Seda nädalat pole mõtet päevade kaupa kokku võtta, sest trenni ma sel nädalal ei teinud. Esmaspäeval jõudsin oma haige kõrvaga perearsti juurde. Vaadati kõrvad üle, testiti kuulmekile liikuvust ja sain antibiootikumide kuuri peale. Arvati, et eks ikka bakteriaalne keskkõrvapõletik on. Teisipäeval toppisin paksu mütsi ja kapuutsi pähe ja jalutasin natuke.

Neljapäeval ärkasin aga uuesti kõrvavaluga pärast mitut päeva valuvaba aega. Kirjutasin pereõele ja sain reedeks uue aja. Sõin jälle Dolmeni, et olla kannataks. Neljapäeva õhtuks oli mu vasak kõrv täiesti kurt ja jube survetunne oli kõrva sees. Mul endal tekkis kange kahtlus, et möllab lisaks ravile taanduvale bakterile seal ka seen, sest pilt väliskõrva taskulambiga sisse vaadates oli kõike muud kui ilus.

Reedel sain oma perearsti juures tegutseva arst-residendi vastuvõtule. Uus ülevaatus ja arutelu käigus jõudsime sinna, et see võib seeninfektsioon olla küll. Ta soovitas mul minna TÜ kõrvakliiniku erakorralisse vastuvõttu, kuna sealne valvearst oskab kindlasti paremini ja kiiremini ravi määrata.

Erakorralisse saabudes võttis mind vastu umbusklik registratuuri inimene, kes arvas, et “sellise asjaga küll siia polnud mõtet tulla”. Natuke selgitamist ja siis teatas ta, aga kas teil erakorralisse saatekiri on? Väike error tekkis korraks. Erakorralisse saatekirjaga? Aga okei. Kõne pereõele ja nad tegid kiirelt saatekirja nina-kurgu-kõrvaarstile ära. Registratuuri tädi tegi pärast saatekirja saabumist kõne valvearstile ja vähem kui pool tundi hiljem olin arsti kabinetis.

Uuriti ja puuriti mõlemat kõrva. Selgus, et ka “terve” ehk parem kõrv oli tegelikult seenega nakatunud. Vasakut puhastati põhjalikult ja kaua, sest seis oli päris õudne. Arst ja õde olid mõlemad väga hoolitsevad ja sõbralikud. Arst arvas, et ilmselt bakter ja seen seal koos toimetasid. Antibiootikumi kuur olid bakterist juba lahti saamas, aga seen konkreetselt vohas. Ma igaks juhuks detailsemalt ei kirjelda, aga peale vaadates oli selge, et proovi pole vaja võtta, see on 100% kindlusega Aspergilluse seen. Keskkõrva nad põletikus olema ei arvanud, tegu oli tõsise otomükoosi ehk seenest tingitud väliskõrvapõletikuga.

Arst määras raviks käsimüügist Exoderili tilgad 10 päevaks kaks korda päevas ja ülejärgmisel päeval uue visiidi valvearsti juurde. Kõrv ei tohi olla ummuksis (nt kõrvatroppe vältida, samuti mõnda aega kõrvasiseseid kõrvaklappe), ei tohi saada märjaks (ujumine mõneks ajaks keelatud, pead pestes ühekordne tropp kõrva ja seejärel kuivatada). Kõik kõrvaklapid desinfitseerisin kodus piinliku tähelepanelikkusega ära. Kui kunagi ujuma tohib, siis ninaklambri ja ujumistroppidega. Ravim on päris valus selle ärritatud naha ja kuulmekile peal, aga juba toimib ja kuulen peaaegu normaalselt.

Täna, pühapäeval käisin veelkord valvearsti juures kontrollis, nagu reedel kätte antud instruktsioon ette nägi. Puhastas uuesti mõlemat kõrva, aga oli lootusrikas. Seen allub ravile. Veel viis päeva kibedaid tilku kõrva ja seejärel algab jälgimine, et see nuhtlus tagasi ei tuleks.

Loodan järgmisel nädalal trenni juurde naaseda. See kodus diivanil passimine muutub jätkuvalt pärast paari päeva kiirelt tüütuks. Aga kui keha paraneb põletikust ja tegeleb aktiivselt enda kordategemisega, siis pole mõtet teda trenniga kurnata. See teeb rohkem kahju kui kasu. Been there, done that. Haige keha peab puhkama.