Nädal algas kohe “suurepäraselt”: ärkasin esmaspäeva hommikul üles ja esimesest sekundist tundsin, et kurk on rämedalt valus ja nina hakkab kinni minema. Loputasin, kuristasin ja protseduuritasin, aga päeva peale miskit paremaks ei läinud. Selge. Haige. Õnneks palavikuta, kuid siiski tõbine.

Olingi juba jõudnud eelmisel nädalal trennis imestada, et seekord pärast maratoni haigeks ei jäänud. Tavaliselt käib ikka vahetult enne või pärast maratoni mingi viirushaigus kehast üle, immuunsus on tippvormis ju nõrgestatud seisus ja sügisene haiguste hooaeg aktiivselt käimas. Lükkasin trennid cancelisse, olin kurb ja üritasin oma paksu pea ja valusa kurguga vaikselt tööasju kodukontoris edasi ajada, sest novembrikuu on kalendris tähtsaid asju täis. Juba pühapäeva varahommikul tuli Sevillasse lähetusse sõita ja selleks ajaks pidi olema terve.

Teisipäev oli veidike parem, kurgust ja ninast väljus igast põnevat materjali ja lootsin, et ehk hakkab vaikselt looma. Palavikku õnneks ei olnud, kuid väsimust see-eest topelt. Härra Jooksja jäi lõunast koju, sest tundis end kehvasti. Ei pääsenud ka tema. Kolmapäeval oli kurguga korras, kuid nina voolas nagu mahlakask. Sellises seisus trenni ei lähe, ei enda keha piinama ega teisi haigusega nakatama. See tähendab kalendrit arvestades vähemalt kolm nädalat ilma JJV trennita ja pundiga sotsialiseerumata: muidugi tegi see meele kohe päris kurvaks.

Neljapäeval tundsin end juba üpris tervena. Et ma enam teistele ohtlik polnud, käisin seljatreeningus. Oli väga rahulik trenn, pigem tegime seekord võimlemis- kui jõuharjutusi. Mulle sobis. Pulss oli puhta madal ja tundus, et keha on haigusest välja tulnud. 57 min, 84 l/min

Reedel seadsin sammud ärevalt BodyPumpi. Mis mu just haige olnud keha intensiivsema liigutamise peale ütleb? Trennis saab teada. Võtsin julgelt rahulikumalt. Pulss oli tavalisest kõrgem, aga enesetunne isegi ootamatult okei. Ei olnudki iga liigutuse peale keel vestil. Positiivne. 55 min, 136 l/min

Laupäeval tegin hommikuse jooksuringi. Kraadiklaasil –2, tajutav temperatuur –8 kraadi. Krõbe. Õnneks mingit megatuult ei olnud, mul oli kerge meriinokiht all ja ei olnud ei külm, ei palav. Natuke pelgasin, mida see pulss pärast haigust ja nädalast jooksupaudi teeb. Midagi hullu ei teinud. Pulss oli okei ja enesetunne isegi puhta hea. Tähtveres laululava juures nägin oravat. Ei saa olla halba jooksu, kui sa näed oravat. 6,46 km, 7:13 min/km, 150 l/min

Sõitsin pärastlõunal Tallinnasse, et lennujaama kõrval hotellis kell 20 tuttu minna, lünklikult 7 tunni kanti magada ja kella poole nelja paiku ärgata, et suunduda tööreisile Hispaaniasse, Sevillasse. Igati mõistlik valik, sest suutsin terve pühapäeva olla tegus. Kahjuks laupäevane minek tähendas aga seda, et Suusahullude Ööjooksumaraton (matk #mariseinglitega) jäi minu jaoks sel aastal ära.

Pühapäeval tammusime kolleegidega pool päeva Sevillas ringi ja tegin ülemusega õhtul ühe jooksuringi veel otsa. Plaan oli 5 km, tegime 6. Juhtub. Päevane kuumus oli kadunud ja õhtune 16 kraadi ilma päikseta pähe säramas oli maika ja lühikeste pükstega täielik jooksuidüll. Enesetunne oli lausa ootamatult hea, vabalt oleks võinud isegi pikemalt joosta. Järgmised kaks päeva on hommikust õhtuni täidetud konverentsi ja töiste tegemistega, aga ehk jõuab enne äratulekut veel mõne varahommikuse jooksutiiru teha. 6,34 km, 7:31 min/km, 145 l/min

Kokkuvõttes:

Uuel nädalal tahaks siin Sevillas veel korra või kaks jooksma jõuda, teha kodus paar rühmatrenni ja minna matkama. Eks näis, kuidas nädal kujuneb.