Viimased 1,5 nädalat on möödunud jälle sellises elutempos, mida ka vaenlasele ei soovitaks, kui mul neid vaenlasi oleks. Viimane asi, millele mõelnud olen, on blogimine. Lihtsalt ei jõua füüsiliselt leida seda tunnikest, et oma treeningnädal kokku võtta. 🤷🏻‍♀️ Tõele au andes pole siin eriti midagi kirjutada ka: trenni olen jõudnud teha 3 korda nädalas. 🙄 Kui remonditamp on taga, siis on seda aega nii keeruline leida.

Oleme kodu valmis saamise tõstnud täielikult prioriteediks number 1. 9 päevaga on asjad siin jälle metsikute sammudega edasi liikunud. Nimelt on meil nüüd uus köök praktiliselt valmis 😍, puudu on vaid alumiste kappide sokkel ja külmkapp. Paar liistu muidugi ka, sest liistude juurde asume kogu korteris korraga. Mainida tasub ka seda, et lõpuks saan pühapäeva õhtul oma blogi kirjutada elutoast diivanilt: sellist eset pole meie kodus olnud kõva paar aastat.

Üldiselt oleks vaja koduteemadel ammu järgmine blogipostitus kirjutada, sest varsti ei mäleta enam isegi, kuidas see pesa siin valmis. Aga kust sa võtad selle aja, kui oled remondiga igal vabal hetkel hõivatud? Kuskile peab kalendris selle aja lõpuks ikkagi mahutama. Õnneks vahepeal saabub üks nädalavahetus, kui ei pea 24/7 remonti tegema.

Ausalt öeldes olen ma nii tohutult väsinud sellest kõigest ja ootan jõule ühelt poolt suure ootusärevusega, sest siis peaks kõik siin valmis olema, samas aga suure kartusega, et äkki me ikkagi ei jõua kõike planeeritut valmis. Tahan tagasi normaalsesse elurütmi ja töö-trenni-puhkuse rutiini. Inimesed unistavad rutiinivabast elust, mina ei suuda rutiini aga ära oodata…

Igal juhul räägime natuke siis viimase kahe nädala nappidest trennidest.

Eelmisel nädalal jõudsin trenni ainult kolm korda:

• Esmaspäeval ikka treditsiooniline Jooks Jõud Venitus: kerge jooks (7:14 min/km, 148 bpm) ja kerelihaste päev;
• Kolmapäeval samuti traditsiooniline JJV jalapäev: kerge jooks (6:53 min/km, 153 bpm) ja korralik ringtreening alakehale;
• Reedel käisin BodyPumpis, kus saime teha vanadest lugudest miksitud kava ja ma nautisin sellest absoluutselt iga sekundit.

Olin päris nukker, et nädalavahetusse kas või 40-minutiliselt jooksu ei suutnud mahutada. Remondinädalavahetuse tavapärane elu. Teed jumal teab kui pikki füüsilise töö päevi ja oled läbi nagu Läti raha. Lisaks kõigele olin kogu aeg kergelt tatine ja mitte just 100% terve, samas ka mitte haige. Selline nõme “jään kohe haigeks, aga ei jää ka” staadium. Vastik. 🙄 Seetõttu jätsin ära ka teisipäevase Pumpi.

Selle nädala skooriks jäi hale kolm trenni nädala alguses:

• Esmaspäeval ikka kõik samamoodi: JJVs kerge jooks (7:10 min/km, 143 bpm) ja kerelihaste päev;
• Teisipäeval proovisin ära TYSKi uue trenni ehk wattbike spinningu: trenn oli mulle päris väljakutsuv, higi voolas ojadena ja pulsi sai ikka päris lakke (26,8 km/h, 154 bpm). Hakkaksin ilmselt selles trennis kord nädalas püsivalt käima, aga 5€/kord on lisaks TYSKi aastapääsmele natuke krõbe hind. 😕
• Kolmapäeval jälle JJV jalapäev: pool tunnikest sörkimist (7:18 min/km, 144 bpm) ja siis ÜKE: hüppenöör, väljaasted, kummilindid kolmes variatsioonis, puusatõsted, kätekõverdused, wall-sit.

Ja sellega trenninädal piirduski. Tahtsin nii väga jõuda reedesesse Pumpi, sest teadsin, kui head vanad lood tegemisele tulevad, aga kahjuks nõudis remont oma. Samal ajal kui toimus Pump, roomasin mina mööda oma puitpõrandaid ja kandsin peale viimast kihti õlivaha. See tähendas omakorda, et 24 tundi polnud võimalik meie kodus liikuda.

• 

• 

• 

Plaan oligi tehtud nii, et reedel õlitan põrandad ära ja öösel sõidame otse objektilt minu vanemate juurde Ida-Virumaale. Ööbisime seal, pidasime laupäeval vanaema sünnipäeva ja sõitsime õhtupoolikul Tartusse tagasi. Peaaegu 24 tundi remondivaba aega. 😍 Laupäeva õhtuks olid õnneks põrandad kuivad, seega saime õhtul veel oma diivani kokku panna. Täna tegime veel tööd elektriga, lõpetasime köögis natuke lahtisi otsi ja mina koristasin nagu hull terve päeva (aga kõike ikka puhtaks ja tolmuvabaks ei saanud). Trennist polnud muidugi mingit juttugi. Polnud isegi plaani.

Järgmisel nädalal tahaks olla trenni osas tublim, sest see hoiab meele palju rõõmsama ja pea selgema, aga samas tahaks leida vähemalt ühel õhtul natuke aega lihtsalt puhkamiseks ja olemiseks. Kaua see füüsiline ja vaimne väsimus enam kuhjuda ei saa – tunnen, kuidas lihtsalt enam ei jaksa tubli olla. Aga varsti saab see remondimöll otsa ja selle nimel olen praegu nõus veel pingutama. 🙂