Nädala kokkuvõte 16.–22.05.2022 | Vigastatud?

Lähme edasi sealt, kus viimati pooleli jäime. Eelmisel pühapäeval pikal jooksul valutama hakanud puus oli valus ka magades. Hommikul olin tõsiasja ees, et olen vigastatud. Pealekauba veel sellisest kohast, millega mul varasemad kogemused puuduvad. Võib-olla liiges, võib-olla iliotibiaalne sidekirme, võib-olla limapaun, võib-olla mõni lihas, võib-olla… Seal puusas on piisavalt variante, mis võivad kõik suhteliselt sarnase hädana välja lüüa. Võta siis kinni, kuidas seda ravida. Üks ravi on muidugi universaalne: lõin trennikalendri terveks nädalaks jooksudest puhtaks ja olin suhteliselt masendunud. Kordasin endale seda mõtet, mis mind juba tükk aega saatnud on: enne terveks, siis kiireks.

Eelnev nädal juba möödus vähese jooksu tähe all, et sääred korda saada, aga tundub, et Maastikumaratonil sai puusale selline põnts pandud, et need neli jooksuvaba päeva oli talle liialt vähe. Eelmisel nädalal rikkusin oma plaani ja läksin jooksma reedel. Esialgne plaan oli minna alles pühapäeval. Kes teab, võib-olla oleks need lisa kaks jooksuvaba päeva olnud piisavad, et puus poleks endast rohkem märku andnud… Motivatsioon on kõrge ja tahe on nii suur, et vahepeal varjutavad need kaine mõtlemise. See oli viga nr 1, alustades tagantpoolt.

Viga nr 2 on ilmselge: pikk võistlus tavapärasest erinevas tempos. Olgugi, et ma ei arendanud Otepäält Elvasse joostes erilist kiirust, jooksin ma siiski oma tavalisest rahulikust jooksust erineva tempo ja jooksutehnikaga. Lisaks olin mures oma säärte pärast (mille ma liiga kiire jooksukilometraaži kasvuga boonusvigapeaaegu ära lõhkusin), seega ilmselt lasin säärte säästmiseks omajagu üle kanna ka. 24 kilomeetrit on piisavalt pikk maa, et keha tunneks ära ka väiksema erinevuse tehnikas. Kui ta on tugev, kannatab ta peaaegu kõik ära, aga kui ta on nõrk, siis ta laguneb. Milleks need fartlekid, intervallid ja tempojooksud olemas on? Et saada mitte ainult kiiremaks, aga ka tugevamaks ja õpetada keha turvaliselt tegema erineva amplituudi ja koormusega liigutusi.

Viga nr 3 on suurim viga, mis mind ilmselt kogu käesoleva aasta piinab: puudulik talvine ettevalmistus. Veebruar ja pool märtsi läks haiguse nahka ja mitte ainult jooksmise mõttes, vaid ka jõutrennide poolest. See on suur viga, mida nüüd tagantjärele parandada. Augud on sees ja need tuleb vajaliku materjaliga ära täita. Minusugune vajab korralikku talvist ettevalmistust ÜKE ja jõutrennide näol, et mitte jooksuhooajal rajale ära laguneda. Eriti minu kehakaalu juures vajab keha korralikku tugevat struktuuri, et nii high impact tegevuse nagu pikamaajooksuga tegeleda. Kui juba maikuus laguneda, siis kuhu edasi?

Kokkuvõttes kõige klassikalisem vigastada saamise skeem: puudulik talvine ettevalmistus, liiga tormakas koormuse kasv, liiga tugev pingutus ja liiga kiire rajale naasmine. Absoluutselt kõik elemendid on olemas. Vähemalt selle vea jätan tegemata, et läbi valu muudkui edasi jookseks. Tagantjärele tarkus, aga vähemalt tarkus?

Kuna rauapuuduse diagnoosiga matsin nagunii kevadhooaja maha, siis täiesti masenduses ma veel ei ole. Natuke leinasin, sest iga takistus jooksurajal vallandab minus paraja koguse post-traumaatilist stressi, kuna ma tean, kui lihtsasti võib kõik jooksurõõm väga pikaks ajaks ära kaduda ja kui keeruline on teda tagasi saada. Loodan väga, et saan selle puusa peatselt terveks ja suudan seejärel mõistlikult treenida. Oleks tore, kui saaksin Rakveres ja Narvas joosta ning ei mõtle veel vastupidise variandi peale, kuid eks tegelikult tiksub mul peas kell suuresti ainult Chicago maratoni ja sügishooaja taktis. Pärast järjekordset hambaoppi ja jaanipäeva tuleb olla valmis süstemaatiliselt tööle asuma. Sinna polegi enam väga palju aega jäänud: vaid üks kuu. Olles vigastatud, tundub kuu ajaga enda 100% töökorda saamine ootamatult lühike aeg.

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: BodyPump. Ettevaatlikult seadsin sammud Pumpi, et nõrka raami vähehaaval tugevdama hakata. Pumpis oli kuidagi väga energiline ja mõnus minek sees. Puusas ei ühtegi valu – see tegi head meelt, et vähemalt mingeid trenne saab ohutult teha. 62 min, 129 l/min Küll aga tundsin trennist koju kõndimise lõpus, et puus tõmbas pingesse. Õnneks see leevenes venituse ja rullimisega. Praktiliselt igapäevaselt olen nüüd hoolega rullinud ja massaažipüstolit kasutanud, ei olnud ka teisipäev erand. Ausalt öeldes on hoopis töölaua taga istumine puusale kõige ebameeldivam asend.

Kolmapäev: ratas. Olen aru saanud, et mu rattaraam on tegelikult ilmselt mulle siiski pool numbrit suur, seega üritasin olukorda leevendada sadulat veidi ettepoole nihutades. Kolmapäevase väikse ringi järel tundus, et sellest oli täitsa kasu, sest selg ja käed peaaegu ei surnudki ära (see on mu põhiline häda rattaga sõites) ja üldiselt oli vaatamata väga tuulisele ilmale päris hea hoog sees. 24,5 km, 23 km/h, 143 l/min Puus tundis ka rattal end hästi, jess!

Eks tegelikult tuleks lasta kellelgi kalli raha eest korralik bike fit ära teha, aga arvestades, kui vähe ma rattaga sõidan, pole ma siiani tahtnud seda kulutust ette võtta.

Neljapäev: seljatreening. Trenn, kuhu ma ainult mingi hädaga kohale jõuan, on seljatreening. Seekord olid Kadril kavas täpselt need harjutused, mida mul vaja läheb: keskendusime alaseljale ja puusale. Kui ise kodus nagunii mitte kunagi ei suuda end motiveerida kasulikke harjutusi tegema, siis vähemalt seal on võimalus. Hästi rahulik liikumine ja pulsi poolest nagu polekski trenn. Sobis hästi mu nädalasse. 55 min, 88 l/min

Reede: BodyPump. Jälle päris mõnusa enesetundega Pump. Vanad head lood ja sain mõnusalt raskust kangile peale panna. 75 min, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olime idas minu vanemate juures ja härra Jooksja käis Ida-Virumaa lahtistel meistrivõistlustel. Mina vahtisin kõrvalt ja unistasin jooksmisest.

Pühapäev: ratas. Võtsime ratta itta kaasa ja sain isaga käia oma lemmikul rattaringil ehk kulgeda mööda pankrannikut. Esimese poole rühkisime ainult tugevas või väga tugevas vastutuules, seejärel sai parimate vaadete seltsis korralikult allatuult kruiisida. Parim rattaring, kahtluseta. 44,9 km, 20,4 km/h, 144 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ees Tartu Rattaralli 60 km ja tahaks uuesti jalad jooksurajale seada. Viimased kaks päeva pole ma puusas mingit pinget tundnud, isegi mitte pikalt autoga sõites, seega tahaks loota, et nüüd on õige aeg uuesti jooksmist proovida.

2 kommentaari “Nädala kokkuvõte 16.–22.05.2022 | Vigastatud?

  1. Kui käed rattaga sõites ära väsivad, proovi alustuseks panna lühem stem / lenksupikendus (see jupike, mis hoiab lenksu raami küljes), juba 1-2 cm teeb suure vahe sisse. Nt kui praegu on 100mm, pane 80mm. Endalgi oli sama asja tõttu pärast sõitu käed valusamad kui jalad, nüüd oluliselt parem 🙂

    Meeldib

    1. See plaan on järgmine, mis ette võtta. Sadula nihutamine aitas ka päris palju, aga veidike tahaks veel nö lähemale saada. Mul hetkel 120 mm stem: päris pikk.

      Meeldib

Vasta Eva-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.