Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Iga jooksu eel loodan, et äkki nüüd keha teeb koostööd ja ei reageeri üle, aga siiani: noup. 🤷🏻‍♀️ Esmaspäevase jooksu tegin õues ja kohutavalt raske oli. Liikusin tõesti nii aeglaselt, kui jooksusammu üldse teha on võimalik, aga pulss madal siiski ei olnud. 5,8 km, 8:16 min/km, 152 l/min

ÜKEs olin paaris Ukraina tüdrukuga, kes on meie treeninggrupi uusim liige. Proovisin anda endast parima, et aidata tal trennis orienteeruda, ja samas hoida vestlus lihtsatel ja sõbralikel teemadel. Ta tuli kolmapäeval tagasi, seega ilmselt saime esmaspäeval koos hästi hakkama. 🙂 53 min, 125 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Cooperi päev. Ma olen trennirajal tagasi olnud 3 nädalat ja terve see aeg maadelnud oma olematu vormi ja Kili haiguse tagajärgedega kehaga. Jõudis kätte aeg testida, mis seis siis tegelikult praegu on. Cooper ei valeta kohe kindlasti. Tegime kerge ja lühikese soojendusjooksu ning päris pika ploki jooksuharjutusi peale. Pulss ei koopereerinud, aga see pole enam uudis. Seejärel oligi aeg 12-minutiliseks piinlemiseks.

Esimene kilomeeter ei tundunudki nii jube ja kohutav, aga edasi oli ainult kannatamine. Ma eeldasin, et suudan ehk joosta 2000 meetrit ja püsida 6:00 tempos, tegelikkuses suutsin 2200 meetrit, mis oli isegi natuke positiivne üllatus. Paremini kui olin lootnud, ent üle 200 meetri vähem kui mu kunagine kehvim tulemus ja 400 meetrit vähem kui parim tulemus. Pingutasin endast kõik välja, kops oli korralikult ärritatud ja valus. Jube, aga tehtud. 2,2 km, 5:27 min/km, 179 l/min, max 185 l/min

Neljapäev: trennivaba. Neljapäev homminkul ärgates oli Cooperi jooksmisest kõige valusamad… õlad ja triitseps. Make it make sense. 😂 Päeva peale tulid jalad, tuhar ja pöialihased valuga kaasa. Paras invaliid.

Reede: BodyPump. 1. aprill. Treener tegi korralikult naltsi ja tegime kava vastupidises järjekorras ning osades lugude muusika oli ka omavahel ära vahetatud. Korralik segadus. Kuna ma olin alles teist korda Pumpis üle oma pika pausi, siis minu peal töötas nagunii kõik. Kui rinnalooni jõudsime, oli ülekeha omadega nii läbi, et mitte midagi ei jõudnud enam teha. 😅 Lisa triitsepilugu oli täielik kannatamine. Pole vist imestada, et ma olen siiani lihasvalus? 79 min, 130 l/min

Laupäev: pikk jooks-kõnd (5+5). Nädala viimase trenni tegin jooksu-kõnni matkana koos Aveliisiga. Ilm oli sel nädalal juba parem ja kaunilt päikseline, kuid siiski tuuline ja jahe. Enesetunne oli hea, aga pulsist pole isegi mõtet rääkida. Nautisin sotsialiseerumist ja jooksuradu. Küll see vorm ka kunagi tuleb. Loodetavasti… 14 km, 8:12 min/km, 154 min/km

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Ega siin muud polegi öelda: on, nagu on. Pole mõtet leinata, vaid tuleb olla rõõmus, et saan liikuda ja treenida. Olen kolm nädalat jooksnud, aga olin kuus nädalat koroona või mingi taolise viirusega maas pluss põdesin samal ajal kõrgmäestikuhaigust: siin ei saagi loota, et kõik läheks edasi nagu puhtalt lehelt, kui kops on selliste väljakutsetega võitlema pidanud. Tuleb säilitada kainet mõistust ja rahu. Küllap kõik lõpuks ikka jälle paremini minema hakkab.