Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Mu sääred olid reedesest Stepi tunnist ikka veel lihasvalus. Ikka korralikus lihasvalus. See jooksusamm oli väga puine, küll aga pulss jube ilus ja madal, sest jalad lihtsalt ei liikunud kiiremini all ühegi valemiga. 5,75 km, 7:32 min/km, 137 l/min Õnneks ei olnud tulemas jalapäev, vaid kerelihaste päev. Kõik klassikalised harjutused. Äkki jõuab peatselt suurema vingumise ja ägisemiseta isegi need topispalli visked ära teha. 😅 50 min, 100 l/min

Teisipäev: BodyAttack. Sääred olid jälle tibake paremad, seega kuidagi ei raatsinud Attacki see nädal ära jätta. Teatud hüpete ja liigutuste ajal veel mingid kibedad tundmused säärtes sähvisid, aga üldiselt sain enam-vähem hakkama, eriti kui lihas korralikult soojaks oli hüpeldud. Ilmselt halvasti liikuvate jalgade tõttu ei saanud pulssi sama ulmeliselt kõrgeks kui eelmisel nädalal. Attack on hard-core. 63 min, 155 l/min, max 180 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kardetud jalapäev jõudis ikka lõpuks kätte. Jalad olid ikka täiesti tühjad juba enne trenni. Jooks muudkui venis ja venis, pulsikene oli ka omajagu kõrgem kui esmaspäeval. Samas pole imestada, sest tegelikult oli järjest neljas päev trenni teha ja ilmselt keha taastus ka veel eelmisest täiesti hullumeelsest nädalast. 5,16 km, 7:20 min/km, 152 l/min Jalgade ja alakeha ÜKE oli täpselt nii raske, nagu võis eeldada. Korralik suremine igas jaamas iga harjutuse juures. Trepijooksud jätsin üldsegi ära, sest tundsin, et jalad on liiga sodid all. Jalgsi kojuminek võttis jälle 20 minuti asemel üle 30. 😀 54 min, 131 l/min

Neljapäev: trennivaba.

Reede: BodyPump. Lõpuks hakkasid jalad taastumise märke näitama, kuid väljaastete lugu oli siiski ikka veel puhas kannatamine, sest olenemata kuidas ma ka ei oleks püüdnud, ikka tahtsid mõlema jala sääred korraga krampi tõmbuda. Tuli vahepeal viilida ja tavalisi kükke vahele teha. 🤷🏻‍♀️ Muus osas oli kava vanadest headest lugudeks kokku miksitud, lisaks tegime peaaegu iga loo vahele kätekaid. Sain ideaalselt aru, miks ma varem jõudsin palju rohkem sirgetel kätekõverdusi teha ja enam ei jõua: varem olid need peaaegu eranditult pingile toetudes ja kiired, nüüd on seeriad pikemad, tempod aeglasemad ja tihti tuleb kätekaid teha maas. Eks ma ise olen ka jätkuvalt nõrgem ja raskem, aga ilmselt on ka lood ajaga raskemaks muutunud. 76 min, 132 l/min

Laupäev: pikem jooksumatk (5+5). Ma ei tea, mis värk sellega on, aga viimasel ajal on need nädalavahetuse pikad kulgemised kuidagi mõnusad ja kerged, olenemata sellest, mis eelmistel päevadel tehtud on või milline oli enesetunne. Matkad ei lähe kunagi raskeks, isegi kui nad kestavad 2 tundi, pool sellest on jooks, jalge all on jäine libe asfalt ja lund tuiskab ümberringi. Ilmselt on oluline ka see, et käin nendel jooksumatkadel üksi, teen kõike ainult oma keha järgi ja omas tempos. Ei pea isegi pulsikella vaatama: pulss püsib kenasti madalal enesetunde järgi liikudes. Kuulasin oma podcasti, kulgesin mööda Tartu tänavaid ja vabalt oleks võinud ka pikemalt teha. Super. 13,94 km, 8:45 min/km, 134 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Järgmise nädala saan kenasti täpselt samas rütmis kulgeda, kuid kahjuks juba ülejärgmisel nädalal ootab mind ees tarkusehamba operatsioon, mis vähemalt nädalaks või pigem isegi veidi kauemaks kogu elurežiimi segi paiskab. Tuleb järgmisel nädalal trennidest viimast võtta ja üritada mitte selle hambateema pärast liigselt närveerida.