Tallinn-Narva maanteele välja. Seal hakkas täituma 7 km, kus võtsin ära oma esimese geeli. Loomulikult kohe, kui olin hakanud geeli sööma, pidi tee ääres olema üks hirvekorjus.🙁 Väkk.
Ontika ristis sain jälle juua. Vastusuunalisest läänetuulest sai tugev küljetuul. Rühkisin vaikselt otse mere suunas. Üldiselt nägime väga vähe autosid, seega ei seganud me seal autoteel kedagi. Ootasin juba väga, et lõpuks saaksin Valaste poole ära pöörata ja merevaateid nautima hakata. Üldiselt oli kogu jooksu raskeim osa esimesed 3–4 km, edasi läks aina mõnusamaks. Pärast pööret kulges kogu ülejäänud jooks maalilisel pankranniku teel Toila suunas.
Mida rohkem merevaateid tuli, seda kergemaks läks jooks. Ilmselt oli siin oma roll läänetuulel, mis nüüd puhus täielikult tagant, ning kergelt langeval rajaprofiilil. Kui tuul on õigest suunast, on tegu lisaks võrratult ilusale rajale ka meeletult kiire rajaga. Muidugi tuule suunda on seal võimatu ette ennustada. Olen seda rada kümneid kordi rattaga läbinud ja saanud tunda ka ränkrasket vastutuult. Kuidas kunagi.
Kuskil 12–14 km kandis oli mul korraks vahepeal tüütu, aga siis mõtlesin meie TYSKi trennikaaslasele, kes vaatamata kukkumistele, peavigastusele, murtud sarnaluule, palavusele, äikesele, päikesele, rahele ja vihmale tegi eelmisel päeval Ironman Tallinna lõpuni. See ei ole raudmees – see on terasmees. Margit, sul on kõik parimas korras, lihtsalt ära mõtle ja jookse!
Alates 15 km täitumisest möödusid kilomeetrid võrratult kiiresti. Merevaade siin, merevaade seal, mõnus vaba samm ja lihtsalt jookse. Ainus asi, mis häiris, oli piinav vetsuhäda.😂 Aga ei saanud ka põõsasse minna, sest selleks mul ei olnud lihtsalt aega. Jalad olid väsinud, aga see oli normaalne ja harjumuspärane.
Ettevõtlikud lapsed 🙂
Viimasel kilomeetril sain veel mööda joosta oma lemmikust merevaatest, alla joosta parimast langusest ja niimoodi ma finišisse jõudsingi. Juhei!😍
Tempo püsis kogu jooksu ajal üpris ühtlane – nii esimese kui ka teise poole jooksin 58 minutiga –, kruiisisin kuskil 5:30 min/km kandis. Kindlat tempoplaani mul selleks jooksuks ei olnud; eesmärk oli joosta mugavustsooni piiril, et ei oleks väga kerge, aga et ei oleks ka väga raske. Suutsin isaga vahepeal raskusteta paar lausetki vahetada ja tuju oli hea.🙂 Plaan oli pulssi mitte üle 170 bpm lasta, aga tegelikkuses ma nende jalgadega seda sinna lükata ei suutnudki: keskmine pulss tuli kõigest 162 bpm. 5:28 tempo juures ei ole see üldsegi kehv näitaja. Pigem vastupidi.😉 Tuleb oma testjooksuga rahul olla. Andis enesekindlust juurde küll.
Eks siis näis, mis martonil saama hakkab. Selleks tuleb aga veel kolm nädalat korralikult treenida. Tõde selgub augusti lõpus 3-tunnisel jooksul…
Lugu sellest, kuidas me vannituba valmis ei saanud.
Tagantjärele vaadates on mul tohutult hea meel, et me vannitoa ehitusega kohe pärast korteri ostu pihta ei hakanud. Aasta tagasi ei teadnud me veel, kui ajakulukas on siin korteris iga liigutus. Ma oleks vist pidanud mitmeid kuid ilma pesemisvõimaluseta elama, mis minu kui harrastussportlase jaoks ei ole mõeldav. Selle asemel oli meil aasta jooksul kasutuses kaks nutikalt ehitatud ajutist vannituba ja juulikuu keskel sain viimaks oma asjad päris vannituppa kolida, kuigi päris valmis ta meil siiski ei saanud. Kohe kõigest pikemalt.
Uue vannitoa plaanidest ei ole ma varem eriti kirjutanud. Olen näidanud paari inspiratsioonipilti, aga see on ka kõik. Vanast vannitoast ei säilinud uues midagi muud peale akna ja kanalisatsiooni äravoolu asukoha. 😁 Kokkuvõttes tuli meil sõna otseses mõttes kõik jälle nullist üles ehitada, sh põrandad, laed ja vaheseinad, torustikest, viimistlusest ja kõigest muust rääkimata.
Kui uue vannitoa ala ehk vana vannituba, miniesik, WC ja minituba (10 ruudu peale mahtus neli tuba, oh sa poiss!) sai lae- ja põrandataladeni puhtaks lammutatud, võis ehitamine alata põrandatest. Seejuures üks naljakas fakt: meie korteris ei olnud ainsamat päeva, kui meie WC ei oleks töötanud. Arvestades, milline hullumaja siin toimus, on see lausa uskumatu. Esimese asjana pandi WC-potile ajutine “pukk” valmis ja siis alustati põrandatega. #prioriteedid
Laagideks läksid 48×150 mm talad 600 mm sammuga, et põrand saaks jäik ja vastupidav. Soojustuseks ja mürasummutuseks 200 mm kivivilla, kohati rohkemgi, sest ruumi vanade talade ja uue põranda vahel oli maja vajumise tõttu osades kohtades vist peaaegu pool meetrit. Kuna aluspind oli niivõrd viltu, võttis sirgeks saamine palju nokitsemist (loe: aega).
Loomulikult tuli põranda sees välja ehitada kogu uus kanalisatsioon, arvestades uue vannitoa, ajutise vannitoa, praeguse ja tulevase köögi ning tehnoruumi vajadustega. Ka osa veetorusid tuli kohe ära vedada (veelahendustest olen varem kirjutanud tehnolahenduste artiklis). Nuputamist oli omajagu. Kõige peale läks 18 mm OSB plaat. Kui “must” põrand valmis sai, panime minu isa abiga paika laelaagid ja villa, ikka 200 mm. Rohkem me jaanuarikuus teha ei jõudnudki.
Vannitoaga jätkasime veebruari lõpus, kui elukaaslane taas kodumaal oli. Veebruaris said paika vaheseinte konstruktsioonid, vill ja SPU soojustus välisseintesse, aurutõke, roovitus. Samuti ehitasime valmis valamute ja WC seina konstruktsiooni.
Aprillis saime tegelda juba mõnevõrra põnevamate ja peadmurdvamate töödega, näiteks valamutele veeühenduse ja kanalisatsiooni väljaehitamisega, WC-raami paigaldusega, Tycroci paigaldusega, ühe seina hüdroisoleerimise ja isegi plaatimise ja vuukimisega. Aprilli lõpus saime paigaldatud esimese “jääva” elemendi ehk WC-poti. Kuna olime ostnud Ravaku poti ja Grohe raami, siis nende omavaheline koostöö oli mõnevõrra komplitseeritud; tilkuvat potti seinast ära võtta ja uuesti paigaldada saime päeva jooksul julgelt üle 10 korra, mis tõi kaasa rohkelt asjatut närvikulu. Ärge usaldage internetti ja kontrollige kõik mitu korda üle!
Viimases etapis ehk juuni lõpust kuni juuli keskpaigani oli plaan tegeleda neli nädalat vannitoaga, et see lõpuni valmis saada. Alustuseks saime kohe ühe kaika kodaratesse: kuna ahju ehitus läks tarneaegade tõttu plaanitust veidi pikemaks, pidime alustama hoopis magamistoa uuesti remontimisest, mis oli plaanis teostada ilma minu elukaaslaseta juba enne jaanipäeva koos minu vanemate abiga. Nädal läks seega rahulikult juba kaotsi. 😕 Mõned päevad kulusid ka jaanipäeva ja jooksuvõistlustel osalemise peale. Andsime siiski endast parima, et lõpule jõuda.
Mõned ilusamad nurgakesed
Paika sai põrandaküttekaabel, äravoolurennid ja selle peale valas elukaaslane meile ilusa ühtlase põranda. Seejärel läks suuremaks hüdroisoleerimiseks, alustades dušinurga seintest. Vahepeal tuli paika panna dušisegisti osad, mis seina taha ja sisse jäid. Edasi tuli asuda dušinurka plaatima. See oli üks koht, kus ma tööde mahuga väga puusse panin: umbkaudu 9 m2 seina 7,5×15 cm plaatidega katmiseks läks aega ikka mitu päeva. 😳 Igas ruutmeetris on ca 88 plaati. Võite ise mõelda, mitu plaati tuli ükshaaval sinna seina laduda, lisaks juurde igasugused lõikamised kõigis servades ja minu sisseehitatud plaaditud riiulid… Mu elukaaslane on ikka väga tubli, eriti arvestades, et ta on siiski eelkõige puusepp ja plaatimisega kokku puutunud ainult loetud korrad. Ka vuukimine on profiiliga plaadi puhul aeganõudvam, võrreldes sileda alternatiiviga.
Põranda hüdroisoleerimine ja plaatimine oli juba tunduvalt toredam tegevus, sest põrandapinda oli veidi vähem ja plaadid tunduvalt suuremad. Küll aga saime kähku aru, miks need ilusad põrandaplaadid nii soodsad olid: nimelt oli iga plaat omamoodi “kummis”, mis tegi sileda põranda saamise peaaegu et võimatuks ülesandeks. Õnneks kirju plaat visuaalselt seda välja ei näita. 😉 Ootamatult palju aega võttis ka kogu veesüsteemi lahti ja kokku ühendamine ning kollektori kokkupanek. Aega võttis, aga asja sai.
Kui elukaaslane plaatis ja veega mässas, siis mina muudkui õlitasin ja värvisin. Veega otseselt mitte kokku puutuvad seinad said meil valgeks värvitud vertikaalse puitlaudise. Kuigi ma alguses kahtlesin, kas üleni valge vannituba ehk liiga igav ei jää, siis õnneks olid need hirmud asjatud. 🙂 Kuigi nii laudis kui ka seinaplaadid on meil valged, siis on nende tekstuurid (läikiv vs matt, puit vs keraamika) ja mustrid (vertikaalsed vs horisontaalsed jooned) erinevad, mis teeb asja visuaalselt põnevaks. Põrand see-eest on põnevalt mustriline, aksessuaarid, rätikuivati ja muu pudi-padi tumedates toonides ja lagi…
Vasakul: poolik vannituba, aga üldpildi saab kätte. Kujutage nüüd ette, et ukse ees ei ripu vana kardin ja aknapõsk on valmis ja valamukapp ripub õigel kõrgusel ja valamud on paigas… Paremal: mõned detailid
… tumepruun! 😍 Selles otsuses ei olnud üldse kindel. Muudkui kahtlesin ja katsetasin. Olin seda tumedas toonis lahendust näinud Krista Kõivu kodu Instagrami kontol: nimelt on Krista köögis imeilus tumedast puidust lagi. Sain kohe aru, et see võiks meie vannituppa hästi sobida, sest kõik muu on ju lihtne ja valge. Lõpuks võtsingi kätte ja õlitasin laelauad Osmo antiiktamme toonis õlivahaga (üks kiht toonitud vaha, üks kiht poolmatti vaha). Oleme selle otsusega nii rahul! Lisaks kõigele on see lagi ka praktiline, kuna ei tuhmu ega kolletu kunagi. 😉
Liistud on meil taaskord kõrged, puidust ja värvitud valgeks. Laeliistud ostsime kogemata magamistoa omadest erinevad. 😅 Lisaks sai kuidagi ostetud üks liist liiga vähe. Seda avastasime paar päeva enne elukaaslase ärasõitu, kui lõpuks liistude lakkepanemiseni jõudsime. Käisime eraldi veel Puumarketis üht liistu ostmas, aga saatus oli täielikult meie vastu, sest loomulikult suutsime veel kolmandat sorti liistu osta, mida avastasime alles pärast värvimist ja enne paigaldust. Küllap siis ei olnud seekord liistudega ühele poole saamine meie saatus.
Suur töö oli aknalengi täisnurkseks saamine. Aknaraamide restaureerimisega aitasid taaskord minu vanemad, kes kevadel meie sisemised aknaraamid minema viisid ja jaanipäeval meile valmis ja klaasitud raamid vastu andsid. 🙂 Akna peale kulus meil julgelt kaks päeva tööaega, alates lengilt värvi eemaldusest, lengi seinast lahti lõhkumisest, täisnurkseks sättimisest ja raamidega kokku passitamisest kuni tagasipaigalduse, värvimise ja aknaraamide lõikamise ja värviparandustega, et kõik ideaalselt käima hakkaks. Ma mõistan täielikult, miks akende restaureerimine professionaali käe all maksab rohkem kui uute akende tellimine. Õnneks meil tasuta tööjõudu jagub. 😂 Aitäh!
Kui seinad, laed ja põrandad paigas olid, hakkas asi juba muljet võtma. Kutsusime külla tuttava elektriku, et saada paika valgustus ja ühendada pistikud, peeglisoojendus ja rätikuivati. Põhivalguse annavad viis IP44 märgitusega 6W süvistatud LED valgustit, mille leidsime suhteliselt soodsa hinnaga Decorast (ca 10€/tk). Need valgustavad toa piisavalt valgeks, kuid hubasust lisavad kaks väiksema võimsusega dekoratiivlampi. Vahel ma põhivalgust tööle ei lülitagi: hilisõhtust dušši võtta on hämara valgusega eriti hubane ja rahustav. Viimaks saime paigaldada ka segistite välisosad ja silikoonida dušinurga – valmis!
Päev (loe: hilisõhtu) enne elukaaslase ärasõitu asusime paigaldama meie suure hoolega ise ehitatud täispuidust valamukappi. Tõsi küll: sahtlimehhanismid ja sisemine “karp” pärinevad IKEA köögimööbli osakonnast, kuid kõik muu – kase liimpuidust küljed, põhi, tööpind, sahtlite esiosad ja viimistlus Osmo õlivahaga – on meie enda kätega tehtud. Segistid olid paigas, valamud olid ootel ja öö oli käes. 🙄 Kapi riputussiin sai üles, kanalisatsiooni auk kapi tagakülge sai lõigatud, kapp sai paika ja tööpinna tagaserv oli juba Seal All-iga (loe: põhjamaine hermeetik, mis kõik kinni liimib ja enam lahti seda ei saa) plaatide küljes kinni. Minu aju kahjuks suutis mingil hetkel veel selgelt mõelda ja küll oli paha tunne olla see inimene, kes pidi elukaaslasele ütlema, et oleme kapi liiga kõrgele riputanud.
Mingi mõõtmine oli väsinud peaga 10 cm nihu läinud. Augud olid plaatidesse puuritud. Plaadid olid Seal All-iga kokku mögistatud. Kõik oli 10 cm liiga kõrgel ehk neid vigu millegi taha peita ei saanud, vaid asi tuleb ringi teha ja plaadid paari rea ulatuses välja vahetada. Loodetavasti on meie kanalisatsioonitoru vähemalt õigel kõrgusel. Kui mitte, tuleb ka sein lahti lõhkuda. 🙁
Ma parem ei hakka pikemalt seletama, mis sellele järgnes. Kõik emotsioonid keesid üle. Minu elukaaslast ei ole lihtne endast välja ajada, aga see oli üks neist vähestest kordadest, kus tema mõõt täis sai. Vähemalt ei olnud mõtet enam pingutada ja sai magama ära minna. Sest vannituba enne elukaaslase ärasõitu enam valmis saada ei olnud võimalik.
Ärasõidu päeval paigaldasime veel peeglid ja nagid, et saaksin vannituba siiski kasutama hakata, kuna ajutises vannitoas enam veeühendust (v.a pesumasinal) ei ole. Visuaalselt näeb tuba juba praegu hea välja. 😍 Kui see ka viimase lihvi saab, siis võib ilmselt öelda, et kõik meie ootused on ületatud: lihtsalt nii ilus on. Kui hea tunne on näha oma visiooni reaalsuseks saamas…
Toon huvilistele välja loetelu, kust miski meie vannitoas pärineb:
Seinaplaadid: Noto Outlet
Põrandaplaadid: leitud Lintmani kodulehelt, vahendas Decora
Torud, hülsid, ühendused: FEB ja Rentax
Äravoolurennid: firmat ei mäleta, aga ostsime Decorast ja karpidel olid ainult eestikeelsed kirjad
Elekter ja elektriküte: Viru Elektrikaubandus
Puitmaterjal: PTGV profiiliga kuuselaudis, puidust viimistlemata liistud (Puumarket)
Rätikuivati: Equation Ebest (kaup24.ee), kütteelement ja termostaat tellitud Läti e-poest (sanel.lv)
Valgustus: Decora
Ruloo: Skogsklöver (Ikea)
Nagid ja rullihoidik: Svartsjön (Ikea)
Tänase päeva seisuga on vannitoas teha järgmised tööd:
osta see viimane õnnetu laeliist, ära värvida, paigaldada ja seejärel kõik liistude jätkukohad akrüülida ja värvida;
osta ja paigaldada peegliküttekiled;
kõik lahtised elektrikaablid (pistikud, rätikuivati) lasta elektrikilbis ära ühendada;
rätikuivati vedelikuga täita;
silikoonida valamute seina lõikekoht põrandaga;
lõhkuda välja rikutud 2 rida plaate valamute seinas, asendada uutega, vuukida;
paigaldada valamukapp ja valamud, ühendada valamute kanalisatsioon;
ehitada puidust aknapõsk, pahteldada ja värvida, paigaldada välimised aknaraamid ja sisemised aknaliistud;
välja lõigata ja paigaldada ukseleng koos uksega, paigaldada link ja lukk.
Loodetavasti ca nädala tööajaga saab vannitoa viimse detailini valmis. Igasugused viimased nokitsemised võtavad teatavasti üüratult aega, aga tuleb lihtsalt see aeg võtta ja asjad ära teha. 💪🏻 #wecandothis
Järgmine etapp algab juba septembri alguses. Kui kõik valmis saab, näitan kindlasti ka rohkem pilte kõigist valmimise etappidest. 🙂
Nourish, Train & Flourish 