Esmaspäev: trennivaba. Olin tööasjus Tallinnas ja õhtusesse trenni kahjuks ühegi valemiga enam ei jõudnud. See-eest sain bussis tagasi sõites kaks ja pool tundi istuda noormehe kõrval, kes ei kandnud maski, aevastas selle aja jooksul kolm korda, luges kaheldava väärtusega artikleid oma arvutist ja kõige lõpuks otsustas, et parim mõte on bussis oma jalanõud ära võtta. Veel üks põhjus, miks maski kanda. 😅

Teisipäev: jõutreening. Käisin trennis nimega “Rüht ja tasakaal”. Olen seal kevadel mõnel korral ka varem käinud. Nagu nimest näha, on tegu süvalihastele keskenduva treeninguga. Tempo on rahulik, harjutused on aeglased ja fokusseeritud selgelt süvalihaste tugevdamisele. Kohati oli päris keeruline, kui tuli tükk aega varvastel seistes harjutusi teha, sest tallaalused lihased ja sääred tahtsid vaikselt krampi tõmmata, aga samas on neid pöidasid ju treenida vaja. Iseenesest väga vajalik treening, kui suudaks seda oma nädala kavasse regulaarselt põimida. 55 min, 103 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Alustuseks unustasin hallis jooksma hakates kella käima panna. Kui umbes kilomeeter joostud oli, siis alles avastasin. Kaks nädalat kõrvapõletikust tingitud haiguspausi oli igast otsast tunda, sest isegi vaikselt sisehallis sörkides tahtis pulss kõrgustesse lennata. Kokku jooksin pool tundi. 4,11 km, 7:22 min/km, 160? l/min Seejärel algas jalgadele suunatud ÜKE. Huh. Lihtsad, aga tõhusad ja oi-oi-oi kui valusad harjutused. Oli seina ääres istumist, oli väljaasteid, oli kummilintidega ja võimlemispalliga harjutusi, mis võtsid kõik jalalihased täiesti läbi. 60 min, 138 l/min Täpselt selline tunne oli, et ratastooli oleks kojuminekuks tarvis. 😅 Jalutasin koju vist peaaegu poole aeglasemalt kui tavaliselt.

Neljapäev: trennivaba. Sain kätte oma selleaastase gripivaktsiini. Kõrvalmõjusid ei tundnud, aga olin õhtul ikkagi rahulikult kodus.

Reede: BodyPump. Pumpis sain teist korda teha oktoobri alguses saabunud kava. Päris intensiivne kava tundub olevat. Väljaastete loos pidin vahepeal käärkükist tavalise küki peale üle minema, sest see lugu on tõesti pikk ja ränk, lisaks olid mul jalad veel kolmapäevast lihasvalu täis. Tegelikult on peaaegu kõik lood parajalt väljakutsuvad. Või siis olen mina nõrk? Enesetunne oli tugev, aga pulss kippus kõrgeks minema. Arvan, et trennipausi ja vaktsiini koosmõju. Tehtud see trenn igal juhul sai. 75 min, 139 l/min

Laupäev: Kütioru matk. Käisime härra Jooksjaga ilusat ilma nautimas Kütiorus, kus viimati käisime selle aasta jaanuaris krõbeda külma ja paksu lumega. Seekord tegime raja vastupidises suunas läbi. Oli asi suunas või lume puudumises, aga niipidi tundus rada lihtsam olevat. Mõnus pikk liikumine madala pulsiga. 2:14, 9,36 km, 116 l/min

• 

• 

Pühapäev: jooks. Kaalusin, kas täna puhata või natuke trenni teha ja viimane variant võitis. Jumal teab, mis järgmisel nädalal trennilainel saab, arvestades töökohustusi ja -lähetust. Ilm oli jälle soe, tuuletu ja päikseline, seega nautisin iga sekundit jooksurajal. Pulss ei olnud madal, aga tundub, et jäin ellu. Enesetunne igal juhul oli parem kui pulss. 5,62 km, 7:34 min/km, 158 l/min

Kokkuvõttes:

Eks saab näha, mis järgmisel paaril nädalal see pulss tegema hakkab. Pärast haigust kehtib alati reegel: it gets worse before it gets better, seega mingeid imesid ma ei oota. 🙂 Eriti arvestades, et homme saan veel ühe vaktsiini käsivarde: nimelt pneumokoki vaktsiini, et basseinis ujumine kõrvadele natuke ohutumaks teha. Kõige tipuks viib töö mind järgmisel nädalal kolmeks päevaks Tallinnasse, seega tuleb üks väsitav ja pikk, aga väga põnev nädal. Saaks kolm-neli trenni tehtud, oleks juba väga hästi saadud.

Laupäeval aga ootab ees Suusahullude Ööjooksumaraton, kuhu pundiga 14 kilomeetrit matkama lähme. Matkamist tuleb veebruarini järjepidevalt treeningkavas sees hoida, sest siis ootab mind suur väljakutse, kus iga matkatud kilomeeter kasuks tuleb. 😉