Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Esmaspäevasest jooksust ei mäleta mitte midagi. Tavaline rahulik kulgemine sisehallis. (5,17 km, 7:33 min/km, 147 l/min) ÜKEs andsime kuuma seljale, kõhule ja külgedele ehk tavaline kerelihaste päev. Korralikult sai planku hoitud ja kolmikutes ringtrenni tehtud. (53 min, 119 l/min)
Teisipäev: BodyAttack. Trenn, mis kiirelt liikus lemmikute hulka. Mingite kombode juures tahtis juhe natuke kokku joosta, aga õnneks pole seal trennis kriitiline, kas alustad jooksmist või hüppamist parema või vasaku jalaga. Trenni lõpuks sai isegi põlved juba ülespoole liikuma. Kord nädalas Attacki on must-have! (56 min, 155 l/min, max 182 l/min)
Teisipäev oli ka see päev, kui kuulutati välja TYSKi kleepsumängu võitjad. Mul pidi lõug põrandale kukkuma, kui peaauhinna järel nägin enda nime. 🤩 Võitsin Elisa Elustiil Premium aastase tasuta kasutusaja ja sellega kaasas käiva geenitesti. Jään huviga ootama, mis test minu kohta ütleb ja milliseid elustiilisoovitusi selle põhjal mulle annab.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Attack on selline trenn, millele minu keha tegelikult eelistaks peale puhkepäeva, aga JJV jalapäeva vahelejätmine ei ole mõeldav. Selline kolmepäevane blokk on ka okei, eeldusel et neljapäev ja pühapäev kindlasti vabad on. Kolmapäeval kiskus jooksupulssi natuke kõrgemale, aga polnud põhjust otseselt muretseda. Hallis oli umbes mustmiljon inimest ka, kes olid kogu hapniku ära hinganud. Mina oma tervise ajalooga jälgin pulssi ikkagi kullipilgul. (4,73 km, 7:21 min/km, 152 l/min)
ÜKEs oli jalapäev, kus Treener raskusastet eelmistest nädalatest ülespoole tõi. Tavapärastele harjutustele lisandus hüppenöör ja pingile astumisteks ja väljaasteteks saime selga raskuskoti. Täpselt ei tea, aga eeldan, et 10 kilo kanti võis selle raskus olla. Holy sh*t, mis tunne oli sellega harjutusi teha ja siis see kott õlgadelt maha tõsta. Mõelda vaid, et kunagi olin ise ma samasuguse koti võrra kergem. Mis oli siis viga selle kotita joosta ja treenida? Pidingi kiirem olema. 😅 Pärast seda jalalihaste trenni olin igati valmis oma trennivabaks päevaks. (52 min, 136 l/min)
Neljapäev: trennivaba.
Reede: BodyPump. Reedel Pumpi-eelsele soojendusjooksule minnes sain aru, et midagi on väga paigast ära. Energiat ei olnud ja pulsi viskas kohe lakke. Sörkisin hästi vaikselt oma kolm kilomeetrit ära ja enesetunne paremaks ei muutunud. (3,15 km, 7:46 min/km, 152 l/min) Pumpis võtsin kohe heaga kangi palju kergemaks, kuid kahjuks jõuetus ja kõrge pulss saatis mind ka seal. Lisaks oli trennis asendustreener, seega realiseerusid kõik halvad asjad korraga. Tekkis kahtlus, et ehk on keha millegagi võitlemas. (57 min, 146 l/min)
Laupäev: matkamine. Kuna eelmine päev oli trennilainel paras katastroof, siis sai selgeks, et pika kõnd-jooksu asemel tuleb lihtsalt üks pikem rahulik kõndimine ette võtta. Päevased kuuseotsingud läksid luhta, seejärel vaatasime pärastlõunal laskesuusatamised järele ja õhtul läksime härra Jooksjaga pimedasse ja külma väikest matka tegema, et matkavarustust, eriti uusi seljakotte korralikult testida. Matkates õnneks tundsin end hästi. (10,77 km, 12:54 min/km, 112 l/min)
Pühapäev: trennivaba. Loodan, et rahulikum nädalavahetus aitas kehal taastuda ja homme on trennis kõik jälle normipärane.
Kokkuvõttes:
Järgmine nädal tuleb igas mõttes poolik, sest juba kolmapäeval ootab mind ees esimese tarkusehamba eemaldamine. Ilmselt eeldab see vähemalt nädalat trennist hoidumist, kuid see kõik selgub juba protsessi käigus. Kellel on oma isiklikku taastumise kogemust või häid nõuandeid jagada, siis kuulan huviga.
Nourish, Train & Flourish 
Mul tõmmati just ülemine tarkusehammas välja ning need peaks kõvasti lihtsamad olema nii tõmbamise kui taastumise mõttes. Vaim oli valmis ei tea milleks, aga põhimõtteliselt kippusin juba sama päev ära unustama, et sealt midagi ära on tõmmatud. Leiba jmt asju sõin juba samal päeval, järgmisel päeval kõike suupooli valimata.
MeeldibMeeldib
Mul on kõik neli tarkusehammast eemaldatud, aga päris ammu juba, nii et “mälestused” on tuhmid. Eks see taastumine sõltub peamiselt sellest, kui invasiivne see eemaldamine on – kas on vaja ka iget lõigata või mitte. Mul on mitu erinevat kogemust. Ülemiste tõmbamine oli köki-möki, need olid ilusti igemest väljas ja viie minutiga oli mõlemal korral asi tehtud. Taastumine läks ka kiirelt, ma arvan, et paar-kolm päeva. Alumistega, mis olid pooleldi igeme sees, nii kergelt ei läinud, eriti viimasega, mille hambaarst targu neljandaks oli jätnud. Siis kuulsin ka lauset: “Õde, palun too tagant need suured veneaegsed tangid.” 😂 Sellest viimasest taastusin kauem, vist lausa paar nädalat. Lõualuu oli hell ja põsk paistes, haav oli ka suurem, aga põletikku vms ei tulnud pärast.
MeeldibMeeldib
Ülemistega on enamasti tõesti lihtne ja põhimõtteliselt olin pärast nende eemaldamist valmis ka samal õhtul juba sörkima minema.
Ühe alumisega oli pikemalt jauramist ja sellele järgnes ka 3-4 päeva sellist lõualuuvalu, mis päriselt segas elamist. Ma olen selles mõttes tüüpiline isane, et tavaliselt ei nurise ja ravimeid võtma ei kipu, aga siis oli küll paar päeva ibuka pakk tööl kaasas kust 2x päevas võtta. Sellel nädalal sai küll trenn häiritud, sest kuigi paari puhkepäevaga olin arvestanud, siis mingit pikemat pingutust ei olnud tuju ette võtma hakata ja kui midagi sellist häirib, siis ei jätku (vaimset) energiat intensiivsema trenni jaoks ka.
MeeldibMeeldib