Oeh. Lihtsalt oeh. Võtab ohkama, kui ilusad asjad lihtsalt jälle tuksi lähevad.

Võistluseelne päev. Pool päeva pea kumises otsas, enesetunne oli loid ja üldse polnud hea olla. Selline tohutult uimane ja vinduv tunne. 😕 Samas palavikku polnud, vererõhk madal ka polnud. Imelik värk. Õhtuks õnneks tundsin end iseendana ja läksin südamerahus võistluseelset soojendust tegema. Jalad lendasid all. 😍 Rütmikad tulid väga lennukalt ja mõnusalt. Pulss kippus kohe alla 145 kukkuma, kui vähegi oma mõttesse jäin ja tempo allapoole lasin. Kõik sujus hästi. Liiga hästi…

Võistluse hommik. Tudusime mõnusalt kaua, 11 tundi. Õudselt mõnus, kui ei pea äratuskellaga ärkama. Vedelesime niisama ja kalkuleerisime, mis tempoga peaks poolmaratonile peale minema. Minu isiklik rekord pärineb aastast 2017 Tartu Linnamaratonilt. 1:47:53. Tempo 5:06 min/km. Selle tempo plaanisin ka Rakveres ette võtta. Vorm hakkas ju jälle ülespoole liikuma, Peetri jooks läks väga hästi ja rekord või selle lähedane tulemus võiks ju poolmaratonil õhus olla. Nii mõtlesin ma hommikul.

Panime jooksu- ja vahetusriided ning spaa-asjad kokku, sõime kõhud täis ja läksime lõunal poodi, et veel natuke mineraalvett ja süüa osta. Ilm oli imesoe ja olime veel nii rõõmsad, et selle 25-kraadise ilmaga päeval päikese käes jooksma ei pea.

Kell 14.15. Poes käidud ja õudne põiekas tuli peale. Lausa nii hull, et tahtsin enne kojusõitu poe WCs ära käia. Seal sain tõsise šoki ja tulin pisarsilmi sealt välja, sest vetsupott täitus tumepunase verega. 😳 Ei teadnud paanikas olles isegi, mida teha. Apteeker käskis EMOsse pöörduda, kuna selline hulk verd võib olla midagi hullemat, kui üks basic põiepõletik.

Kell 14.45 olimegi EMOs. Sain väga kiirelt triaažiõe jutule ja tema juba suutis mind kõvasti maha rahustada. Ütles, et suurima tõenäosusega on see ainult põiepõletik, mitte midagi hullemat, kuna seljavalusid ja palavikku mul ei olnud. Rääkis oma kogemustest ja ütles, et ilmselt saan poolmaratoni ilusti ära joosta; põhiline, et pärast ei külmeta. Ma olin veel oma elu pärast mures, sest kellel on põiepõletik minimaalse valu ja maksimaalse verehulgaga? Sain kaks tugevat valuvaigistit ja kaks NoSpad. Andsin proovi ära ja vahepeal rääkisin veel EMO arstiga, kes arvas sama diagnoosi. Viimaks analüüsi tulemus mulle ägeda tsüstiidi ehk põiepõletiku diagnoosi panigi. Antibiootikumide retsept näppu ja koduteele 45 minutit pärast EMO uksest sisse astumist.

Kodus oli mul kaks tundi aega, et voodis teki all elu üle järele mõelda, vett ja jõhvikamahla lärida ning välja mõelda, mis siis selle poolmaratoniga saab, kuna ära seda mulle ju ei keelatud. Enesetunne oli üpris normaalne, valu polnud, verd enam ei tulnud, ainult pakitsustunne, mis tahtis tihti WCsse ajada. Viimasel hetkel toppisin spordiriided selga ja otsustasin siiski Rakverre sõita.

Loomulikult saan ma aru, et see otsus oli vale. See on aga tagantjärele tarkus. Mul pole kunagi põiepõletikku varem olnud. Ma ei teadnud, mida see täpselt tähendab. Lugedes teiste jutte, tundus mul asi ikka väga valutu olevat. Kui mul oleks haigusest olnud need teadmised, mis mul on täna, siis loomulikult poleks ma jooksma läinud. Aga mul ei olnud neid teadmisi ja ma tegin vale otsuse. Visaku kivi see, kes kunagi milleski eksinud pole.

Juba autosõidu esimeses vetsupeatuses oli tagasi väike valu ja natuke verd. 😕 Võtsin ibuka sisse.

Rakverre jõudsime hiljem, kui plaanitud. Saime korraks mu vanematega kokku ja kiirustasime siis juba võistluskeskuse poole. Esimene WC, mida nägime, sinna ka maandusime. Õige tegu, sest võistluskeskuses olid ikka päris pikad järjekorrad. Võtsime numbrid ja särgid, riietusime, mina võtsin oma teise doosi NoSpasid sisse ja kiirustasime Liili ja Aveliisiga TYSKi rahva suunas, et koos soojendusele minna.

Soojendusel oli enesetunne selline meh. Ootasin hullemat, aga kõige jubedam ei olnudki. Mingit lennukust enam sammus muidugi ei olnud ja selline natuke tõbine ning nõrk tunne oli. 🙄 Enne starti saime veel Aqva spaas WCs käia (ei olnud seal midagi ilusat…), võtsin ühe ibuka sisse ja suundusime starti. Õudne kahtlus oli sees, kas see tegu ikka on õige. Vähemalt on rada kahel ringil ja iga hetk on võimalik linnas rajalt maha astuda, kui selleks peaks olema vajadus.

Start oli muidugi Ööjooksule kohane ja veelgi võimsam kui eelmistel aastatel. Tohutu rahvamass, tuleshow, ilutulestik, elev meeleolu. Ilm oli üpris meeldiv ja (minu alakeha meeleheaks) mitte väga jahe, tuuline ega vihmane. Natuke nukker oli teadmine, et plaan rekordit püüda on unustatud ja minu asi on rajal lihtsalt ellu jääda.

Kõlas stardipauk ja mass hakkas liikuma. Esimene kilomeeter läks üpris kiiresti, aga siis hakkas tempo vaikselt langema. Püüdsin hoida enesetunde normaalse, teha lihtsalt üks pikk tempotrenn. Ilma tempot vaatamata ja pulssi jälgides. Kordasin endale, et see on lihtsalt üks pikk jooks. Muud ei miskit.

Jäi aega vaadata esinejaid raja ääres, rahvast, leidsin kahel korral raja äärest vanemad üles. Tegin lihtsalt oma jooksu ja proovisin mitte mõelda purunenud unistustele. Esimesel ringil kohtusin veel Anneliga, kes uuris, mis plaan on. Pidin tunnistama, et plaan on rada läbida, aega ei oska öelda, kuna päeval olin alles EMOs. Ta küsis, miks ma siis rajal olen? Seda küsimust küsisin endalt ikka mitu korda…

8 km joogipunktis võtsin oma esimese geeli. Üldiselt oli kogu esimene ring täidetud metsiku koguse jooksjatega, seega kohati pidi joogipunktides natuke võitlema, et oma veetops kätte saada. Palav oli ka, aga kasta ma end ei julgenud, sest kui oleksin mingil põhjusel pidanud katkestama või kõndima hakkama, siis oleks ma külma saanud. Seda kartsin ma kõige rohkem.

Enne teist ringi käis ka peast läbi mõte, kas peaks rajalt maha astuma, äkki see oleks mõistlik. Aga medal kutsus ja pikk jooks oli vaja kirja saada ja teine ring on nagunii rahulikum… Enesetunne oli minu tempo juures lausa ootamatult hea. Esimesed 10 km said tehtud ajaga 52:57. See oleks ennustanud lõpuaega 1:52, aga teadsin, et sama enesetunde hoidmiseks tuleb tempot ilmselt teisel ringil alla lasta. Lõpuajast oli mul üpris kama kaks, sest rekordit ju nagunii tulemas ei olnud, seega pole vahet, kas mul kulub seal rajal 1:52, 2:02 või 2:12.

Enne teist joogipunkt jäin mõtlema sellele, et mu teine geel on ju kofeiiniga ja kofeiini põiepõletikuga tarbida ei tohiks. Neetud. 😕 Hakkasin seega joogipunktides lisaks veele ka spordijooki võtma ja geeli jätsin söömata. Väga hea maitsega spordijook oli. 🙂 Kilomeetrid läksid isegi päris ruttu.

17. kilomeetril kohtasin ootamatult Janekit, ajasime paar sõna juttu ja tema jäi minust veidi maha. 18. kilomeetril hakkasid lõpuks kilomeetripostid minu kellaga ühte jalga käima. Eelnevalt oli vahe kella ja postide vahel 360 meetrit, mida on ikka väga palju. Aga kuna ma aega ei jooksnud, siis mind see väga ei häirinud.

20. kilomeeter venis nagu tatt, ei midagi uut siin päikese all. 21. kilomeetril poseerisin heatujuliselt fotograafile. Jalad olid natuke väsinud, aga vahepealne paar kilomeetrit kestnud makaronitunne oli täiesti kadunud. Siis läheneski juba staadion ja finiš. No ja see finiš… See oli ikka megavõimas. 😍 Staadionil läbisime vist ca 250 meetrit tulede ja vilede saatel. Viimasel 100 meetrit läbisin täiesti lendava kerge sammuga ja finišisse jõudsin netoajaga:

1:54:24

Alguses oli enesetunne täitsa tore, ajasin trennikaaslastega juttu ja otsisin vanemad üles ja rääkisin veel nendega. Ootasime Liili ka ära ja hakkasime spaa poole liikuma, aga selleks ajaks oli mul tohutu iiveldus tekkinud. Väga palju me kõndida ei jõudnudki, kui pidin Rakvere rohealasid oma mao sisuga kostitama. 🤮 Kolm korda.

Et mitte kogu Aqva spaad täis oksendada või seal kokku kukkuda, siis otsustasime härra Jooksjaga spaa külastuse vahele jätta ja minna tagasi spordikeskusesse, seal end kiirelt loputada, soojad riided selga panna ja auto Tõusu tänavalt spaa ette ära tuua. Minul läks olemine aga aina hullemaks.

Ma olin konkreetselt nagu elav laip. Sooja vett spordikeskuses enam ei tulnud, seega pidin end lihtsalt natuke kergelt loputama ja soojadesse riietesse pakkima. Selleks kulus terve igavik. Seda poolekilomeetrist maad autoni kõndisime… ma ei tea, kui kaua, sest ma ei julgenud ka üksi jääda, et härra Jooksja saaks ise kiirelt auto ära tuua. Istudes oli natuke kergem olla, liikudes oli iiveldus meeletu. Täielik õnn, et teisi spaast ca tunnike ootama pidime, sest juba 5-minutiline autosõit ajas mul südame väga pahaks. Selle tunniga istusin autos oma villase teki sees, autouks kergelt lahti, et vajadusel pea uksest välja lükata. 🙄 Hakkas parem.

Autosõit Tartusse kulges päris kenasti, isegi vetsupeatusi tegema ei pidanud. Jutustasime ja aeg läks ruttu. Natuke kurb oli muidugi olla, sest rada, ilm, vorm – kõik oleks lubanud ka minul rekordit püüda, sest nii paljud ju Rakveres oma isiklikku ka parandasid. Aga mind oli saatnud tohutu ebaõnn. Jälle. Tuli pähe ka mõte võtta järgmine aasta vaheaastaks ja mitte maratoniks treenida. Sest nagu näha: mu keha protestib pidevalt mu tegevus(t)e vastu.

Kaua jaksab üks inimene kannatada?

Kokkuvõttes:

• Aeg: 1:54:24
• Distants: 21,1 km (minu kell: 21,06 km)
• Keskmine tempo: 5:25 min/km (minu kell: 5:26 min/km)
• Keskmine pulss: 169 bpm
• Max pulss: 179 bpm
• Koht: 626/1094
• Koht naiste seas: 132/370
• Koht N vanusegrupis: 82/217
• Jooksu dünaamika:
  • Sammu tihedus: 177 spm
  • Sammu pikkus: 1,03 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
  • Keskmine kokkupuute aeg maaga: 252 ms
  • Vasakul jalal 48,9% ja paremal jalal 51,1% ajast