Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Proovisin fartlekki joosta. Boy oh boy… Peitsin kellalt pulsi ja jälgisin ainult aega. Jooksin sellist süsteemi:

• 3 min kiire, 3 min aeglane,
• 2 min kiire, 3 min aeglane,
• 1 min kiire, 1 min aeglane.

See moodustas ühe ploki ja neid plokke tuli teha kokku kolm. Vahepeal piilusin ka pulsinäitu: see pulss oli ainult kõrge ja väga kõrge. Taastumine väga aeglane. Enesetunne ka selline… meh. Ei jõua lihtsalt. 🤷🏻‍♀️ Pole isegi mõtet siia mingeid temposid kirja panna, sest kiirust lihtsalt polnud kuskilt võtta. Üks väga raske ja jube jooks. 6,78 km, 7:08 min/km, 162 l/min

ÜKEs oli natuke kõike: planku, hüppenööri, kummilinte, topispalle, süvalihaseid. Kohati pulss laes, siis jälle madalamal, olenevalt harjutusest. Mõjus igal juhul. Vähemalt pulss liikus ÜKEs mõlemas suunas ja suutis pärast hüppenööri ka langeda, vastupidiselt fartlekile. 36 min, 143 l/min

Aveliis küsis trennis, kas olen vereanalüüsidel ära käinud? Ei olnud. Samal õhtul broneerisin endale Synlabist mitu analüüsi, et rauanäidud üle vaadata. Langetasin ka otsuse, et seniks kui ma vajan pärast iga jooksutrenni puhkepäeva, et taastuda, pole mul mingit asja kolmapäevasesse lõigutrenni. Mul on vaja praegu rahulikku põhjaladumist ja üks väike fartlek kord nädalas on enam-vähem ainus, mida endale kiirematest liigutustest lubada saan. Kui sedagi. See tundus õige otsus ja otsustasin kuulata oma keha signaale.

Teisipäev: trennivaba. Käisin vereanalüüsidel ära ja sain diagnoosiks latentse rauapuuduse. See tähendab lihtsustatult seda, et mu hemoglobiin on normis (märtsis 123, nüüd 130, minu kohta on ka see natuke vähe), kuid rauadepoo ehk ferritiin on piiripealne (>10), kuid siiski madal (14). Latentset rauapuudust saab diagnoosida juba alates ferritiini näidust alla 30. Minu tavapärane ferritiini näit on olnud 45–50 vahel. Karta on, et tunnen seda erinevust iga keharakuga ja eriti joostes.

Pidasin nõu pereõega, kas vajan lisaks menüü muutmisele ka ravi. Ta kirjutas mulle välja raua retseptiravimi lausa pooleks aastaks. Enesetunne peaks paranema paari kuuga, kuid siis tuleb rauda veel edasi tarbida, et kõik varud korralikult täita. Olen sama rauda tarbinud kolm aastat tagasi kolmekuulise kuurina ja siis läksid mu rauanäidud paremaks küll. Samas juhtus kolm aastat tagasi veel sada erinevat tervisejama, seega olen ma jätkuvalt murelik ja ettevaatlik. Kui minu vormitu oleku taga peaks olema veel midagi peale rauapuuduse, sooviks vältida 2019. aasta saatust. Miks peab iga välismaratoni aasta algama (olema täidetud) mingi tervisejamaga?

Fun fact: aastal 2015 enne mu esimest maratoni, kui mul samuti jooksurajal väga raske oli ja koormustestil ülekoormus diagnoositi, oli mu ferritiin 21. Kokkusattumus?

Kolmapäev: kõnd-jooks (3+7). Jätsin lõigutrenni vahele ja tegin rahuliku kõnni-jooksuringi üksinda. Üle pika aja kokkuvõttes kõige madalam keskmine pulss, kuid tõele au andes jälgisin pulssi väga pingsalt ning liikusin tõesti aeglaselt. Juba selle üle on hea meel, kui pulss 8:00 tempo juures 155 näita. Põnevad ajad. 7,2 km, 8:23 min/km, 143 l/min

Neljapäev: trennivaba.

Reede: BodyPump. Vähemalt ei olnud Pumpis enam tunne nagu täiesti lödil nuudlil. Vaikselt on hakanud jõudu juurde tulema. Raskused on veel tagasihoidlikud, aga enesetunne on juba vähe asjalikum. Tore. 78 min, 134 l/min

Laupäev: pikk kõnd-jooks (3+7). Hommikul vara kohe trenni, sest samal päeval ootas ees veel kaks perekondlikku sündmust, üks kurb, teine rõõmus. Esimest korda üle väga tüki aja oli vahepeal isegi tunne, et polegi iga 7 minuti jooksu tagant tingimata seda 3 minutit kõndi tarvis. Tegin ikka kõnniosad ka, aga üldplaanis oli enesetunne isegi päris okei. Iga väiksemgi tõus võttis muidugi keele vestile, aga vähemalt õnnestus pulssi kontrollida ja jäin oma pooleteise tunniga rahule. 11,36 km, 8:06 min/km, 143 l/min

Pühapäev: trennivaba. Olin idas vanemate juures. Tegime ema ja koeraga väikse jalutusringi. Jube tuuline ja seal ikka veel nii palju lund. Õhtul tulime koju Tartusse ära.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab mind neljapäeva õhtust kuni pühapäeva lõunani kestev Prorunneri kevadlaager. Kui me end sinna kirja panime, oli lootus, et aprilli keskpaigaks on vorm juba päris hea ja saab korraliku laagri enne kevadiste võistluste algust ära teha. Nüüd olen ma päris murelik olnud, et mida mul seal üldse teha on. Täie intensiivsusega muidugi midagi teha ei saa, aga jooksu, kõndi ja paari kiiremat liigutust kombineerides on ehk lootust hakkama saada? Samuti ei käsi keegi ju kõiki trenne (täismahus) kaasa teha. Eks näis, mis saab. Tuleb seda võtta ühe aktiivse minipuhkusena.